ei usalda oma esimest muljet. Võhumõõk vast arvestab just neid teisi ja vast on sääraseid putukaidki, keda ei jäta rahule ta õie pahandusrikas omapärasus, kes teda rahutult aina ja aina käivad vaatamas.
Minnikal harva juhtub käokeeli, aga neid on palju kunagi pisut laastatud laanes enne teda, mõnel imelikul aastal koguni sooserval. Kuidas nende mugulad sääl suudavad hulga aastaid püsida õitsemata, vast koguni lehtedeta, seda ma ei tea. Aga metsas, millest küll läbi on võetud mitu kraavi, kuid niidetud ainult välguteid, on neid alati. Ainult vahel mõni muu käpaline. Aga kui minna tõelist teed pidi, läbi Lubja alt ja üle kunagise Lipasaare põldude, siis pääle jänesekapsa, maasikate raiesmikel, mõne üksiku hooramarja, sinililletuka või osja pole sääl midagi. Kuused suudavad viimati hävitada kõik ja pinnas nagunii on väga vilets. Leppi, kaski ja tammi on ainult kohati pandud ehteks, kuigi ainult samuti kohati mõni paelaud istub poolheledana sambla vahel. Väga vana mets oli sääl, habemikud oksad ja tüved nii tihedasti, et ei jõudnud vaadata läbi päikenegi. Mets täis igati ristuvaid teid, aga ometi võimatu eksida, mõned kasvanud ammu juba rohtu, metsavaht osa sulgenud, teised jäetud kivide ülikülluse pärast. Kui mõtlen, et kunagi seda teed pidi igal augusti- ja septembriõhtul ema käis koju ajamas veiseid mitmel aastal, siis hakkab koledavõitu tunne. Vähemalt poolteist tundi tulekuks, tund otsemat teed minekuks. Kui pärastpoole aed tehti ümber heinamaale, siis ta käis neid lüpsmas ja kaelkookudel ning käes kandis piima koju. Meil oleks kodu piisanud toitu neil kuudel vaid paarile lehmale. Veelgi hiljem viidi sinna ainult mullikad ja hobused, kui neid paar päeva kodu polnud vaja. Et pidada mõni loom rohkem, tuli näha vaeva nii palju, nagu tavaliselt nähakse vast paarikümnega. Iga kümne aasta tagant sai ju kord ligi kümme koormat ristikut hektarilt, väga kuival suvel tuli sageli leppida koormaga. See jäi kõik maiustamiseks hobustele. Vahel äpardus heingi täiesti, öökülmast juunis või liigvihmast juulis. Siis kevadeti me veised vaevalt seisid jalul ja paaril aastal mäletan neid mitu surnud. Talu tegelikult elas vähenõudlikkusest. Sõime vähe võid ja liha, piim oli peaaegu alati kooritud, jalanõudeks riidest sussid või pastlad. Esialgu oli müüa vaid siga, aastas mõned põrsad, võid, vahel kartuleid, päämiselt aga lupja, pärastpoole vasikaid ja pulle. Vilja osteti või vahetati kartulite eest loomadele. Isa põhjas oma isa sageli, et oli sõitnud talu otsides pool Eestimaad läbi ja polnud võtnud midagi paremat sellest kohast, mille ainus väärtus oli Minnika heinamaa.
Raikküla paanepäälseist ja soodest
Neljas kohas oli meil veel maatükke. Neljandat oli näinud vaid isa. Mingil moel pooliti pettis selle endale üks naabrimees. Kolmest lähima, Lipa nõmmes, oli mõisnik müünud karjamaaks ja muidugi loomade liiklemise hõlbustamiseks raiunud säält enne maha metsa. See on selline paanepäälne, et kuuekümne aastagi pärast kohati polnud kasvanud uut metsa. Neljakümneaastasest võtta polnud muud kui hagu, aiateibaid ja roikaid, seenigi sai ja võis käia pohlal vast iga kümne aasta tagant. Siis teadis seda kogu Lipa küla nagu maailma lõpu ennet. Seeni aga selles kadaka- ja kuusevõsikus oli vist igal sügisel igasuguseid, kuigi meil söödavaks tunnistati vaid küüsikaid ja kuuseseeni. Säält edasi edelasse tuleb mõne kilomeetri järel Nõmmküla, mullasem lohk selles paanepäälses, siis paar kilomeetrit Kose nõmme, kus kuusedki enam ei saa hakkama ega ole palju kõrgemad kadakapõõsaist. Ja siis äkki Ahtama soo, kitsas ja madal jõgi, teisel pool jõge tõeline raba ja jällegi nõmm Metskülaga ja Sandiristi heinamaadega, kuhu iial pole jäänud aega minna, kuigi see nimi mind alati on kiusanud. Küllap see paik jääbki nägemata.
Lipanõmmes ja Kosenõmmes pääle kadakate tavalisimaks põõsaks on verevkurereha, kui teda hüüda põõsaks. Nende vahel mõni tuhkpuupõõsas veninud veidral kombel, paar haru pikad ja sirged, teised ristipõiki kustahes. Küllalt kohti, kus pinnal ainult samblikke, aga selliseidki, kus suudab kosuda vaak. Seda imelikum on, et paanepäälsel väga meeleldi õitseb tumepunaneneiuvaip (Epipatis rubiginosa) ja roosa harilik käoraamat (Gymnadenia conopsea). Viimane vast veelgi imelikum, sest ta tavatseb kasvada väga märjul kohtadel. Tumepunast neiuvaipa aga vaevalt kunagi juhtub kuskil soos, kui ometi, siis hukkunud lubjahunnikuil vast.
