style="font-size:15px;"> „Kohutav!“ hüüdis ta.
„Mis asi?“
„Hirmus! Te ei usu seda!“
„Aga mida siis?“
„Feri Áts oli siin!“
Nüüd oli ülejäänud kolme poisi kord ära ehmatada. Nad jäid korrapealt tõsiseks.
„Ei või olla!“ ütles Geréb.
Nemecsek pani käe rinnale.
„Jumala eest!“
„Ära vannu!“ keelas Boka teda ja et oma sõnadele suuremat kaalu anda, hüüdis talle: „Valvel!“
Nemecsek lõi kannad kokku. Boka astus tema juurde.
„Räägi üksikasjalikult, mida sa nägid.“
„Kui ma puupinude vahele läksin,“ seletas Nemecsek, „siis koer haukus. Läksin talle järele ja kuulsin keskmises kindluses mingit kobinat. Ronisin üles ja seal seisis punases särgis Feri Áts.“
„Seisis üleval? Kindluses?“
„Jah!“ hüüdis väike linalakk ja tahtis jälle vanduda. Tal oli juba käsi rinnal, kuid Boka ranget pilku märgates võttis ta käe ära. Ja ta lisas: „Lipu viis ka ära.“
Csele oigas:
„Lipu?“
„Jah.“
Kõik neli jooksid kindluse poole. Nemecsek lippas tagasihoidlikult kõige lõpus, osalt sellepärast, et ta oli reamees, osalt aga seepärast, et ei olnud sugugi kindel, et Feri Áts enam pinude vahel ei reduta. Kindluse ees jäid nad seisma. Tõesti, lipp oli kadunud. Isegi varrast ei olnud enam seal. Kõik läksid väga ärevile, ainult Boka säilitas külma verd.
„Ütle oma õele, et ta homseks uue lipu teeks,“ pöördus ta Csele poole.
„Jah, aga rohelist kangast ei ole enam,“ kostis Csele. „Punast veel on, aga rohelist enam mitte.“
Boka ei kaotanud pead:
„Kas valget on?“
„On.“
„Tehku siis punavalge lipp. Edaspidi on meie värvideks punane ja valge.“
See asi oli otsustatud.
Geréb käratas Nemecsekile:
„Reamees!“
„Kuulen!“
„Homseks tehke seadustes parandus, et edaspidi pole meie värvideks mitte punane ja roheline, vaid punane ja valge.“
„Just nii, härra leitnant!“
Seejärel poetas Geréb kangelt seisvale linalakale armulikult:
„Vabalt!“
Väike linalakk seisis „vabalt“. Poisid ronisid kindlusse ja nägid, et Feri Áts oli lipuvarda katki murdnud. Varras oli puupinu külge kinni naelutatud ja see väike jupp, mis oli naela all, oli endiselt alles.
Krundilt kostsid hüüded:
„Hohoi, hoi! Hohoi, hoi!“
See oli nende parool. Paistis, et teised olid kohale jõudnud ja otsisid neid. Paljudest lapsekõridest kõlas heledalt:
„Hohoi, hoi! Hohoi, hoi!“
Csele viipas Nemecseki enda juurde.
„Reamees!“
„Kuulen!“
„Vastake teistele!“
„Just nii, härra leitnant!“
Ja käed suu ette torusse pannud, hüüdis ta peenikese lapsehäälega:
„Hohoi, hoi!“
Seejärel ronisid nad alla ja läksid krundi poole. Krundi keskel seisid pundis teised: Csónakos, Weisz, Kende, Kolnay ja veel mõned. Bokat silmates võtsid kõik valveseisangu, sest tema oli kapten.
„Tervist!“ ütles Boka.
Kolnay astus pundist välja.
„Teatan alandlikult,“ ütles ta, „kui me sisse tulime, ei olnud värav kinni. Seaduse järgi peab aga värav seestpoolt riivis olema.“
Boka vaatas rangelt selja taha oma kaaskonna poole. Ja ülejäänud vaatasid kõik Nemecseki otsa. Nemecsekil oli juba jälle käsi rinnal ja ta tahtis just vanduda, et tema väravat lahti ei jätnud, kui kapten küsis:
„Kes tuli viimasena sisse?“
Tekkis vaikus. Keegi ei olnud viimasena sisse tulnud. Mõne hetke olid kõik vait. Siis Nemecseki nägu selgines. Ta ütles:
„Viimasena tuli sisse härra kapten.“
„Mina?“ küsis Boka.
„Jah.“
Boka jäi hetkeks mõttesse.
„Sul on õigus,“ ütles ta siis tõsiselt. „Unustasin värava riivi panna. Seepärast kirjutage mu nimi musta raamatusse, härra leitnant.“
Ta pöördus Gerébi poole. Geréb võttis taskust väikese musta märkmiku ja kirjutas sinna suurte tähtedega: „János Boka.“ Ja et oleks teada, millega tegu, märkis kõrvale: „Värav.“
See meeldis poistele. Boka oli õiglane juht. See iseenda karistamine oli väga hea näide mehisusest, milletaolisest ei olnud juttu olnud isegi mitte ladina keele tunnis, ehkki ladina keele tunnis suurt muust ei räägitudki kui suurtest roomlastest. Aga ka Boka oli vaid inimene. Isegi Boka polnud nõrkustest vaba. Ta lasi oma nime küll üles kirjutada, ent ütles Kolnayle, kes oli lahtisest väravast ette kandnud:
„Aga sina ära pruugi alatasa oma suud! Härra leitnant, kirjutage Kolnay kaebamise pärast üles!“
Härra leitnant kraamis jälle kohutava märkmiku lagedale ja tähendas Kolnay nime sinna üles. Nemecsek aga, kes seisis teiste selja taga, lõi vaikselt rõõmust tantsu, et seekord ei kirjutatagi raamatusse tema nime. Sest olgu öeldud, et raamatus polnudki muud kui Nemecseki nimi. Alati lasid kõik iga asja eest tema nime üles kirjutada. Ja kohus, mis kogunes igal laupäeval, mõistis ta alati süüdi. Polnud midagi teha, nii see oli. Tema oli ainus reamees.
Ja nüüd järgnes elav arutelu. Mõne minuti pärast teadsid kõik suurt uudist, et Feri Áts, punasärkide kapten, oli julgenud siia, krundi südamesse tulla, oli roninud keskmisse kindlusse ja lipu ära viinud. Jahmatus oli üleüldine. Kogu seltskond kogunes Nemecseki ümber, kes täiendas sensatsioonilist uudist aina uute ja uute detailidega.
„Ja kas ta ütles sulle midagi?“
„Kuidas muidu!“ uhkustas Nemecsek.
„Mida?“
