ma loodan, et ka sina oled sellega rahul.”
„Seda küll,” ütlesin, „ühelt poolt, kuid see pole üldse peamine asi, mis mulle muret teeb.”
„Mis see siis on?” küsis ta. Seepeale puhkesin pisaraisse ega suutnud talle midagi ütelda. Ta püüdis mind rahustada, kuidas suutis, kuid hakkas viimaks nõudma, et ma räägiksin, milles asi on. Viimaks ma ütlesin, et ma peaksin tõesti sellest talle rääkima, et tal on õigus sellest teada saada, et ta võiks mulle nõu anda, sest olen niisuguses segaduses, et ei tea, mida teha, ja siis rääkisin talle kogu loo ära. Ütlesin talle, kui ebadelikaatselt oli ta vend käitunud, ajades asja nii avalikult, sest kui ta oleks asja salajas hoidnud, oleksin võinud talle ära öelda mingit põhjust nimetamata ja ta oleks aja jooksul lootmast lakanud, kuid tal oli edevust arvata, et ma ei ütle talle ära, ja seepärast lobises oma otsusest tervele majale.
Rääkisin vanemale vennale, kuidas ma olin nooremale ära öelnud, kuigi ta pakkumised olid siirad ja auväärsed. „Kuid,” ütlesin ma, „mu olukord on kahekordselt raske, sest kui nad suhtuvad minusse praegu halvasti, sest ta soovib mind endale, vihastavad nad veel rohkem, kui leiavad, et ma olen talle ära öelnud, ja viimaks nad arvavad, et selle taga on midagi muud, ja siis tuleb välja, et ma olen abielus juba kellegi teisega, või kuidas ma muidu saaksin keelduda abielust, mis on nii palju kõrgemal minu seisusest?”
See jutt üllatas teda väga. Ta ütles, et see oli tõesti raske küsimus ja ta ei näe, kuidas ma võisin sellest välja tulla, kuid et ta kaalub seda ja annab mulle järgmisel korral teada, kui me kokku saame, mis otsusele on ta jõudnud, ning vahepeal ta soovib, et ma ei ütleks tema vennale ei „jah” ega „ei”, vaid et hoiaksin teda mõnda aega teadmatuses.
Ma ehmusin, kui ta ütles, et ma ei ütleks tema vennale „jah” ega „ei”. Ütlesin talle, et ta teab väga hästi, et ma ei saa enam „jah” öelda, sest ta oli lubanud minuga abielluda ja et ka minu lubadused on sellega seotud, et ta oli kogu aeg ütelnud mulle, et olen tema naine, ja mina olen ka käitunud nii, nagu oleks tseremoonia juba möödas, ja et tegin nii vaid tema enda lubaduste pärast, sest ta oli kogu aeg nõudnud, et ma end tema naiseks kutsuksin.
„Noh, mu kallis,” ütles ta, „ära enam muretse. Kui ma pole sinu abikaasa, olen sinu jaoks sama hea kui abikaasa. Las ma mõtlen pisut selle asja üle ja järgmisel korral, kui kokku saame, siis võin sulle juba mingit nõu anda.”
Ta rahustas mind nii hästi, kui suutis, kuid leidsin, et ta oli väga mõtlik, ja kuigi ta oli minu vastu väga lahke ja suudles mind tuhat korda ja rohkemgi ja andis mulle ka raha, oli ta siiski meie koosoldud aja jooksul üsna vait ega lubanud mulle midagi, ja mille üle ma tookord väga imestasin, meenutades, kuidas ta oli varem käitunud.
Ta vend tuli Londonist tagasi alles viie või kuue päeva pärast ja möödus veel kaks päeva, enne kui vanem vend sai võimaluse temaga rääkida. Sama päeva õhtul kordas ta mulle kogu nende juttu (see oli alles pikk vestlus), mis oli niisugune, nagu ma mäletan.
Ta ütles nooremale vennale, et ta oli kuulnud vahepeal kummalisi uudiseid, ja nimelt et too armastab Mrs. Bettyt.
„Seda ma teen,” vastas ta vend pisut vihaselt. „Ja mis siis? Mis on kellelgi selle kohta ütlemist?”
„Ei,” vastas ta vend, „ära ole pahane, Robin; mul pole sellega midagi pistmist ja ma pole ka sinu peale sellepärast kuri. Kuid nemad muretsevad sellepärast ja nad on vaese haige tüdruku peale pahased.”
„Keda sa mõtled NENDEGA?” küsis Robin.
