ohvitser pead kõrvale pöörates.
„Jah, sir, kuid ma olin just tagasi tulemas.”
„Lahkun siit kell üksteist oma vankris. Sa tuled minuga. Ma ei saa lubada, et haiged mehed igal pool ringi jookseksid. Kanna endast ette kell üksteist, siinsamas.”
Me ei öelnud midagi, kui me sisse läksime, kuid ohvitser pomises midagi ja tõmbas oma retriiverit kõrvast.
Too oli tänamatu, ülesöönud uksematt ja mitte koer; ja kui ta komberdas mu kööki, et talle süüa antaks, tuli mul suurepärane idee.
Kell üksteist polnud ohvitseri koera kusagil ja mees lõi kohutavat lärmi. Ta kisas ja karjus ja vihastas ja tuhnis mu aias ringi pool tundi.
Siis ütlesin:
“Ta tuleb kindlasti hommikul tagasi. Sõitke Stanleyga minema ja ma leian eluka üles ja toon ta tagasi.”
“Eluka?” küsis ohvitser. “Ma hindan seda koera märkimisväärselt rohkem kui ühtegi meest, keda tean. Sul on väga kerge rääkida, sest sinu koer on ju siin.”
Seda ta oli – mu jalgade juures – ja kui ta oleks kadunud olnud, oleks elu mu majas peatunud kuni tema tagasitulekuni. Kuid mõned inimesed armastavad koeri, kes pole väärt piitsalöökigi. Mu sõber pidi viimaks ära sõitma Stanleyga tagaistmel ja siis ütles koerapoiss:
„Mis loom see Bullen Sahibil ometi on? Vaata teda!”
Läksin poisi hütti ja paks vana tolgus lebas matil, kenasti ketti pandult, suu kinni köidetud. Ta pidi olema kuulnud umbes kakskümmend minutit oma isanda hõikeid, kuid ta polnud teinud katsetki tema juurde minna.
„Tal pole nägu,” ütles koerapoiss põlglikult. “Ta on punniar-kooter (spanjel). Ta ei püüdnudki oma suud lahti saada, kui ta isand kutsus. Vixen-baba oleks aknast välja hüpanud ja Suur Koer oleks mu tapnud oma lõuapäraga. On tõsi, et on olemas igasuguseid koeri.”
Stanley ilmus järgmisel õhtul välja. Ohvitser oli saatnud ta neliteist miili rongiga minu juurde, kirjas paludes, et ma retriiveri tagasi tooksin, kui olen ta leidnud, ja kui mitte, siis pakuksin tohutut tasu tema leidjale. Viimane rong laagrisse väljus kell pool üksteist ja Stanley ajas kella kümneni Garmiga juttu. Ma palusin ja nõudsin ja isegi ähvardasin bullterjeri maha lasta, kuid väike mees oli kindel kui kalju, kuigi ma pakkusin talle head lõunasööki ja rääkisin temaga väga tõsiselt. Garm teadis sama hästi kui minagi, et see oli viimane kord, kui võisin loota seda meest näha, ja järgnes Stanleyle nagu vari. Retriiver ei öelnud midagi, vaid lakkus pärast sööki huuli ja vantsis minema, heitmata pilkugi hapu näoga koerapoisile.
Nii oli viimane kohtumine möödas ja ma tundsin end sama armetult kui Garm, kes oli terve öö magades oianud. Kui me kontorisse jõudsime, leidis ta endale koha laua all Vixeni lähedal ja jäi sinna, kuni koju läksime. Enam ei jooksnud ta verandale, ei hiilinud minema, et Stanleyga vargsi vestelda. Kui ilm muutus kuumemaks, oli koertel keelatud joosta vankri kõrval, nad pidid istuma minu juures, Vixeni pea oli mu vasaku küünarnuki all ja Garm embas vasakpoolset käetuge.
Siin oli Vixen heas vormis. Ta pidi jälgima kogu liiklust, nagu härjavankreid, mis teed tõkestasid, ja kaameleid ja ponisid, nagu ka hoidma ülal oma väärikust, kui ta möödus madalamatest sõpradest, kes tolmus jooksid. Ta ei klähvinud kunagi klähvimise pärast, vaid ta kime, vali hääl oli tuntud kõikjal üle puiestee ja teiste meeste terjerid klähvisid vastuseks ja härjajuhid vaatasid üle õla ja andsid meile irvitades teed.
Kuid Garm ei hoolinud niisugustest asjadest. Ta suured silmad jälgisid horisonti ja ta kohutav suu oli suletud. Kontoris oli veel üks koer, kes kuulus mu ülemusele. Me kutsusime teda Raamatukoguhoidja Bobiks, sest ta kujutles alati olematuid rotte raamaturiiulite taga ja tiris neid küttides välja pooled vanad ajalehehunnikud. Bob püüdis Garmiga sõprust soetada, kuid Garm ei julgustanud teda. Bob tavatses piiluda ukse tagant, ähkides: „Rotid! Tule kaasa, Garm!” ja Garm tõstis ühe käpa üle teise ja keeras end ringi, jättes Bobi vinguma oma ükskõikse selja taha. Kontor oli neil päevil peaaegu sama rõõmus kui hauakamber.
