laps ikka teisi inimesi. Tean küll, et ise olen, aga – kuna ja kui palju inimesi on võimelised seda tundma? Võibolla kullerkupud ei vajagi minu joonistamist, võibolla. Aga ülekohus on ometi neid tuua olemasolevasse nõusse lihtsalt asjaks.
Heinaajal pidi kindlasti toodama heinputki, küllap sageli kikkaputkigi, kuid meil polnud taipu vahest. Just Laanest, sest nad sääl tavalises tulimullas kasvasid palju pikemaks kui mujal. Nii vägevaks, et isa tõi vaadata emalegi. Nende ilu ma oskasin kogeda alles pärastpoole, esialgu nad olid näritavad ja maitsesid hästi, virtsuks tehtavad pühapäeva hommikuti tüdivate vanade inimeste abiga. Minu meelest neid kuivanultki kasutati, kas viiuli pähe lõnga kerimisel? Nagu mäletan sedagi, et vanad inimesed pettunult silmitsesid laste hoolimatust tõesti toresuurte ja pikkade putkede vastu. Praegu meenutades nende ilmeid tuleb tunne: neil oli hale vaadata, kuidas jällegi midagi hävineb, sest nendele asjad olid, lastele veel mitte. Tagantjärele meenutades mängimisi: väga harva oli neid, mida aeti innuga. Enamik ainult seepärast, et midagi peab ju tegema. Umbes nii, nagu naised istudes koos vatravad, sest – nii tehakse Iisraelis. Seda siis veel eriti, kui nad on juba jõudnud ära rääkida kõik enesekiitmiseks kõlbava. Nõnda me käitusime heinputkedega. Nemadki olid selleks, et neid hävitada. Tegemine oli hävitamine meie käes nagunii, enamasti on jäänudki.
Heinputkel on kummaline lõhn mu meelest ja veelgi imelikum tundub, et umbes samuti lõhnavad hoopis teistsugused taimed, nagu jorjen ja mehhiko aster, vist saialillgi. Mul pole iial neid olnud korraga haista ja seepärast küllap eksin. Kui sain teadma nimetust Angelica archangelica, siis mulle sugenes pähe mõte, et Johannese taeva asemel on paradiis Peetruse soovi järgi suur aas, millel kasvab ülikõrgeid heinputki ja õhk on täis nende lõhna. Võibolla ülikõrgeina nad polegi nii ilusad, sest sarikad laguneksid üksikõiteks ega meenutaks enam nii neid tutte, mida tavatsevad haista india jumalused. Valge ängelhein sarnleb neile palju enam. Ja et assotsiatsioonid aina voogavad läbisegi, siis heinputk on jällegi iidimelik kukkurloom. Uued harud kasvavad ju veidras, otse võimatult nõtkes ja venusas paunas. Psühhoanalüütik rõõmustaks, kui paneksin kolmandaks nimeks juurde vulvaria4, sest sarnasus on esimesel pilgul hoopis pisem kui Linné’ kujutlust vallanud maltsalehel. Aga paunas peituv noor vars on nii singasongaline, kurde on tal nii palju ja mõhnu, et ega ma ei tunnista end eksinuks. Ja kukrust ka ei loobu. Ja pääinglilikkusest, kuigi ma ei tea, kas Linné’l see assotsieerus lõhnaga. Võib olla, et hoopis seitse küünlajalga või midagi taolist. Või koguni, et nad sirgudes metsaserval vastu lagedat tõesti kõigist taimedest kõige enam meenutavad ootavaid inimesi. Aga sääraseid, kes ei kavatse minna kuskile, kes seisavad ja vaatlevad õige mõnuga, sest neil on aega küll jälgida iga pilveraasu elulugu.
Ja vanadena vaevalt on midagi taimedest nii kurba kui pääinglilik või ariostolik Angelica5. Igast putkest õnnetum seepärast, et on suurem ja surnuna säilib kauem. Ta pole muumia, vaid skelett, mida kohelnud halvasti tuuled ja vihmad. Kui ma nägin esimest säärast, siis ma teda ei uskunud igavesti nooreks heinputkeks, vaid mõneks kottu tuttavaks. Ja pärast mõtlesin, et nõnda ei taha mina küll elada ka siis mitte, kui peab. Niitku parem keegi mind maha enne seda hetke või noppigu mult sarikad, et ma peaksin kasvatama aina uusi ega tarvitseks minna nii paatjaks, nii pasteljalt beeiks või pruuniks. See ju oma laiplikkuse tõttu on üks armastatumaid ja peenemaid värve maailmas. Loogika käsib siin vist väga lihtsalt: laipu on kõikjal ning alati, seepärast laiplikem värv ongi elegantseim ja igavesti moodne. Loodan, vähemalt Ariosto la bella Angelica, che nacque di Galafron ei pidanud beei ilusaks. Kuigi, kes teab, vast koguni Medor ise, siis kui ei hoobelnud, et spesso nelle mie braccia nuda giacque6, soovitas tal kanda beei brokaati. Arvan küll, et Medor ei kuulunud nende hulka, kes lepivad õnnelikult ja rahu saavutamiseks moevärviga. Kes aga Ariostot teab?