„Mõtlen oma ema ja tüdrukuid,” vastas vanem vend. „Kuid ütle mulle, kas sa tõesti armastad seda tüdrukut? Sa tead, et võid mulle kõik ära rääkida.”
„Sel juhul,” ütles Robin, „räägin sinuga siiralt. Ma armastan teda rohkem kui kõiki teisi naisi maailmas, ja ma saan ta, öelgu ja tehku nemad, mida tahavad. Usun, et tüdruk ei ütleks mulle ära.”
See oli mulle raskeks hoobiks, sest kuigi oli äärmiselt mõistlik arvata, et ma ei ütleks talle ära, siiski ma teadsin, et pidin seda tegema, ja ma nägin, et see on mulle hävitav, kuid ma teadsin, et tol hetkel ei tohtinud niimoodi ütelda, seepärast katkestasin tema juttu nii.
„Ah!” ütlesin ma. „Kas ta arvab, et ma ei saa talle ära ütelda? Kuid ta leiab, et ma siiski ütlen talle ära.”
„Noh, mu armas,” ütles vanem vend, „las ma räägin sulle terve jutu ära, nagu me seda rääkisime, ja siis ütle, mis arvad.”
Siis ta jätkas oma looga ja ütles mulle, et ta vastas nii: „Kuid vend, sa tead, et tal pole midagi hinge taga ja sina võid saada mitmeid leedisid suurte varandustega.”
„See pole tähtis,” ütles Robin, „mina armastan seda tüdrukut ja ma ei abielluks kunagi, et rõõmu teha oma rahakotile ja mitte kujutlusvõimele.”
„Ja seepärast, mu armas,” ütles vanem vend mulle, „ei saa talle ära ütelda.”
„Jah, seda küll,” vastasin. „Aga sa näed, et ma ütlen talle ära. Olen õppinud ütlema „ei”, kuigi ma varem ei osanud seda. Kui ka parim isand sellel maal mulle nüüd abielu pakuks, vastaksin talle „ei” väga hea meelega.”
„Kuid mu kallis,” ütles ta, „kuidas saad sa talle seda ütelda? Sa ise rääkisid, et ta esitab sulle selle kohta palju küsimusi ja majas hakatakse imestama, et mida see küll tähendada võiks.”
„Noh,” ütlesin naeratades, „võin nende kõigi suud sulgeda ainsa lausega, öeldes talle ja kõigile teistelegi, et olen juba abielus tema vanema vennaga.”
Ka tema naeratas pisut, kuid ma võisin näha, et see hirmutas teda ja ta ei suutnud varjata segadust, millesse ta oli sattunud. Kuid ta vastas siiski: „Kuigi see võib olla mingis mõttes tõsi, siiski arvan, et tegid vaid nalja, kui rääkisid niimoodi vastamisest; see võib olla mitmes mõttes ebasobiv.”
„Ei, ei,” vastasin meeldivalt, „ma avalda meie saladust sinu nõusolekuta.”
„Kuid mida sa siis talle või nendele ütled,” sõnas ta, „kui nad leiavad, et sa ei soovi abielu, mis sulle ilmselt nii palju kasu tooks?”
„Noh,” vastasin, „kas see oleks suur probleem? Kõigepealt ei pea ma neile üldse mingit põhjust ütlema, teiseks võin neile ütelda, et olen juba abielus ja asi oleks lahendatud, neil poleks enam põhjust mulle abielu peale sundida.”
„Jah,” ütles ta, „kuid terve maja hakkab sind pilkama, isegi isa ja ema, ja kui sa keeldud nendele midagi rohkem rääkimast, saavad nad pahaseks ja hakkavad kahtlustama.”
„Jah,” vastasin, „kuid mida saan ma teha? Mida sa tahad, et ma teeksin? Rääkisin sulle kogu loo ära, tahtes sinu nõu kuulda.”
„Mu armas,” ütles ta, „olen selle üle tõesti väga palju järele mõelnud. Mu soovitus on mulle endale ebameeldiv ja see võib sulle alguses kummaline tunduda, aga arvan, et sinu jaoks pole parimat lahendust, kui temaga abielluda.”
Seepeale vaatasin talle äärmise õudusega otsa ning pidin surnukahvatuks muutudes peaaegu toolilt maha kukkuma. Ta hüüatas: „Mu kallis! Mis sinuga lahti on? Oled sa haige?” ja veel palju selliseid asju, ning tõi mind raputades ja hüüdes pisut mõistusele, kuigi võttis veel päris kaua, enne kui hakkasin jälle asjadest täiesti aru saama, ja ma ei suutnud rääkida veel päris mitu minutit.
Kui olin toibunud, alustas ta jälle. „Mu armas,”