Kord ja ainult kord nägin, et Garm oli ümbritsevaga rahul. Ta oli ühel pühapäevahommikul Vixeniga loata välja lipsanud ja väga noor ning rumal suurtükimees (ta patarei oli just jõudnud sellesse maailmajakku) püüdis neid mõlemaid varastada. Vixen teadis muidugi küllalt hästi, et sõduritelt pole hea toitu vastu võtta, ja pealegi oli ta just lõpetanud oma hommikusöögi. Seepärast sörkis ta tagasi suure tüki lambalihaga, mida meie väeosadele pakutakse, pani selle minu verandale ja vaatas üles, et mida ma mõtlen. Küsisin temalt, kus oli Garm, ja ta jooksis hobuse ees, et mulle teed näidata.
Umbes miili kaugusel teel jõudsime oma suurtükimeheni, kes istus väga jäigalt dreenitoru serval, räpane taskurätt põlvedel. Garm oli tema ees ja paistis üsna rahulolevana. Kui mees liigutas jalga või kätt, paljastas Garm vaikides hambad. Katkine nöör rippus ta kaelarihma küljes ja teine pool lebas sellest tõendusmaterjalina suurtükimehe käes. Mees selgitas mulle otse ette vaadates, et ta oli kohanud seda koera (ta nimetas teda hirmsate nimedega) üksi kõndimas ja tahtis viia teda väeossa, et teda tapetaks kui isandata hulkurit.
Ütlesin, et mulle ei paista Garm isandata koerana, kuid ta võib võtta ta endaga kaasa väeossa, kui peab paremaks. Ta vastas, et ei hooli sellest. Ütlesin, et ta tagasi väeossa läheks. Ta vastas, et ei taha minna sellisel tunnil, kuid teeb, nagu ütlen, niipea, kui olen koera ära kutsunud. Käskisin Garmil teda väeossa viia ja Garm saatis teda tõsiselt väravani, poolteist miili kuuma päikese all, ja ma ütlesin valvurile, mis oli juhtunud, kuid noor suurtükimees oli vihasem kui vaja, kui nad kõik naerma hakkasid. Talle räägiti, et juba mitmed rügemendid olid püüdnud omal ajal Garmi röövida.
Sel kuul olid saabunud tõeliselt kuumad ilmad ja koerad magasid vannitoas jahedatel märgadel kividel, kus asus vann. Igal hommikul, niipea, kui teener mu vanni täitis, hüppasid nad sisse, ja igal hommikul täitis mees vanni ka teist korda. Ütlesin talle, et ta võiks koerte jaoks kaussi kasutada. “Ei,” ütles ta naeratades, “see pole neil kombeks. Nad ei mõista. Pealegi, suures vannis on neil rohkem ruumi.”
Punkah’* (*teatud suur lehvik Indias, mida liigutasid kulid nööride abil) kulid, kes tõmbasid lehvikute nööre päeval ja ööl, õppisid Garmi hästi tundma. Koer märkas, et kui kõikuv lehvik peatus, siis ma hüüdsin kuli ja palusin, et ta teeks ühe pika tõmbe. Kui mees magas, siis ma äratasin ta üles. Ta avastas ka, et oli tore lebada lehviku all õhuvoolus. Ehk oli Stanley õpetanud talle seda barakkides. Igal juhul, kui lehvik peatus, urises Garm kõigepealt ja heitis pilgu nöörile, ja kui see meest ei äratanud, nagu juhtus harva, siis astus ta magaja juurde ja haugatas talle kõrva. Vixen oli tark väike koer, kuid ta ei tegelenud kunagi lehviku ja kuliga, seepärast oli Garm see, kes pakkus mulle tänulikke unetunde jahedas õhus. Kuid ta oli omadega täiesti läbi, sama õnnetu kui inimolend, ja oma õnnetuses klammerdus mu külge nii väga, et teised mehed märkasid seda ja olid kadedad. Kui ma liikusin ühest toast teise, siis Garm järgnes mulle; kui mu sulepea peatus, torkas Garm pea mulle pihku; kui ma poolärkvel padjal pöörasin, oli Garm üleval ja minu kõrval, sest ta teadis, et ma olin ta ainus side tema isandaga, ja päeval ja ööl, ööl ja päeval küsisid ta silmad vaid üht: „Millal see lõpeb?”
Niimoodi koos koeraga elades ei pannud ma tähelegi, et kuum ilm häiris teda tavalisest rohkem, kuni ühel päeval ütles üks mees klubist: „See sinu koer sureb nädala või kahega. Ta on paljas vari.” Siis andsin Garmile rauda ja hiniini, mida ta vihkas, ja muutusin väga murelikuks. Ta kaotas isu ja Vixenil lubati süüa tema einet tema enda silme all. Isegi see ei pannud teda toitu neelama ja me viisime ta arsti juurde, parima meestohtri juurde, kes seal oli. Tema juures oli ka naisarst, kes ravis kuningate haigeid naisi, ja kogu India veterinaarteenistuse peainspektor.
