verandal, vaadates välja puiesteele, ja ma teadsin hästi, mida ta ootas.
Vahel liikus mööda kompanii sõdureid teel kindlusesse ja Garm jooksis edasi, et neid uurida, või sisenes kontorisse univormis ohvitser ning oli haletsusväärne näha, kuidas vaene Garm tervitas riietust – mitte meest. Ta hüppas tema najale, nuusutas ja haukus lõbusalt, siis jooksis ukse juurde ja jälle tagasi. Ühel pärastlõunal kuulsin teda täiest hingest haukumas – mida ma polnud kunagi varem kuulnud – ja ta kadus. Kui ma päeva lõpus aia tagaossa läksin, hüppas valges vormis sõdur üle müüri selle kaugemas otsas ja Garm, kes mind vastu võttis, oli alles üks lõbus koer. Seda juhtus kaks või kolm korda nädalas kuu jooksul.
Teesklesin seda mitte märkavat, kuid Garm teadis ja Vixen teadis. Garm lipsas kella nelja paiku kontorist kodu poole, nagu tahaks vaid vaadet imetleda, ja tegi seda nii vaikselt, et kui poleks olnud Vixenit, poleks ma seda märganud. Armukade väike koer laua all turtsus ja norsatas, just küllalt valjusti, et juhtida mu tähelepanu põgenemisele. Garm käis väljas vahel nelikümmend korda päevas ja Vixen ei liigutanudki, aga kui ta hiilis välja, et kohtuda oma tõelise isandaga minu aias, rääkis Vixen sellest mulle omas keeles. Sellega püüdis ta mulle tõestada, et Garm ei kuulu päriselt perekonda. Nad olid kogu aeg parimad sõbrad, kuid Vixen selgitas mulle, et ma ei tohi unustada, et Garm ei armasta mind nii nagu tema.
Ma ei oodanudki seda. See koer polnud minu oma ega saanud selleks ka kunagi – ja ma teadsin, et ta oli sama õnnetu kui ta peremees, kes kõndis kaheksa miili päevas, et teda näha. Seepärast paistis mulle, et mida rutem nad jälle kokku jäävad, seda parem kõigile. Ühel pärastlõunal saatsin Vixeni üksi koju koeravankris (Garm oli varem läinud) ja ratsutasin kasarmusse oma teise sõbra juurde, kes oli iiri sõdur ja koeraisanda suur sõber.
Selgitasin kogu lugu ja lõpetasin:
“Ja nüüd on Stanley minu aias ja nutab oma koera pärast. Miks ta teda tagasi ei võta? Nad on mõlemad õnnetud.”
“Õnnetu! Selle väikese mehe elus pole enam mõtet. Kuid see on tema kinnisidee.”
„Mis on tema kinnisidee? Ta reisib viiskümmend miili nädalas, et seda peni näha, ja teeskleb mind mitte nägevat, kui mind teel kohtab, ja mina olen sama õnnetu kui temagi. Sunni teda koera tagasi võtma.”
„See on karistus, mille ta on endale ise seadnud. Ütlesin talle nalja tehes tol õhtul, kui olid ta naha päästnud, kui ta oli purjus – ütlesin, et kui ta oleks katoliiklane, siis karistaks ta ennast. Ta lahkus selle kinnisideega oma väikeses peas ja portsu palavikuga ning arvas, et karistuseks sobiks kõige paremini, kui ta annaks oma koera sulle pandiks.”
“Missuguseks pandiks? Ma ei taha Stanleylt pante.”
“Et ta hästi käituks. Ta on nüüd kaine ja nüüd pole enam meeldiv temaga suhelda.”
“On ta andnud mingi vande?”
„Kui oleks nii, ei peaks ma muretsema, sest vannetest võib kolme kuu pärast loobuda. Ta ütles, et ei näe seda koera enam kunagi, ja et ta jääb niimoodi alatiseks kaineks. Vaat niisugused on tema kinnisideed. Kuidas koer seda talub?”
„Nagu mees. Ta on parim koer Indias. Kas sa ei suuda Stanleyd sundida teda tagasi võtma?”
“Ma ei saa teha rohkem, kui olen teinud. Kuid tema oma mõttest ei loobu. Ta kannab karistust. Arstid tahavad teda mägedesse saata. Mis sa sellest arvad?”
Indias oli tavaks saata teatud hulk haigeid igast rügemendist Himaalaja sõjaväepunktidesse ja kuigi mehed peaksid nautima seal jahedust ja rahu, tunnevad nad puudust all olevate barakkide seltskonnast ja teevad oma parima, et mitte sinna minna. Tundsin, et see võiks vaest meest aidata, seepärast lahkusin Terrence’ist lootusrikkalt, kuigi ta hüüdis mulle järele: “Ta ei võta seda koera, söör. Võite oma kuupalga peale kihla vedada. Te teate ta kinnisideid.”
