Tuxedo ja hakkas ööklubides aega veetma, eriti miss Missouri Martini Kolmesaja Klubis, kus oli palju ilusaid noori tibisid, kes tantsisid ringi, seljas mitte rohkem riideid kui tingimata tarvilik, ja oli hästi teada, et Regretile väga meeldisid niisugused vaatepildid.
Veel enam, kuulsin, et Regretile oli hakanud väga meeldima üks tibi nimega miss Lovey Lou, kes töötas miss Missouri Martini Kolmesaja Klubis, ja et Regret oli sattunud Marvin Clayga teatud sekeldustesse selle tibi pärast, ja et ta oli löönud Marvin Clayd otse suu pihta. Ma pidin arvama, et Regret oli muutumas pisut lihtsameelseks, nagu juhtub sageli meestega, kes Broadwayl liiga kaua ringi hängivad. Ja kui nüüd John Wangle ja Nip ning Tuck süüa otsima tulid, polnud neil midagi teha, sest keegi teine Mindy ümber ei tundnud erilist huvi verekoerte vastu, eriti niisugust huvi, mis neid liha ostma paneks, ja peagi hakkasid Nip ja Tuck jälle väga kurvad välja nägema ja John Wangle oli nukram kui kunagi varem.
Kord oli jälle varahommik ja soe ja palju inimesi oli Mindy ees nagu tavaliselt, hingates värsket õhku, kui ilmus politseiinspektor, kelle nimi oli McNamara, kes oli minu sõber, koos hulga erariides võmmidega, ja inspektor McNamara ütles mulle, et ta uurib olukorda kortermajas Lääne Viiekümne Neljandal tänaval umbes kolme kvartali kaugusel, kus oli üht meest tulistatud. Kuna mul polnud midagi muud teha, läksin temaga kaasa, kuigi tavaliselt ma ei hooli võmmidega suhtlemisest, sest teised kodanikud hakkavad sind kritiseerima.
Noh, tulistatu oli Marvin Clay ise ja ta oli oma korteri elutoa põrandal siruli maas, õhturiietes, särgi esiosa verega kaetud, ja kui inspektor McNamara teda lähemalt uuris, nägi ta, et Marvin Clayl on suur laik rinna peal ja et ta paistab surnud olevat. Polnud ka ainsatki vihjet, kes oli tulistanud, ja inspektor McNamara ütles, et see oli kahtlemata väga suur müsteerium ja ajalehtedele kuum materjal, eriti kuna neil pole juba paar päeva olnud ühtki head tulistamislugu.
Muidugi see kõik polnud minu asi, kuid äkki hakkasin mõtlema John Wangle’ile ja ta verekoertele ning mulle paistis see olevat nende jaoks hea võimalus, seepärast ütlesin inspektorile nii:
„Kuule, Mac,” ütlesin, „tean üht meest Georgiast, kellel on paar inimesi jälitavat verekoera, ja see mees on jälitusjuhtumite ekspert. Ehk suudavad nad jälitada kelmi, kes tulistas Marvin Clayd, sest lõhn peab praegu veel värske olema.”
Hiljem kuulsin, et mu ettepanek tekitas suurt põlastust, sest paljud inimesed tundsid, et isik, kes tulistas Marvin Clayd, väärib suuremat lugupidamist kui verekoertega jälitamine. Tegelikult arvasid mõned, et see isik väärib medalit, kuid see selgus alles hiljem.
Igal juhul ei pidanud inspektor mu ideest alguses suuremat lugu ja ka teised võmmid olid väga skeptilised ja väitsid, et parem arreteerida kõik, kes on nägemiskauguses, ja hoida neid kui tähtsaid tunnistajaid kuu aega kinni, kuid häda oli selles, et kedagi polnud nägemiskauguses, kui välja arvata ehk mina. Inspektor oli avara mõtlemisega mees ja ütles viimaks, et olgu, tooge need verekoerad siia.
Kiirustasin tagasi Mindy juurde ja muidugi olidki John Wangle ja Nip ning Tuck seal kõnniteel, piiludes iga mööduvat nägu lootuses, et üks neist on Regret. See oli tõesti väga haletsusväärne pilt, kuid John Wangle’i tuju paranes, kui rääkisin talle Marvin Clayst, ja ta kiirustas minuga kaasa nii ruttu, et tiris Nipi kaela pikaks ja sikutas pool maad Tucki kõhuli enda järel.
Kui me korterisse tagasi jõudsime, viis John Wangle Nipi ja Tucki Marvin Clay juurde ja koerad nuusutasid ta üle, sest verekoerad paistsid olevat surnutega üsna harjunud. Siis päästis John Wangle nende rihmad valla ja hüüdis neile midagi ning koerad hakkasid igal pool ringi nuhkima ning inspektor ja teised võmmid vaatasid seda suure huviga. Äkki tormasid Nip ja Tuck korterist välja tänavale, John Wangle kannul ja kõik ülejäänud John Wangle’i kannul. Nad suundusid üle Viiekümne Neljanda tänava tagasi Broadway poole ja järgmise asjana nuuskisid jälle Mindy ees ringi.
