enamik mehi, Stanley,” vastasin.
„Täpselt, ja rohkemgi! Sitsi!”
Koer tõusis tagajalgadele ja seisis seal terve minuti.
„Istu!”
Ta istus. Märguande peale ta tõusis ja haukus kolm korda. Siis ulatas ta oma parema käpa ja hüppas kergelt mulle õlale. Seal tegi ta end kaelasidemeks, lõdvaks ja elutuks, rippudes kummalgi pool minu kaela. Mul kästi ta üles tõsta ja õhku visata. Ta kukkus ulgudes ja tõstis ühe jala üles.
„Osa trikist,” sõnas ta omanik. „Sure nüüd. Kaeva endale väike haud ja pane silmad kinni.”
Ikka veel longates hüples koer aianurka, kaevas augu ja lamas sellesse. Kui talle öeldi, et ta on terveks ravitud, hüppas ta saba lehvitades välja ja vingus aplausi järele. Ta tegi veel pool tosinat trikki, näidates, kuidas ta meest kaitseb (mina olin see mees ja ta istus minu ees, hambad paljad, valmis hüppeks) ja kuidas ta lõpetab käsu peale söömise. Ma polnud veel tema kiitmist lõpetanud, kui mu sõber tegi käeliigutuse, mis peatas koera, nagu oleks ta maha lastud, võttis oma kiivri seest tüki sinisejoonelist paberit, ulatas selle mulle ja jooksis minema, kui koer talle järele vaatas ja ulgus. Lugesin:
„Sir. Annan sulle selle koera, et mind hädast välja aitasid. Ta on parim, keda ma tean, sest koolitasin teda ise, ja ta on sama hea kui inimene. Palun, ära anna talle liiga palju süüa, ja palun, ära anna teda mulle tagasi, sest ma ei võta teda, kui soovid teda endale jätta. Nii et palun, ära püüa teda mulle tagasi anda. Ma pole talle veel nime andnud, nii et võid teda nimetada, kuidas soovid, ja ta vastab sulle, kuid palun, ära anna teda mulle tagasi. Ta võib tappa sama hästi inimest kui kedagi teist, kuid palun, ära anna talle liiga palju liha. Ta teab rohkem kui inimene.”
Vixen ühendas kaastundlikult oma kimeda klähvimise bullterjeri meeleheitliku karjega ja ma olin pahane, sest teadsin, et mees, kes hoolib koertest, on üks asi, kuid mees, kes koera armastab, on hoopis teine. Koerad võivad olla mitte midagi rohkemat kui söödikuid täis, kratsivad, rämpsu söövad ning Moosese ja Muhamedi järgi ebapuhtad hulkurid, kuid koer, kellega elatakse koos vähemalt kuus kuud aastas, vaba olend, keda seob sinu külge puhas armastus, nii et ilma sinuta ta ei liigu ega jookse, kannatlik, mõõdukas, lõbus, tark, kes teab sinu tujusid enne, kui sa neid ise tead, ei loobu sinust niisama lihtsalt.
Mul oli Vixen, kes oli päriselt minu koer, ja ma mõistsin, mida pidi tundma minu sõber niimoodi oma südant välja rebides ja seda minu aeda jättes. Siiski sai koer küllalt selgesti aru, et ma olin tema isand, ega järgnenud sõdurile. Niipea, kui ta hinge tõmbas, pöörasin talle palju tähelepanu ja Vixen kargas talle armukadedusest klähvides kallale. Kui mu koer oleks olnud bullterjeriga samast soost, oleks too võinud end võitlusega lõbustada, kuid nüüd ta vaid vaatas murelikult, kui mu koer pures ta raudseid külgi, pani oma raske pea minu põlvele ja hakkas jälle ulguma. Olin kavatsenud sel õhtul klubis einestada, aga kui saabus pimedus ja see koer nuuskis tühjas majas ringi nagu laps, kes püüab nutuhoost toibuda, siis tundsin, et ei saa teda esimesel õhtul üksi kannatama jätta. Niisiis sõin kodus, Vixen ühel pool ja võõras koer teisel pool mind. Vixen jälgis iga ta suutäit ja ütles sõnaselgelt, mida ta arvas võõra lauakommetest, mis olid palju paremad kui tema enda omad.
Vixenil oli kombeks, kuni ilm soojemaks läks, magada minu voodis, pea padjal nagu ristiinimesel, ja kui saabus hommik, leidsin alati, et see väike olend on surunud oma jalad seina vastu ja lükanud mu voodi servale.
Sel õhtul kiirustas ta eesmärgikindlalt voodi poole, iga karv püsti, üks silm võõral, kes oli raskelt ohates abitult, lootusetult matile laskunud, kõik neli jalga laiali. Vixen pani pea paar korda padjale, et näidata oma ilu ja armsust, ning alustas oma tavalist vinguvat laulu enne magamajäämist. Võõras koer astus vaikselt minu poole. Sirutasin käe välja ja ta lakkus seda. Otsekohe oli mu ranne Vixeni hammaste vahel ja ta hoiatav aarh! ütles sama selgelt kui jutt, et kui ma võõrale veel tähelepanu pööran, siis ta hammustab.
