kniksu ja punastasin, kuid ei öelnud midagi.
„Miks sa niimoodi räägid, vend?” küsis leedi.
Too vastas: „Me rääkisime temast alumisel korrusel umbes pool tundi tagasi.”
„Te ei saanud temast halba rääkida,” ütles tema õde,” selles olen kindel, nii et pole tähtis, millest te seal rääkisite.”
„Ei,” vastas ta, „kaugel sellest, me rääkisime temast väga palju head ja ilusat, ta olevat kauneim naine Colchesteris ja nad hakkavad linnas juba tema terviseks klaase tõstma.”
„Sa räägid imelikku juttu, vend,” ütles õde. „Bettyl jääb puudu vaid ühest asjast, kuid see asi tähendab kõike, sest turg on praegu meie soo vastu, ja kuigi noor naine võib olla väga ilus, kõrge sugupuuga, hea kasvatusega, väga tark ja teravmeelne, kombekas ja tagasihoidlik, on ta kaasavarata tühi koht, sama hästi võiks tal neid omadusi mitte olla, sest praegu nõutakse naiselt vaid raha ja mitte midagi muud.”
Ta noorem vend, kes sisse astus, hüüdis: „Pea, õde, sa teed liiga kiireid järeldusi. Mina olen kindlasti teistsugune. Kui ma leian mõne niisuguste omadustega naise, nagu sa räägid, siis pole mulle tähtis, kas tal on raha või mitte.”
„Oh,” ütles tema õde, „kuid loodan siis, et sa ei armu temasse, kui tal pole raha.”
„Ka see pole kindel,” vastas vend.
„Kuid õde,” ütles vanem vend, „miks sa arvad, et mehed hoolivad nii väga varandusest? Sinul igatahes varandusest puudu ei ole, kuigi sul võib olla puudus millestki muust.”
„Ma mõistan sind, vend,” vastas leedi väga targalt, „sa mõtled, et mul on raha, kuid ma olen inetu; aga kui möödub aeg, muutub esimene tähtsamaks kui viimane, nii et mul on parem võimalus kui mu naabritel.”
„Noh,” ütles noorem vend, „ilu näppab vahel abikaasa rahast hoolimata, ja kui teenija juhtub olema perenaisest ilusam, teeb ta sageli hea partii ja sõidab enne tõllas kui tema perenaine.”
Arvasin, et nüüd on mul õige aeg neist lahkumiseks, kuid ma ei läinud nii kaugele, et poleks kuulnud nende vestlust, milles öeldi minu kohta veel hulgaliselt häid sõnu, mis õhutasid mu edevust, kuid nagu ma peagi leidsin, ei olnud see mulle kasulik, sest õde ja noorem vend läksid tülli ja kuna vend ütles õele minu pärast mõningaid väga halbu sõnu, hakkas õde minusse halvemini suhtuma, mis oli tõesti väga ebaõiglane, sest mina polnud nooremast vennast üldse huvitatud; tegelikult oli vanem vend oma juhuslikul, hajameelsel viisil öelnud üsna palju asju nagu nalja pärast, mida mul oli küllalt rumalust siiraiks pidada või meelitada end lootustega, mida oleksin pidanud arvama, et ta kunagi ei täida ja ehk pole kunagi mõelnudki täita.
Ühel päeval juhtus, et ta tuli, nagu ta sageli tegi, joostes trepist üles toa poole, kus ta õed ikka istusid ja töötasid, ja hüüdis neid enne sissetulekut, nagu tal kombeks oli. Ma astusin ukse juurde, sest olin seal üksi, ja ütlesin: „Sir, leedisid pole siin, nad jalutavad aias.” Kuna ma seda öeldes ikka veel ukse suunas liikusin, haaras tema, kes oli just ukse avanud, mu enda käte vahele, nagu oleks see olnud juhus.
„Oh, Mrs. Betty,” ütles ta, „sa oled siin? See on veelgi parem, tahan rääkida sinuga rohkem kui kellegagi neist,” haaras siis mu oma käte vahele ja suudles mind kolm või neli korda.
Rabelesin, et minema pääseda, kuid tegin seda vaid üsna nõrgalt, ja tema hoidis mind tugevalt ja suudles mind ikka veel, kuni oli peaaegu hingetu, ja siis ütles maha istudes: „Armas Betty, ma olen sinusse armunud.”
Pean tunnistama, et ta sõnad panid mu vere keema; kogu mu mõistus lendas mul peast minema ja ma sattusin suurde segadusse, mida oli kindlasti mu näost näha. Ta kordas mitu korda, et ta armastab mind, ja mu süda rääkis sama valjusti kui hääl, et mulle meeldis see. Alati, kui ta ütles: „Ma armastan sind,” vastas mu punastamine selgesti: „See meeldiks mulle väga, sir.”