Ahtama soo oli tõmmatud küll täis kraave, aga neist polnud abi maa kuivendamiseks. Poolemeetrilise viletsa turbakihi all on savi ja paas. Turbas kändegi, ja seepärast soo vaevalt on kinnikasvanud järv, kuigi vihmaperioodidel ta üleni võis olla vee all, pääle mõne kivikünka, millel kasvavad lepad, männid ja kibuvitsad. Jõesootidest on säilinud üksikud allikad, mis küll rabalauka nägu, aga vaevalt ükski küünib kolme meetrini. Ainult nende vesi on peaaegu joodav, kui mitte hoolida roostemaitsest. Isal oli säärane nõrkus selle maanuhtluse vastu, mida me ei taibanud. Küllap seepärast, et ta oli hõlpsamini ligipääsetav ja veel enam seepärast, et ta kuidagi ei saanud sellest asja. Kui sinna üldse jäi aega minna, kogu heinamaa tuli kõõpida üle vikatiga, hobuseid ja niidumasinat kandsid ainult üksikud lapid eriti kuival suvel. Mõnel tuli niita päev otsa sampsides vees. Mitte sügavas küll ja väga soojas. Alati olid varbad haudunud. Lell Aabramil, kes kartis va ussa ja pidas pastlad-sokid ontlikult jalas, jõudsid kord ühe nädalaga haududa talladki ära nii, et ta pühapäeval ei saanud seista ega kõndida. Nad olid haudunud nii hullusti, et ta peaaegu nutuhääli seletas oma viletsust. Paraku, selle haiguse vastu ei aita lepalehed ega midagi muud öö läbigi, kui hommikul sama endapiinamine algab uuesti. Ainus rõõm üldse on, et teistel vast varbad on veelgi punasemad ja tursunumad ja vast järgmisel kaarel vesi on sügavam ning jahedam ega küpseta nii hoolega valusaid kohti. Tegelikult vist on ükskõik, päike kõrvetab igatahes veest läbi, ainult mitte nii, nagu oleksid jalad soojas mudas, mis iga sammu astumisel läheb kuumemaks. Vastikumaks tegi asja veel see, et heina sai nagunii säält väga vähe ja loomad ei hoolinud selle ersatsheina söömisest liigvanuse pärastki.
Ahtamal oli kevadeti alati vesi ja isa oletas, et kui talle suvelgi saaks pääle vee, siis kasvaks rohi vägev. Kuid tõepoolest niidetavad olid ainult mättad, mis juuni öökülmade aegu juba olid jõudnud kuivada. Neil mättail meelsasti kasvas ka kuradikäpp. Mõnel kohal Sanguisorba, kui see ikka oli tema, ja Lythrum salicaria, mis vajab palju niiskust, ometi on karvane nagu mõni karelehine põuataim. Koguni robirohul ja kuuskjalgadel leidus midagi võtta selles üldises lageduses, millel kased ei jõudnud kolme meetrini ja lepad ei suvatsenud kasvada mujal kui nõmmeserval, kraavide ja jõe äärde kuhjatud hunnikuil ja paaril kõrgemal künkal, kus ühele oli meile öömajaks sugenenud kuuskki. Imelik ja ometi vastik on maastik, millesse inimene ei saa kaduda, sest võib pikkuselt juba võistelda puudega. Ja igasugune soopõõsastik on nagu tüliks jalus. Soo on mu meelest koledam kui paanepäälne, vast aga ainult haudunud jalgade pärast. Endale ma ütlen küll teise põhjuse. Paanepäälsele kord ometi samblikud hangivad võimaluse rohuks ja metsaks. Kõik sood aga rabastuvad ja viimati ei saa mudakuhjadest enam keegi jagu. Nad on nagu paised, mis iial ei parane, parimal juhul vahetavad kohta ja päris hirmsaina meenutavad gangreeni või pidalitõbe, ja kinnikasvav järv seepärast on mulle valuks, veel suuremaks kui rabastuv aas või laas.
Aga Ahtama suurim väärtus olid vesiroosid. Neid on väga palju, küllap jõe madalus ja põhi neile väga sobivad. Muda pole kuigi paks ja paepõhjas leidub selliseid sobivaid praokesi, kus vesiroosil väga mõnus poetada aastaastalt juuri tugevamini kinni. Üksainus taim kasvab haruliseks nagu mõni suur merivähk kuskil atollileiguses, kes käib vedamas kookospähklaid. Kuigi nüüd olen näinud suuremaid õisi paljudel taimedel, vesiroos ikkagi on omaette, sest temast nagu eriti selgelt tundub, kuidas kõik, mis tal on, läheb õite pääle, kuidas ta ei säästa midagi nende kaunimuse saavutamiseks. Ta on nagu need liblikad, kes mõnepäevaseks lendlemiseks päikeses valmistuvad mitu aastat. Ja siis kontrast kasvukoha tavalise sodisuse, veegi saastunuse ja vesiroosi heleduse vahel, mis kogu maailma on pannud moraalitsema üht- või teistpidi. Õigustada saab ju vastandeid. Ütelda, et inimene olgu puhas nagu vesiroos, kuigi kasvab maailma kõntsas, aga vastupidigi, et inimene peab otsima kõntsa, endale ning endast soetama muda, et ta kord õitseks vesiroosiks sellest välja. Minu meelest mõlemad lobisevad ilmaaegu, sest vesirooski varsti on kõnts – kui inimene end ei kõntsasta ammu enne õitsemahakkamist. Muidugi, moraali saab kõikjalt ja vesiroos võib olla õpetlik mitmeti. Pigemini siis hoiatuseks, et ilusat
