ma leian veel kümneid mainitavaid asju temast.
Milline Minnika igimuiste võis olla, seda ma ikka veel ei oska kujutella. Raikküla kant lausa paas ja kruus, üksikute muldsemate kuni paarihektariliste paikadega, kus kunagi poole aastatuhande või kauema eest olid külad omaette, nagu Rakvere, Rõkaru, Ahnepere, mis aga vast Põhjasõja aegu jäid tühjaks, ja Lipale miskipärast kogunes rohkem inimesi. Kuskil metsapõlendikul Lubja ja Eona vahel on veel selgesti näha endisi põlluaedu, küllap majaaluseidki leiduks. Sääl vist oli mõnel kaardil ikka veel kirjutatud kohalikku inimest ärritav olematu Lipasaare. Siis edasi põhjaloodesse tuleb vöönd sood ja kilomeetri osa enne jõge on seda, mida meil hüütakse laaneks. See on võrdlemisi kuiv mets ja kohati, kus ta pehmem, vast sadakond aastat puutumata. Küllap need on õigupoolest saared selles rabastumises, sest jõepoolsed küljed laanetukkadel on liivasemad. Pinnas on siiski rohkem niiskust ja siin näeb tõelisi puid. Ja nad kasvavad võrreldes virelevate puudega Lipa ümberkaudu väga kiiresti. Koguni liivavallidel, milledel rohi jääb alati armetuks, kunagisil põllusmaadel. Arvan, et sellegi jõe suunas on kunagi liikunud jääjõgi ja kõik need künkad on kuhjatud liiv ja savi. Ja need hoiavad eneste ees vööndi sood, mis minu meelest hoolimata kraavitamisest läheb aina soisemaks, kuigi temagi õhukese turbakihi all on paks lasu kruusa. Võimalik, et seegi soo on kunagi olnud korralik laas. Seda ütleb Ahnepere, mis ometi keskajal seisis mõisate kirjas ja sääl nüüd on ruumi paarile lahus talule, millede ümber päris eraldi ja Lipa inimestele peaaegu eksisteerimatult veel mõned metsatalud, nagu Kuusikumardi, Likemetsa. Ja Ahnepere nimelisi leidub ainult mujal. Ma ei tea, kas selle soo turbas on leitud kände nagu Ahtamal, mil juba hoopis teine tegumood. Aga temaski on mõned pisikesed künkad täiesti korralike paepäälse salupuudega. Mõnikümmend sammu teineteisest eemal kidur sookask ja kõigiti rahuldav karjamaakask raudkivide vahel.
See laaneala võis olla päris ilus mets kunagi ja ta praegugi asendub ruttu. Nooremas kaski, haabu, mände, vanemas rohkesti kuuski ja vaid mõned üksikud männid. Just see kuuse pääletulek on imelik jälgida ja mändide kohatise ülikülluse täieline varing. Tammi on ainult üksikuid. Noori leidub paiguti ja teiste puude varju alla pugenud põõsaid. Inimesed hävitavad vanemad, nooremad surevad ise aegamisi. Olen kindel, et viiekümne aasta pärast lastelegi tamm jääb kuulujutuks. Nad ei leia teda säält kandist enam. Nagunii ta on haruldasim metsapuudest, kuigi – on imelik küll – selles suunas ei ole ühtegi pähklapuud. Sarapuu aga ometi ümberringi kasvab, Sandiristil kümmekond kilomeetrit läände olevat neid tublisti, kolmkond põhja on neid küllalt. Aga kohati jälle võib hulkuda pool päeva, nägemata ühtki. Paakspuid, türnpuid ja taolisi põõsaid on metsa all lagedamail kohtadel küllalt, niiskemail metsaservadel ehk luiteveertel ehk sooäärtel leppi ja pajusid, mõned eksinud pihlakad ja veelgi harvem saari, millede saatus pole parem tammede omast.
Metsa all, kus kuused ainuüksi pole veel saanud võimule koos sipelgapesadega, kasvab igasugust lapistikku sassi. Enamasti mustikad, kohati pohlad segi laanetähtede, uibulillede, piibelehtede, talihaljakate, hooramarjade ja leselehtedega, kuid ühelgi nendest pole ruumi küllalt ega valgust. Mõni vägev roheline osi istub säälgi, kuhu suvepäeva kestel päike satub vast pooleks tunniks ja sädeleb siis äkki tulnult ja äkki kaduvalt. Putukad umisevad tõesti pikkade puude ladvikuis vastu sinise taeva pisikesi raasukesi. Ja õhk poeb iseendast viimseisse kopsusoppidesse.
Sääl kus metsaküngaste ääred järsku langevad aasale, võib vahel olla mõni allikas all. Vähe neid on ja ükski ei nirise nõlvakult seks, et inimest kiusamaks soetada allikasood. Kõik on augud nõlvaku all, ja neist ubalehtedesse kasvanud ojakesed nirisevad oma allikasoost läbi jõkke. Kus aga küngas läheb liuskamisi jõe poole, on hale vaadata turbasambla rünnakut. Metsa ääres mõni lepp, paakspuu paistab istuvat sammeldunud kivi otsas. Aga kui hakata kiskuma ära seda sammalt, siis kivi ei leia. Puutüvi ise on vaksa või paari kõrguselt sambla lõugade vahel. Mustikaladvad ulatuvad vaevalt välja roosakashallist igavesti niiskest kerkivast taignast. Ja Kabala möldergi hoolitseb selle eest, et soostumine edeneks. Muidugi, üksikud saared ikka jäävad sisse, sest kohati nad on vast üle kolme meetri jõepinnast kõrgemal. Aga see rünnak läheb nii vaikselt ja jonnakalt, et inimesed ei tea ütelda muud, kui et vanasti oli teisiti.