Sel suvel saadeti haiged sellest rügemendist, kuhu kuulus mu sõber, mägedesse varakult, sest arstid arvasid, et jahedal ajal marssimine võiks teha neile head. Nende tee viis lõunasse, paika, mida kutsuti Umballaks, sada kakskümmend miili ja rohkemgi. Siis pidid nad itta pöörduma ja marssima mäest üles Kasaulisse või Dugshaisse või Subathoosse. Einestasin ohvitseridega õhtul enne nende lahkumist – nad pidid hommikul kell viis teele asuma. Oli kesköö, kui ma oma aeda astusin, ja mind üllatas valge kogu, kes hüppas üle aia.
“See mees,” ütles mu teener, „on olnud siin kella üheksast saadik ja koeraga rääkinud. Ta on täiesti hull. Ma ei ütelnud, et ta ära läheks, sest ta on olnud siin palju kordi varemgi ja koerapoiss ütles mulle, et kui ma käsiks tal ära minna, tapaks suur koer mu otsekohe. Ta ei soovinud teiega rääkida ja ta ei küsinud midagi juua ega süüa.”
“Kadir Buksh,” ütlesin, „see oli hästi tehtud, sest koer oleks sind kindlasti tapnud. Kuid ehk ei tule see valge sõdur enam tagasi.”
Garm magas sel õhtul halvasti ja niutsus läbi une. Kord hüppas ta üles selge, heliseva haukumisega ja kuulsin, kuidas ta saba liputab, kuni ärkab, ning haukumine vaibus ulgumiseks. Ta oli näinud und, et oli jälle koos oma isandaga, ja ma pidin peaaegu nutma hakkama. See oli kõik rumala Stanley süü.
Haigete väesalk tegi esimese peatuse mõne miili kaugusel oma barakkidest, Amritsari teel, kümne miili kaugusel minu majast. Juhuse tõttu sõitis üks ohvitseridest klubisse õhtust sööma (rännakul oli söök alati vilets) ja seal ma kohtasingi teda. Ta oli minu suur sõber ja ma teadsin, et ta armastas koeri väga. Tema lemmik oli suur paks retriiver, ja kuigi oli veel aprillikuu, hingeldas ja ähkis see ümmargune, pruun peni klubi verandal, nagu hakkaks lõhki minema.
“On hämmastav,” ütles ohvitser, „missuguseid vabandusi need haiged välja mõtlevad, et tagasi barakkidesse saada. Üks mees minu kompaniist ütles, et ta peab minema tagasi väeossa, et maksta võlga, mille ta oli unustanud. See mõte hämmastas mind nii väga, et ma lasksin tal minna, ja ta logistas vankril minema, sama rõõmus kui Punch. Kümme miili, et võlga maksta! Huvitav, mis see tegelikult oli?”
„Kui sõidutad mind koju, siis arvan, et saan sulle näidata,” ütlesin.
Niisiis sõitis ta koos oma retriiveriga minu maja juurde ja teel rääkisin talle loo Garmist.
„Imestasingi, kuhu see peni kadus. Ta oli parim koer rügemendis,” ütles mu sõber. „Pakkusin väikesele mehele tema eest kuu aega tagasi kakskümmend ruupiat. Kuid ta on pantvang, ütled sa, et Stanley hästi käituks. Stanley on parim mees, kes mul on, kui ta tahab.”
„Seepärast ta ongi,” ütlesin. „Teisejärguline mees ei võtaks asja nii südamesse, nagu tema on seda teinud.”
Sõitsime vaikselt aia kaugema nurga juurde ja hiilisime ümber maja. Seal oli paik müüri lähedal, kus kasvasid tamariskipuud ja kus Garm hoidis oma konte. Isegi Vixenil polnud lubatud seal lähedal istuda. Täies India kuuvalguses võisin näha valget univormis kogu koera kohale kummardumas.
„Hüvasti, vanapoiss,” kuulsime Stanley häält. „Taeva pärast, ära lase end mõnel räpasel hulkurkoeral pureda ja hulluks ajada. Kuid sina oskad enda eest hoolitseda, vanapoiss. Sa ei joo end täis ega jookse ringi oma sõpru hammustades. Sa võtad oma kondi ja sööd oma küpsist ja tapad oma vaenlast nagu härrasmees. Ma lähen ära – ära ulu! – ma lähen Kasaulisse ega saa sind enam näha.”
Kuulsin, kuidas ta hoidis Garmi nina, kui koer ulguda püüdis.
“Sina jää siia ja käitu korralikult – ja mina lähen ära ja püüan käituda korralikult – ja ma ei tea, kuidas sinust lahkuda. Ma