Siiski ei juhtunud tol hetkel midagi muud; see oli vaid üllatus ja kui ta oli läinud, sain varsti tasakaalu jälle tagasi. Ta oleks jäänud minu juurde kauemaks, kuid ta juhtus aknast välja vaadates nägema õdesid aiast tuppa tulemas, seepärast ta tõusis, suudles mind jälle, ütles mulle, et ta mõtleb asja tõsiselt ja et kuulen temast väga varsti jälle, ning lahkus siis, jättes mu tuppa rahulolevalt, kuigi üllatunult; ja mul oleks põhjust olnud rahul olla, kui asjas poleks olnud üht konksu, ja nimelt seda, et Mrs. Betty oli siiras ja see härrasmees ei olnud.
Sellest ajast peale liikusid mu mõtted kummalistele asjadele ja ma polnud enam tõeliselt mina ise. Olin äärmiselt meelitatud, et niisugune härrasmees räägib mulle armastusest ja peab mind nii võluvaks. Ma olin uhkust täis, kuid ma ei teadnud midagi tolle aja ebameeldivustest, seepärast ei mõelnud ma kordagi mingitele ohtudele, ja kui mu noor isand oleks seda soovinud, oleks ta võinud endale lubada minuga selliseid vabadusi, nagu tahtis; kuid ta ei näinud oma eelist, mis oli tol ajal minu õnneks.
Peatselt pärast seda rünnakut leidis ta võimaluse mind uuesti püüda, ja peaaegu samasugusest olukorrast; tõesti, ta oli seda kavandades väga tähelepanelik, kuid mina mitte. See juhtus nii: noored leedid olid koos emaga külla läinud, ta vend oli linnast väljas ja isa oli juba nädal tagasi Londonisse läinud. Ta oli mind nii hästi jälginud, et teadis, kus ma olen, kuigi mina ei teadnud isegi seda, kas ta oli majas; ja ta tuli reipalt trepist üles, nägi mind tööd tegemas, tuli otse minu juurde ja alustas just nagu varemgi, võttis mu oma käte vahele ja suudles mind peaaegu veerand tundi järjest.
Olime parajasti noorema õe toas ja kedagi polnud majas peale teenijate alumisel korrusel, seepärast asus ta tõsiselt asja kallale. Ehk leidis ta minu liiga kergesti kättesaadava olevat, sest jumal teab, et ma ei hakanud üldse vastu, kui ta mind käte vahel hoidis ja mind suudles; tõesti, mulle meeldis see liiga palju, et talle vastu panna.
Kui me sellest väsisime, istusime maha ja siis ta rääkis üsna kaua; ta ütles, et on minust sisse võetud ja et ta ei saanud puhata ööl ega päeval, kuni oli mulle ütelnud, et mind armastab, ja kui ma suudaksin samaga vastata, oleks see tema elupäästmine, ja palju muid selliseid ilusaid asju. Mina vastasin talle päris vähe, kuid hiljem mõistsin, et olin rumal, sest ma ei saanud üldse aru, mida ta kavatses.
Siis kõndis ta toas ringi, võttis mul käest ja ma kõndisin temaga kaasa ning viimaks lükkas ta mu voodile ja suudles mind seal väga ägedasti, kuid tema vastu õiglane olles peab nimetama, et ta ei üritanud midagi muud, ainult suudles mind kaua. Pärast seda ta arvas kuulvat, et keegi tuleb trepist üles, seepärast tõusis ta voodist üles, kinnitas mulle oma armastust ja ausat kiindumust ja heasoovlikkust, pani viis kuldmünti mulle pihku ja läks trepist alla.
Olin raha üle rohkem hämmeldunud kui enne tema tundeavalduse üle ja olin nii rõõmus, et tundsin vaevalt maapinda, millel seisin. Olen sellepärast nii üksikasjalik, et kui mu lugu loeb mõni süütu noor isik, võib ta õppida, kuidas hoida end õnnetuste eest, mis käivad kaasas edevusega. Kui noor naine arvab, et ta on ilus, ei kahtle ta kunagi, kui mees ütleb, et ta teda armastab, sest kui ta usub end olevat küllalt võluva, et meest kinni püüda, siis on loomulik oodata ka selle tagajärgi.
See noor härrasmees oli oma soovid just samamoodi üles kütnud kui minu edevusegi, ja kui ta mõistis, et ta oli võimalus olnud, ja ta kahetses, et ta polnud seda kasutanud, tuli ta umbes poole tunni pärast jälle tagasi ja asus minuga samamoodi tegevusse, ainult et pisut väiksema sissejuhatusega.
Kõigepealt, kui ta sisse tuli, pööras ta ringi ja sulges ukse. „Mrs. Betty,” ütles ta, „arvasin enne, et keegi tuleb trepist üles, kuid see polnud nii; siiski,” lisas ta, „kui