Võtsin ta paksu kaela tagant vasaku käega kinni, raputasin teda tõsiselt ja ütlesin:
“Vixen, kui sa teed seda uuesti, siis viin su verandale. Pea meeles!”
Ta mõistis mind hästi, kuid hetkel, mil ta lahti lasksin, haaras ta uuesti mu paremast randmest ja jäi ootama, kõrvad lidus ja keha lame, valmis hammustama. Suure koera saba mütsus vastu põrandat tagasihoidlikul ja rahusobitaval viisil.
Haarasin Vixenist teist korda kinni, tõstsin ta voodist välja nagu jänese (ta vihkas seda ja haukus meeletult) ja tõstsin ta verandale, nagu olin lubanud, nahkhiirte ja kuuvalguse juurde. Ta hakkas ulguma. Siis hakkas ta haukuma – mitte minu, vaid bullterjeri peale – kuni köhis kurnatusest. Siis jooksis ta ümber maja ja proovis iga ust. Siis läks ta talli ja haukus, nagu prooviks keegi hobuseid varastada, mis oli tema vana trikk. Viimaks tuli ta tagasi ja ta nuhutav klähvimine ütles: „Ma olen hea! Lase mind sisse ja ma olen hea!”
Ta lasti sisse ja ta kiirustas oma vaibale. Kui ta oli rahunenud, sosistasin teisele koerale: „Võid lebada voodijalutsis.” Bullterjer hüppas otsekohe voodile, ja kuigi tundsin, et Vixen raevust värises, ei julgenud ta enam protestida. Nii me magasime kuni hommikuni ja nad sõid koos minuga varast hommikusööki, kuni hobune oli valmis pandud, ja me läksime ratsutama. Ma ei usu, et bullterjer oli kunagi varem hobuse järel jooksnud. Ta oli erutusest metsik ja Vixen vingus ja lippas ja kihutas ja juhatas rongkäiku.
Läheduses asuvas külas oli üks paik, millest me tavaliselt möödusime ettevaatlikult, sest sinna kogunesid kõik ümberkaudsed kollased hulkuvad koerad. Nad olid poolmetsikud, nälgivad olendid, ja kuigi täielikud argpüksid, võis siiski üheksa või kümme tükki neist üheskoos rünnata ja tappa ja ära süüa inglise koera. Nende jaoks hoidsin varuks pikka piitsa.
Sel hommikul ründasid nad Vixenit, kes oli hobusest liiga kaugele eemale läinud.
Bullterjer kündis tolmu üles meist viiskümmend jardi tagapool, veereldes päikese käes ja naeratades nagu bullterjerid ikka. Kuulsin Vixeni klähvatust; pool tosinat peni ümbritsesid teda, valge viirg jõudis minuni, tolmupilv kerkis Vixeni lähedalt, ja kui see selgines, nägin üht murtud seljaga suurt koera maas lebamas ja bullterjerit teist koera maha virutamas. Vixen taandus mu piitsa kaitse alla ja bullterjer sörkis minu juurde, naeratades veel rohkem kui enne, kaetud oma vaenlaste verega. Seepärast otsustasin hakata teda hüüdma Verise Rinnaga Garmiks, kes oli omal ajal tähtis isik, ehk lühidalt Garmiks. Ütlesin talle ettepoole nõjatudes, mis ta ajutiseks nimeks saab. Ta vaatas üles, kui ma seda kordasin, ja siis tormas minema. Hüüdsin: „Garm!” Ta peatus, sööstis tagasi ja vaatas, mis ma soovin.
Siis nägin, et mu sõdurist sõbral oli õigus ja et see koer teadis ja oli rohkem väärt kui inimene. Pärast ratsasõitu andsin käsu, mida Vixen tundis ja vihkas. „Minge pesema!” ütlesin ma. Garm mõistis sellest osa ja Vixen tõlkis ülejäänu ja nad lonkisid süngelt minema. Kui ma tagumisele verandale tagasi tulin, oli Vixen pestud lumivalgeks ja ta oli väga uhke enda üle, kuid koerapoiss ei puudutanud Garmi mingil juhul, kui mina kõrval ei seisnud. Seepärast ootasin, kuni teda nühiti, ja Garm, seep vahutamas pruunis peas, vaatas minu poole, et olla kindel, kas ta peab seda taluma. Ta teadis väga hästi, et koerapoiss täitis vaid käske.
“Teinekord,” ütlesin koerapoisile, „pesed suurt koera koos Vixeniga, kui ma nad koju saadan.”
“Kas ta teab seda?” küsis koerapoiss, kes tundis koerte käitumist.
“Garm,” ütlesin, “järgmine kord pestakse sind koos Vixeniga.”
Teadsin, et Garm mõistab seda. Tõesti, järgmisel pesupäeval, kui Vixen nagu tavaliselt mu voodi alla põgenes, vaatas Garm kahtlevat koerapoissi, astus kohale, kus teda oli eelmisel
