olenevat eeskätt Rootsi riigist ja tema jõust. Rootsi tahab oma võimu laiendada Narva-tagustele aladele ja muidugi ka Eestimaale. Kui venelasega mingile kokkuleppele jõutakse ning kui Skåne all taanlastest jagu saadakse, tulevad meile (kes need meie oleme? ei saanud proua Hedwig päriselt aru) appi Turu ja Viiburi foogtid. Raad ise jääb tõenäoliselt äraootavale seisukohale. Oluline olevat, et ordu suurmeistri väed saaksid selleks ajaks kuhugi Vastseliina või Pihkva kanti meelitatud… Millised jubedad, salakavalad plaanid! Kui kahju, et Hedwig meheks polnud sündinud – päevpäevalt hakkas ta aru saama, et see «politiik» on ütlemata põnev tegevusvaldkond. Revali prouakeste omavahelised intriigid, millest küll kunagi puudu ei ole – heh, need on nagu vibupüssid suurestükkide kõrval…
Suurima naudinguga kandis ta kuuldu Marquardile edasi. Mis sellest, et niisugusest asjast Helmolduselegi halba võis tõusta! Koguni seda parem! Reetlik väimees on alatihti Kuusiku-mail, ja Hedwig ei imestaks, kui seal varsti mõni sohilapski ilmavalgust näeb. Tema lihasest tütrest pole ju asja – küllap see lambuke istub praegugi mõne gobelääni taga. Kindlasti istub, sest ta oli juba lubanud Padise mungakloostrile Jeesuslapsukese sündimist kujutava palaka või vaiba kinkida. Kuidas temal, hoovkonna vere ja traditsioonidega proual, selle pastlavanamehega sihuke laps sündis? Olgu vana Lode mis ta on – vähemalt courage, see on tal täiesti olemas. Aga Padise klooster – jaa, seal polnud nähtavasti ka kõik ornungis – juba see, et ilma eriliste usuliste veendumusteta Helmold seal nii tihti käis, vihjas millelegi. Nii Padise kui Kuusiku on ohtlikud paigad; kui kunagi kusagil midagi kurja juhtub, siis just seal. Seda ütles talle tema naiselik intuitsioon, mis teda peaaegu iial polnud petnud.
Hedwig pidi järjekordselt ohkama. Seda ohet ei kutsunud aga välja tema hädine ja äbarik Carolina, pigem ikka mõte Breidele.
Marquard oli Hedwigit väga kiitnud. Ja veel enamgi… Kui niisuguseid jõledaid röövliplaane hautakse, olgu proua krahvinna eriti valvas. Kõik, mis maarahvast puudutab, väärib tekkinud olukorras iseäranis suurt tähelepanu.
Aga selle tähelepanuga pingutas Hedwig oma õnnetuseks üle. Ta tegi enda ja Marquardi narriks. Ja sellest päevast lõppesid ka tema favoriidi külaskäigud. Ei tea, kas lõplikult, aga esiotsa küll.
Ühel laupäeva õhtul võeti kaminasaalis tavalisest suuremal määral napsi. Prooviti üht uut, aqua vitae nime kandvat jooki, mis meestele kõvasti sarve paistis hakkavat ja nad jutukaks tegi.
Mitmel korral nimetati mingit Tule-Juhanit. Vist Saha külast. Too – vähemalt nii sai paruness aru – paistis üks kohutav süütaja olema. Küllap ka ässituskõnedemees ja mässamakihutaja, sest näis, et oma tegudest ta mingit saladust ei teegi…
Proua paruness polnud küll viimasel ajal mõisate süütamisest kuulnud, kuid pea siis niisugune asi juhtuda ei või. Kui Juhanit seni veel kinni pole võetud, siis küllap just tänu sellele, et ta Helmolduse läänimaal elab. Helmoldus aga on teatavasti üks kõige suuremaid orduvihkajaid. Seda on kinnitanud ka Breide, kellel algul selle vastu midagi ei olnudki – tema ju Taani kuninga teenistuses, ning Taani riik ja siinne ordu ammust aega sõjajalal. Kuid lõpuks tundus Marquard siiski meelt muutvat – ei saa ju keegi oma verd lõpuni maha salata.
Mässu ettevalmistajast Tule-Juhanist – juba nimi ise ajab ihukarvad püsti – kõneles Hedwig oma austajale kohe järgmisel päeval. See ohtlik mees tuleb otsemaid kinni võtta ja üle kuulata, oli Marquardi otsus. Ärgu proua aga esialgu kellelegi, eriti veel oma väimeespojale, asjast sõnagi hingaku. Operatsioon tulevat hoolega ette valmistada.