Ainult üks või kaks suve kümne pääle on nii kuivad, et sammal aasal kuivab ja heinakoristamisel sureb; mil turbasamblasse kasvavale künkale võib istuda pükstega või teda kaapida sõnniku jaoks Raikküla põrmandikule. Neil suvedel kulu ja kuivanud sambla sees on metsmesilaste kärgi ja varesed kõnnivad loovõtjate järel, taakides neid välja. Neil suvedel vist ainult aasa kõrgemail künkail õitseb päris haruldane aasnelk. Ta on nii kerge, nii narmastatud, nii hästi lõhnav, et ta mulle igast lõhnavast aednelgist meeldib enam. Õhukesim kiht lillakasvalget kasetohtu, see võimatuseni sakistada, et iga vaevalttuntav tuulevinukene teda õõtsutaks rohu kohal nagu pisikesi tosintiivalisi liblikaid. Ta on üks mu pettumusi, ma pole suutnud teda soetada aeda või potti ega saa vist kunagi. Ei satu iial ta pääle, kui seemned on valmis. Ja seepärast ta jääb mulle meelde nagu pandud kokku igasuguseist sobimatuist asjust: kalevitutt, kurereha, mõned lülikad liigid mistahes taimi. Alati üksiklastena. Ta pole nagu tõrvalill või pääsusilm katmas suuremat pinda enamvähem ühtlaselt. Aga ta võiks olla väga ilus hämaruses vastu puude tumedat rohelust või südapäeval, mil päike ta hõljutab peaaegu valgeiks väsinud liblikaiks.
Ühes kraavis lepapõõsaste all sääl kasvab suurim kollane võhumõõk, mida olen näinud. Mitte palju lühem 2 meetrist, ja ometi ta õied pole kuigi palju suuremad tavaliste omadest. Ta ei ole kuigi sage Raikkülas, tean kümmekond kohta. Ja Lõuna-Eestist vist mitte ühtki. Kuskil ma pole teda hulgi näinud nagu umbrohtu. Vast ei ole hoolinud küllalt. Võhumõõga kohta väga ühtlane kollane on tal ometi üsna voolava glasuuri moodi, vaevalt tajutavate varjunditega ja neil raas tumepunast sametit. Kahvatud turilehed väga sobivad teiste vahele.
Ta pole ainus selline lill, mis kaugelt ei meelita ennast vaatama. Kollastega inimene ikka tavatseb arvata, et on mingi korvõisik talle sattunud ette, mida ta vast küll ei tunne, kuid ei viitsi vaatama minna, kaalutelles, et mis tal muud ikka erineb kui õislehtede arv või nende pikkus. Pärastpoole küll ei oska end säärasel korral vabandada valla. Võib ju vaevalt olla suuremat häbematust, kui panna võhumõõk kokku selliste masstoodetega nagu korvõisikute pursuideklass. Nad hooplevad küll oma arvuga, kangekaelsusega või koguni individuaalsusega. Aga nende individuaalsus on võilillede ja hunditubakate oma, kelledele Darwin pidanuks andma nõu loobuda õitsemisest, et jääda ellu ja jätta järglasi senisest veelgi suuremal määral. Võhumõõgal on aga iga üksik õis omapärane, mõtlemata ta iselaadile. Eemalt ta vast on väga puine seepärast, et suvatseb kasvada paigul, kuhu inimene ei viitsi minna vaatama; on ahnem niiskusele vist kui ükski teine võhumõõk maailmas.
Ja võhumõõga hale puudus, närtsinud õite mädanev ligasus, vast see just on meeldinud budistidele, sest ta alati meenutab inimesele ta oma kere naeruväärset saatust ning paneb mõtlema, kas see kunagi eluilmaski on võrreldav võhumõõga häilitud täpsuse ja kergusega? Kas inimese mõtted ja tunded kunagi lõhnavad nii hästi inimlikult, nagu kõik võhumõõgad, mistahes laadi, mistahes värvi – iirislikult?
Mõni samm eemal võhumõõgast kasvab praegu noorte mändide vahel kanarbik, paar sammu teisele poole maa soostub, kuigi jõest kõrgemal mitu meetrit. Kraavivall on täis pohli ja lillakaid ja arujumikaid, mis juulis ja augustis peaaegu täiesti kaetud igast võimalikust roostest liidetud liblikatega. Neid on nii palju, et nad lendlemisel üksteisele jäävad ette. Sobimatud asjad kõik koos, nagu tulnud pelgu ründaja eest. Ja kümmekond sammu eemal jõe järsul kaldal hundinuiad, kalmused, kõrkjad. Paremal madalal kaldal roosa vesi-kirburohi, konnatatraks hüütud, kollased vesikupud (jõepudelid) – mõlemad toretsevad ilmaaegu. Nad on eemalt palju ilusamad kui lähedalt, on nagu võimalikult vähese vaevaga taotlemas kõige muu varjutamist. Seda ei oska inimesed üksinda. Võidunud kurg mõistab paista puhas ja vesikupp kollane, kuigi osa õit on igavesti roheline. Kurg võiks end vahel kasida, vesikupp võiks teha selge vahe õite ja lehtede vahel, aga nad arutlevad vist nagu säärased inimesed: tähtis on esimene mulje, mille jätan, ma ju kavatsen läbi