Palju harvemini toodi mõttetult veelgi lõhutavamat, hundinuie. Nende kasu laste jaoks oli nende kantavus uhkeldades. Umbes nii, nagu piltidel rooma sõdurid kannavad teiba otsas kotkast või SPQR-lauda7, nii meie käisime hundinuiaga ja olime ometi pahased, et vanad inimesed ei mõista valida õigeid, mis tipuni välja oleksid nagu vaalimisrullid. Pisut hiljem juba katkusime need kurikad tükkideks. Mingeisse patjadesse neid vist küll ka poetati, aga ma enam ei mäleta, millistesse, küllap vist toolipõhjul ja pisemaisse laste jaoks. Võimalik, et poetanuksime nad ka siis, kui nad otsani olnuksid ühtlased. Harilikult lõhkumine algaski selle haleda rootsu murdmisega, mis meie meelest ei sobinud ja oli vanade lohakuse tulemus. Kui ma kord sain taipama, et see osa on kannud isasõisi, läks mu meel haledaks tänase päevani. Mees on määratud kuluma ja tühjenema, tema laste ema paksenema ja kosuma, kuni temagi ühel päeval läheb ülearuseks. Ja siis nimetus ‘hundinui’ kõlas juba, nagu öeldakse, pisut nukralt ja irooniliselt, sest nuial pole isahundiga midagi tegemist. Ta umbravärvi sametplüüš on ometi liiga kare, et otsida talle inimlikumat nime. Vast mõni pöetud hunt on säärase nahaga, ma ei tea, enamasti on odavad läkiläkid väga taolised värvilt ja villa karmuselt. Ja kummalisel kombel on just isasosa väga õrn. Nii kerge, et ta alati tundub elavat ja püüdvat kinni iga tuulenatukese, et hällida ja olla häbematult kergemeelne. Kohutav aga, kui palju ühes lõdisevas osas võib olla tolmu. Võiks enda üleni maalida väga libedaks helekollaseks ja küllap jääks veel ülegi. Vast teisegi inimese, kuigi ei usu.
Ma pole kuskil neid näinud nii lopsakaid ja hulgani koos kui Rahinge ojas. Ja säälgi ühelainsal kohal, kuhu ma vist elades enam ei lähe tagasi. Ehale nad ei meeldinud, vast seepärast, et sinnasaamine oli läbi pehme maa ja ta pani mulle süüks kõrvalemineku käidavalt teelt. Sääl nad olid kasvanud tõesti üksteise võidu ja mõõtmisel küllap olnuksid üsna ühepikkused, üle kahe ja poole meetri kindlasti. Nende nõgusad metalsed lehed kõik mahtusid tülitamata teisi ja ei osanud arvata, milline tõustes viimasena on pidanud leppima muilt ülejäänud ruumiga.
Võimalik, et tõin koju liiga noore. Võimalik, et neid muiste üldse ei katsutudki hoida vees või paistsid päevad pikemad. Hundinui kuivab väga ruttu ja sinakashallid lehed pleekuvad üsna ajalehepaberiks. Ja ometi tahaksin teada, mida iseäralikku on sel Rahinge oja põhjal või veel, et nad sel kohal on nii vägevad ja, juba liialdamata, päris metsikud. Naiste meelest on ta seda vist alati, kõik väidavad ta inetuks ilmel, millest tuleb lugeda: tal on säärane kuju, ma ei või sellist kiita, igaüks arvaks siis, et ma pole korralik ja minust ei saa õiget lasteema. Küllap meestele ei meenu otsemaid midagi ja naiste üleolev põlguski paistab imelik. Ja sellest põlgusest alles saab kätte, mis assotsieerub naistele. Annaksin salajuhise noorukeile: ärge naige plikat, kes põlastab hundinuia! Too on enamvähem osav näitleja, kes aina sugereerib endale, et ongi see, keda mängib. Säärane naine jääb maailma nuhtluseks, ta ei saa iial olla õnnelik, sest ta osa „tuleb hästi välja” alles kuuendal aastakümnel. Seni ta kiusab sellega kõiki inimesi nagu laps jõuluvana oma salmikesega. Igaüks peab talle midagi andma selle eest, et ta suvatseb lugeda ega tee väga ränki vigu.
Meil, küllap mõnel pool mujalgi, kõrkjad käisid ilmtingimata kokku hundinuiadega, kuigi olid igapäevsemad. Liiatigi, kõrkjas on üks universaalselt kasutatavaid taimi. Partideks keerutada lastele, mattideks vanadele või kududa kaltsude ja muude imeasjadega kokku põrandariideks, niita veel sügisel üsna hilja aluspõhuks. Ja ometi piisas teda kevadel riisuda kokku suurveejoonelt hunnikuisse, olgu põletamiseks, olgu pehkimajätuks. Kui juba üht taime võib kolme moodi, miks siis mitte kümmet moodi kasutada, kuigi mina pole tulnud miskile targale või rumalale mõttele. Ma ei või aga jätta mainimata üht oma „salateadmist”. Ka Tšippeve indiaanide lastele tehakse kõrkjasparte. Ei tea, kas kuskil Siberiski. Kuulnud ega näinud pole neid mujalt.
Ainult ta on veel kurvem taim hundinuiast. Klaassile tumeroheline ja väga ilus roheline luituvad jällegi nii, et peaks üliväga meeldima daamikestele, kes harrastavad ta tagasihoidlikku ja siivsat pastelsust. Kuid vist keegi ei kiida kuivanud kõrkjaid. Võiks ratsionalistide kombel küll teda kasutada moraali lugemiseks, kuid raske on leida, millise. Võiks rääkida, kuidas klaaskõva kesta peidus on väga urbne sisu ja seega
Tegelane Lodovico Ariosto rüütlipoeemist „Raevunud Orlando“. Uku Masing on tõlkinud katkendeid sellest teosest. („Renessansi kirjanduse antoloogia“, Tln. 1984)
„…Galafroni tütar ilus/ mu kuumas kaisus tihti olnud paljalt…” (it. k.)
SPQR – lüh. lad. sõnadest