Pikkamööda liikusid nad mööda Broadwayd edasi, ninaotsad kõnniteel, ja meie järgnesime neile väga erutatult, sest isegi võmmid tunnistasid nüüd, et nad paistavad olevat otse Marvin Clay tulistaja värsketel jälgedel. Kõigepealt Nip ja Tuck kõndisid, kuid üsna pea hakkasid nad sörkima ja meie, John Wangle, inspektor, mina ja võmmid, sörkisime nende kannul.
Loomulikult tekitas niisugune vaatepilt suurt tähelepanu, kui möödusime sel tunnil ringi liikuvatest kodanikest. Piimamehed ronisid oma vankritelt maha ja prükkarid jätsid oma kärud sinnapaika ja ajalehepoisid pillasid oma lehed käest ning kõik ühinesid jälitusega, nii et ajaks, mil jõudsime Broadway ja Viiekümne Kuuenda nurgale, järgnes verekoertele päris suur saatjaskond, John Wangle’iga eesotsas, just Nipi ja Tucki taga, hüüdes koertele aeg-ajalt:
„Edasi, poisid!”
Viiekümne Kuuenda tänava nurgal pöörasid koerad Broadwaylt itta ja peatusid ukse ees, mis paistis viivat vanasse garaaži. See uks oli väga kindlalt suletud, kuid Nip ja Tuck tahtsid sisse pääseda, seepärast lõid inspektor ja võmmid ukse lahti ja seal istusid suures täringumängus Broadway kõige väljapaistvamad isikud. Loomulikult olid need isikud väga üllatunud, nähes verekoeri ja meid ülejäänuid, eriti võmme, ja nad hakkasid igas suunas välja jooksma, sest täringumäng oli tol ajal ebaseaduslik.
Kuid inspektor ütles vaid: „Ahhaa!” ja hakkas nimesid oma märkmikku kirja panema, nagu kavatsedes nendega hiljem tegeleda, ja Nip ning Tuck kadusid garaažist välja peaaegu sama ruttu, kui olid sinna sisenenud, ja nuuskisid edasi piki Viiekümne Kuuendat. Nad peatusid Viiekümne Kuuendal veel nelja ukse taga ja kui võmmid need uksed sisse lõid, leidsid nad vaid salakõrtsid, kuigi üks neist oli oopiumiurgas, ja kõigi nende asukad erutusid äärmiselt, eriti kuna inspektor McNamara jätkas oma märkmiku täitmist.
Viimaks hakkas inspektor raevukalt võmme sõimama ja kõik võisid näha, et ta oli väga pahane, leides nii palju ebaseaduslikku selles ringkonnas, ning võmmid hakkasid Nipi ja Tucki vihkama ja üks võmmidest ütles mulle:
„Need penid ei jahi muud kui peibutusparte.”
Noh, loomulikult olid John Wangle’i hüüded ja rahva sumin, kes koertele järgnes, tekitanud päris suure melu ja paljud ümbruskonna majade ja hotellide elanikud ärkasid ja peaaegu kõik aknad olid lahti.
Me nägime paljusid sasipäid, mis olid akendest välja torgatud, ja kuulsime kutte ja tibisid hõikavat:
„Mis lahti on?”
Kui levis uudis, et verekoerad jälitavad pahategijaid, tekkis kõikjal Viiekümnendatel tänavatel suur rahutus ja hiljem kuulsin, et kolm meest viidi polikliinikusse murtud pahkluudega ja muude tõsiste vigastustega, mis tekkisid hotelliakendest või tuletõrjeredelitelt allahüppamisel, kui me möödusime.
Ootamatult pöörasid Nip ja Tuck Seitsmendale puiesteele ja sisenesid väikese kortermaja uksest, tormasid teisele korrusele, ja kui me sinna jõudsime, kratsisid nad raevukalt korter B-2 ust ja haukusid ja me kõik olime väga põnevil. Siis avanes uks ja lävel seisis tibi nimega Maud Milligan, kes oli hästi tuntud kui täringumängur Suure Nigi pikaajaline lind. Too mees oli parajasti Hot Springsis tervisevett joomas või mida iganes niisugune tüüp Hot Springsis teeb.
Maud Milligan oli igatahes niisugune lind, kellest mina suurt ei hooli, sest ta oli punapäine ja väga range, ja ma olin rõõmus, et Nip ja Tuck ei kulutanud tema korteris rohkem aega, kui jooksid läbi ta elutoa ja üle ta voodi, sest Maud lubas kõik meie hulgast ära needa, keda ta tundis. Kuid Nip ja Tuck kargasid sisse ja välja, enne kui suudad öelda kõtt!, sest see oli vaid kahetoaline korter, ja jälle olime teel trepist alla ning Seitsmendale puiesteele ja inspektor McNamara täitis ikka veel oma märkmeraamatut.
Viimaks peatusid verekoerad, umbes nelisada inimest kannul, kõigil higi voolamas suurest jooksust, miss Missouri Martini Kolmesaja Klubi ukse ees ja uksehoidja,