Kuidas see kõik aga välja kukkus, sellest sai Hedwig de Lode üsna varsti kuulda, ja nagu kiuste – just Helmolduse suu läbi. Juhtunut serveeriti raehärradele Parenbekile ja Preenile kui erilist maiuspala. Ning vaene proua pidi seda kõike oma salatoru kaudu pealt kuulma…
Ordu oli Tule-Juhani elupaiga ümber sisse seadnud pideva varitsuse; varitsejad olid end hambuni relvastanud, sest mine tea, millega säärase tuntud ässitaja, kellel kindlasti palju sõpru, kinnivõtmine lõppeda võib.
Ümberpiiratud maja kujutas endast haledat hurtsikut. Rahvajuht Tule-Juhan elas kindlasti kusagil mujal, see siin oli küllap ainult mingi salakorter. Seda enam võis nii arvata, et Juhanit ennast mitmel päeval kodu lähedal näha polnud; ta saabus ühel täiskuuööl.
Julged rüütlid kargasid kardetavale mehele vaprasti kallale. Ta käed väänati selja taha ning ta veersekk otsiti läbi. See oli Juhanil kõiksugu tuleraudadest ja – kividest pungil… Ilmselt tabati õige mees! Tokerdunud habet peeti konspiratsiooni eesmärgil ettekleebituks, kuid isegi sikutades ei tahtnud see ära tulla. Kinnipüütu üritas süütut vanakest mängida ja teeskles kurttumma. Ent paar kõva obadust tõid mingid häälitsused ta huultele siiski. Kära peale jooksis hütist välja poisiohtu noormees, kes püüdis rüütleid veenda, et ta vanaisa on tõesti peaaegu kurttumm ning et tema ebaselge jutt tuleb teistele ära tõlkida. Ju on tegu mingi salakeelega, arvasid kinnivõtjad. Igaks juhuks käsutati ka poisinolk tõlda, ja see vuras teatud lähedalasuva mõisa poole, mille keldris piinapink ootamas…
Vanamehe pobinat kuulates hakati küll juba teel olles kahtlema, et kas ta ikka just suur rahvajuht ja kõnemees on, kuid Juhani taskust leitud tulerauad rääkisid selget keelt: tulesüütaja ollakse igatahes!
«Mis sa nende riistadega teed, vanamees? Tunnista ausalt, et plaanitsed mõnele mõisale tule räästasse panna!» päris ülekuulaja mõisakeldris. Samal ajal tõmmati õnnetu ätt pingile pikali.
Oma armsaid, vahepeal konfiskeeritud tuleraudu nähes lõid vanamehe silmad särama.
« ‘uli oh’ha ahh!» itsitas ta, ise vaimustust täis… Meelekindel mees paistis olevat.
«Mis see mögin tähendama peab? Mis kuradi keel see on?!» ei saanud keegi aru.
«Ta ütles: «Tuli otsa jah!»» tunnistas noormees vastumeelselt. Ja selgitas, et vanaisa Juhan ei saavat suurt osa tähtedest sugugi välja öeldud. «Aad» ja «eed» ja «iid» tulevad kenasti välja, «ell» kah, aga need, mis rohkem keele abi nõuavad, ei kuidagi… Eks tema see ainuke olegi, kes vanaisa juttu mõistab.
«’uli oh’ha ahh!» kordas vanamees agaralt ja tegi liigutusi, millega säde kivist välja meelitatakse.
Tekkis piinlik vaikus. Seda opakat, seda täisidiooti oldigi niisiis mitu ööd-päeva oodatud. Hambuni relvastatult…
«Oled sa, vanamees, palju maju maha põletanud? Tunnista, kus sa käisid ja mis kurja tegid! Millele tule otsa panid, ah?» ei jätnud kinnivõtja veel lootust.
«’oe’a uut… Na’u’e ha’u aa…»
«Esimene sõna on küll «koerakuut»,» tõlkis värisev talupoiss. Aga teisest ei saavat temagi hästi aru: mitu võimalust ju. Mõtles siis natuke ja oletas, et edasine võivat tähendada, kas «natuke hagu ka…» või siis hoopis «natuke Harjumaad». Aga seda ta tõesti ei usu, sest vana-Juhan põletavat ikka hagu ja vanu varesepesi. Tuli talle meeldib, aga ega ta puhta loll ka ole.
Ning noormees langes põlvili ja palus, silmad vees, vanamehele armu. «Ma korjan talt need tulerauad kõik ära ja virutan jõkke,» lubas ta.
Ka Juhan ise sai aru, et midagi tõsist on lahti. Üsna haledasti kõlas ta suust:
«’u’ha äna ei ’ee.» («Juhan enam ei tee.») Ja tule-Juhan, hirmus kõnemees, rahvaässitaja, vaenu üleskihutaja, kardetud TASUJA, lastigi lahti…
See lugu – «LUGU HIRMSAST RAHVATASUJAST», nagu seda varsti terves linnas mõnuga räägiti, oleks ehk naljakaski, kui ta nii kurb poleks. Kurb muidugi prouale endale: järgmisel neljapäeval ootas Hedwig de
