ei jumala õnnistusele ega inimeste abile.
Kuid asjad ei lõppenud sellega. Läksin tagasi linna, ajasin asju, mida ta oli mul käskinud ajada, ja olin kodus enne, kui keegi mind oodatagi oskas. Mis puutus härrasse, siis jäi ta ära, nagu ta oli mulle öelnudki, kuni hilise ööni ja keegi perekonnast ei kahtlustanud ei mind ega teda vähimalgi määral.
Pärast seda oli meil sageli võimalusi tema sepitsuste abil oma kuritöö kordamiseks – põhiliselt kodus, kui ta ema ja noored leedid olid külaskäigul, mida ta väga põhjalikult läbi mõtles, et midagi ei saaks viltu minna, teades alati ette, millal nad välja läksid, ja siis leidis mu eest täiesti üksi ja küllalt segamatult. Ja nii me nautisime oma patuseid rõõme peaaegu pool aastat, kuid siiski polnud ma oma suurimaks heameeleks veel rase.
Kuid enne, kui pool aastat oli möödas, alustas ta noorem vend, keda ma loo alguses mainisin, minuga samasugust lugu, ning leides mind üksinda aiast, tunnistas ta mulle ausalt, et ta on minusse armunud, ja tegi auväärse abieluettepaneku, ja seda enne, kui ta oli minult üldse midagi muud tahtnud.
Olin nüüd segaduses ja niisuguses kitsikuses, mille sarnast polnud ma veel kunagi tunda saanud. Keeldusin ta ettepanekust kangekaelselt ja hakkasin nüüd igasuguseid vastuväiteid välja mõtlema. Ütlesin, et abielu oleks ebavõrdne, et kuidas ta pere mind kohtlema hakkaks ja kui tänamatu oleks see ta hea isa ja ema suhtes, kes olid võtnud mu oma majja nii õilsameelselt, kui ma olin äärmises hädas, ja lühidalt, ma ütlesin kõike, mida vähegi suutsin välja mõtelda, et teda ümber veenda, peale tõe, mis oleks teda tõepoolest ümber veennud, kuid mille avaldamisele ma ei saanud mõeldagi.
Kuid siin selgus asjaolu, mida ma polnud tõesti oodanud, mis muutis mu olukorra ebameeldivaks, sest see noor härrasmees oli aus ja lihtne ega teeselnud mitte midagi, ning teades oma süütusest, polnud ta nii hoolikas, et majas oma kiindumust Mrs. Bettysse varjata, nagu tegi tema vend. Ja kuigi ta ei andnud neile teada, et ta oli minuga sellest rääkinud, ütles ta siiski küllalt palju, et ta õed märkaksid ta armastust minu vastu, ja ta ema nägi seda samuti, ja kuigi nad sellest minuga ei rääkinud, rääkisid nad temaga, ja otsekohe leidsin, et nende suhtumine minusse on muutunud halvemaks kui kunagi varem.
Nägin pilvi, kuid ei näinud ette tormi. Oli kerge näha, et nende käitumine minu suhtes muutus iga päevaga üha hullemaks, kuni sain teenritelt teada, et üsna varsti oodatakse minu ärakolimist.
Need uudised mind ei hirmutanud, sest olin kindel, et minu eest hoolitsetakse, ja eriti arvestades tõsiasja, et võisin iga päev rasedaks jääda, sest siis oleksin pidanud nagunii vähimagi vastuväiteta välja kolima.
Mõne aja pärast ütles noorem vend mulle, et ta armastus pole enam perekonnas saladuseks. Ta ütles, et ta ise oli selle välja rääkinud, et ta polnud teinud sellest niisugust saladust, nagu ta oleks pidanud tegema, ja põhjus oli see, et ta mõtles asja tõsiselt, ja kui ma nõustuksin temaga abielluma, räägiks ta neile sellest. Muidugi oleksid ta isa ja ema selle vastu ja saaksid pahaseks, kuid ta hakkab nüüd raha teenima, olles saanud advokaadi hariduse, ja ta kavatseb mind ülal pidada viisil, mida mul on põhjust oodata, lühidalt, ta ei karda tunnistada, et tahab mind endale naiseks, ja seepärast pole mul muud teha, kui anda talle oma käsi ja tema vastutab kõige ülejäänu eest.
Olin nüüd tõesti kohutavas olukorras ja kahetsesin südamest oma kergemeelsust vanema vennaga, mitte südametunnistuse pärast, vaid õnne pärast, mida ma oleksin võinud tunda ja mis oli nüüd võimatu; sest kuigi mul polnud eriti palju südametunnistust, mis oleks võinud mind piinata, ei saanud ma ometi mõeldagi, et olen ühe venna hoor ja teise venna naine. Siis meenus mulle, et ka esimene vend oli lubanud minuga abielluda, kui ta päranduse kätte saab, ja lisaks see, millele ma olin sageli mõelnud, nimelt et ta polnud enam kordagi lubanud minuga abielluda pärast seda, kui olin hakanud tema armukeseks. Siiski polnud see mõte mind seni häirinud, sest tema kiindumus minu vastu ei paistnud põrmugi vähenevat ja samamoodi ka tema raha, kuigi ta oli mind diskreetselt palunud, et ma riideid või ehteid ei ostaks, sest need tekitaksid kindlasti perekonnas armukadedust, kuna kõik teaksid, et ma poleks neid saanud mingil tavalisel viisil, vaid ainult mõne härrasmehe käest.
Kuid nüüd olin ma suures hädas ega teadnud, mida teha. Kõige ebameeldivam oli see, et noorem vend polnud mind mitte ainult tihedalt piirama asunud, vaid et ta tegi seda ka avalikult. Ta võis tulla oma õe või ema tuppa, istuda maha ja ütelda mulle tuhandeid meelitusi, isegi nende ees ja kui nad kõik kohal olid. Terve maja rääkis sellest ja ema pahandas temaga sellepärast ja nende käitumine minu suhtes muutus üsna halvaks. Lühidalt, ta ema vihjas paar korda, nagu kavatseks ta mind ära saata, see tähendab majast välja visata. Nüüd olin kindel, et see ei olnud ka vanemale vennale saladuseks, ainult et ta ei võinud arvata, nagu ka kindlasti ei arvanud keegi teine, et noorem vend oli teinud mulle abieluettepaneku. Seda oli raske vanemale vennale rääkida ja ma ei teadnud, kas peaksin ehk ootama, kuni ta ise selle teema üles võtab.
Pärast tõsist kaalumist, sest mu ellusuhtumine oli hulga tõsisemaks muutunud kui enne, otsustasin seda siiski ise teha, ning õige varsti saingi selleks võimaluse, sest juba järgmisel päeval läks ta vend mingi äriasja pärast Londonisse ja perekond oli külaskäigul, ning vanem vend tuli nagu tavaliselt veetma tundi või kaht koos Mrs. Bettyga.
Kui ta oli minu juures mõnda aega olnud, märkas ta, et mu näoilme oli muutunud ja et ma polnud enam temaga nii vaba ega rõõmsameelne, nagu ma olin varem olnud, ja eriti seda, et ma olin nutnud. Siis küsis ta minult väga sõbralikult, mis lahti on ja kas midagi teeb mulle muret. Oleksin jutuajamist edasi lükanud, kui oleksin saanud, kuid seda ei võinud enam teha, seepärast ütlesin pärast paari ebaõnnestunud katset, et midagi teeb mulle tõepoolest muret, et see on asi, mis mind mitte ainult ei üllata, vaid ka segadusse ajab, ja ma loodan, et ehk ütleb tema mulle, mida teha.
Ta ütles mulle väga õrnalt, et ma laseks tulla, mis see ka poleks, ja et ma ei peaks muretsema, sest ta kaitseb mind terve maailma eest.
Siis alustasin kaugemalt ja rääkisin talle oma kartusest, et leedid on meie suhtest mingeid teateid saanud, sest nende suhtumine minusse oli halvenenud, ja et nad leidsid nüüd minu juures sageli vigu ja vahel said minu peale väga pahasteks, kuigi ma ei andnud neile kunagi vähimatki põhjust; ja kuigi ma varem tavatsesin magada vanima õe juures, pidin viimasel ajal magama üksi või ühe teenijatüdruku juures. Ma olin ka paar korda kuulnud, kuidas nad minust väga halvasti räägivad, kuid kõige tipuks oli see, et üks teener oli hiljuti kuulnud jutuajamist, et nad tahavad mind välja visata, sest perekonnal pole enam ohutu mind majas pidada.
Vanem vend naeratas, kui seda kuulis, ja mina küsisin temalt, kuidas ta saab olla nii rahulik, kui ta peab teadma, et olen asja väljatulekul omadega läbi ja isegi talle võib see haiget teha, kuigi mitte teda hävitada, nagu see minuga juhtuks. Ma süüdistasin teda, et ta käitub nagu teisedki mehed, kes teevad siis, kui naise elu ja au on nende kätes, sageli selle üle nalja ja peavad nende hävingut, kes on olnud nende võimuses, üsna tähtsusetuks pisiasjaks.
Ta nägi, et olen pahane ja tõsine, ja muutis otsekohe oma suhtumist; ta ütles, et tal oli kahju, et olin temast niimoodi mõtelnud; et ta polnud mulle kunagi andnud selleks vähimatki põhjust, vaid on pidanud mu head kuulsust sama kalliks kui iseendagi oma; et ta oli kindel, et meie suhtega oli käitutud nii delikaatselt, et ükski olend perekonnas ei saanud midagi kahtlustada; ta naeratas mu jutu peale sellepärast, et oli nüüd kindel, et meie suhtest midagi ei teata ega aimata, ja et ka mina võiksin naeratada nagu temagi, sest ta oli täiesti kindel, et ma olen samamoodi asjade käiguga rahul.
„Seda ma ei mõista,” ütlesin. „Kuidas saan ma rahul olla sellega, et mind uksest välja visatakse, sest terve pere suhtumine minusse on muutunud, kuigi nad olid varem minu vastu nii head, nagu oleksin ma nende oma laps?”
„Et nad sinusse halvasti suhtuvad, on tõsi,” ütles ta, „kuid nad ei kahtlusta üldse, kuidas asi tegelikult
