kätest, silitas rindu, tõmbas sõrmedega läbi oma paksude juuste ja sosistas:
«Jumaluke! Kui õnnelik ma olen! Kui palju mul on! Kui rikas ma olen! Ja ma ei teadnudki, ei tundnudki seda!»
Noore keha väsimus nõudis oma. Marie silmad vajusid tahtmatult kinni. Ja siis nägi ta Dowelli pead. Pea vaatas talle otsa, tähelepanelikult ja kurvalt. Pea pääses oma laualt minema ja lendles õhus. Marie jooksis pea ees. Kern viskus pea suunas nagu raisakull. Käänulised koridorid… Kõvasti kinni kiilunud uksed… Marie kiirustas neid avama, kuid need ei avanenud ja Kern jõudis peale järele. Pea vilistas ja susises juba päris ta kõrva ääres… Marie tundis, et tal on õhust puudus. Süda peksab rinnus, selle kiirenenud löögid kajavad valusalt vastu terves kehas. Külmavärinad jooksevad üle selja… Ta avab üha uusi ja uusi uksi… Oh, milline õudus!..
«Marie! Marie! Mis sul on? Ärka juba ometi, Marie! Sa oigad…»
See pole enam uni. Ema seisab voodi peatsis ja paitab ärevalt ta juukseid.
«Pole midagi, ema. Nägin lihtsalt halba und.»
«Sa oled liiga tihti hakanud halba und nägema, lapseke…»
Eideke lahkus ohates ja Marie lamas veel mõnda aega lahtiste silmade ja peksleva südamega.
«Aga närvid hakkavad mul küll korrast ära minema,» sosistas ta tasa ning jäi seekord sügavalt magama.
SURM VÕI MÕRV?
Ükskord, lapanud enne uinumist meditsiiniajakirju, luges Laurent professor Kerni artiklit uutest teadusuuringutest. Selles artiklis viitas Kern teiste teadlaste töödele samas valdkonnas. Kõik need väljavõtted olid pärit teaduslikest ajakirjadest ja raamatutest ning langesid täpselt kokku nendega, mida Laurent oli pea juhendite kohaselt nende hommikuste lugemiste ajal alla kriipsutanud.
Järgmisel päeval, kohe, kui avanes võimalus peaga rääkida, küsis Laurent:
«Millega professor Kern minu äraolekul laboris tegeleb?»
Pärast väikest kõhklust vastas pea:
«Me jätkame temaga teadustööd.»
«Tähendab kõiki neid märkusi teete te tema jaoks? Aga kas teie teate, et ta avaldab teie tööd oma nime all?»
«Aimasin seda.»
«Aga see ajab ju vihale! Miks te seda lubate?»
«Mida ma teha saan?»
«Kui teie ei saa, siis mina saan küll!» hüüatas Laurent vihaselt.
«Tasem… Ilmaaegu… Minu olukorras oleks naljakas autoriõigustele pretensioone esitada. Raha? Milleks see mulle? Kuulsus? Mida võiks mulle anda kuulsus?.. Ja pealegi… kui see kõik välja tuleb, ei saa me oma tööd lõpetada. Aga mina olen ka ise selle lõpetamisest huvitatud. Tuleb tunnistada, et tahaksin näha oma töö tulemust.»
Laurent jäi mõttesse.
«Jah, selline mees nagu Kern on kõigeks võimeline,» lausus ta tasa. «Professor Kern ütles mulle, kui tulin tema juurde tööd otsima, et te surite ravimatu haiguse tõttu ja pärandasite ise oma keha teadusuuringuteks. On see tõsi?»
«Mul on raske sellest rääkida. Võin eksida. See on tõsi, aga võib-olla… mitte kogu tõde. Töötasime koos temaga, elustades inimorganeid, mis võeti värskelt laibalt. Kern oli mu assistent. Tol ajal seadsin oma töö lõppeesmärgiks inimese keha küljest eraldatud pea elustamise. Viisin ise lõpule kogu ettevalmistava töö. Olime loomade päid juba elustanud, kuid otsustasime oma edusamme mitte avalikustada, kuni meil õnnestub elustada inimese pea ja seda demonstreerida. Enne seda viimast katset, mille õnnestumises ma ei kahelnud, andsin Kerni kätte käsikirja kogu enda tehtud teadustööga, et ta selle avaldamiseks ette valmistaks. Töötasime samal ajal ka teise teadusliku probleemi kallal, mis oli samuti lahenduseni jõudmas. Siis tabas mind kohutav astmahoog – see oli üks haigustest, millest ma teadlasena püüdsin võitu saada. Minu ja astma vahel käis ammune lahing. Kogu küsimus oli vaid ajas: kumb meist esimesena sellest lahingust võitjana välja tuleb? Ma teadsin, et võib ka juhtuda, et võit jääb talle. Ja ma pärandasin tõepoolest oma keha anatoomilisteks katseteks, kuigi ei oodanud, et see on just minu pea, mis elustatakse. Niisiis… selle viimase astmahoo ajal oli Kern minu juures ja andis mulle abi. Ta süstis mulle adrenaliini. Võib-olla… oli annus liiga suur, aga võib-olla tegi astma oma töö.»
«Noh, ja edasi?»
«Lämbumine, lühike agoonia – ja surm, mis minu jaoks oli ainult teadvusekaotus… Aga edasi elasin ma läbi küllaltki kummalisi üleminekuseisundeid. Teadvus hakkas väga aeglaselt tagasi pöörduma. Näis, et mu teadvuse äratas tugev valuaisting kaela piirkonnas. Valu hakkas pikkamööda vaibuma. Tol ajal ma ei mõistnud, mida see tähendab. Kui tegime Kerniga keha küljest lõigatud koerapeade elustamise katseid, pöörasime tähelepanu sellele, et koerad tunnevad pärast ärkamist erakordselt tugevat valu. Koerapea peksles alusel nii hirmsasti, et mõnikord kukkusid veresoontest välja torud, mida mööda voolas toitelahus. Siis tegin ettepaneku lõikekohta tuimestada. Et see ära ei kuivaks ega bakterite mõju alla satuks, paigutatakse koera kael erilisse Ringen-Locke-Dowelli lahusesse. See lahus sisaldab nii toitvaid, antiseptilisi kui ka anesteseerivaid aineid. Sellisesse vedelikku oligi mu kaelakönt paigutatud. Ilma selle ettevaatusabinõuta oleksin võinud teist korda surra väga varsti pärast ärkamist, nii nagu surid koerte pead meie esimestes katsetes. Kuid, ma kordan, tol hetkel ma kõigest sellest ei mõelnud. Kõik oli udune, nagu oleks keegi mind äratanud pärast vägevat joomingut, kui alkoholi mõju pole veel lahtunud. Kuid mu ajus hakkas ikkagi igritsema rõõmus mõte, et kui teadvus, ehkki ähmane, on minu juurde tagasi pöördunud, siis see tähendab, et ma pole surnud. Silmi veel avamata mõtisklesin viimase astmahoo kummalisuse üle. Tavaliselt katkesid mu astmahood äkki. Mõnikord andis lämbumistunne järele pikkamööda. Kuid ma polnud veel kunagi pärast hoogu teadvust kaotanud. See oli midagi uut. Uus oli ka tugev valutunne kaela piirkonnas. Ja veel midagi imelikku: mulle näis, et ma ei hinga üldse ja seega ei kannata ka lämbumistunde all. Proovisin hinge tõmmata, kuid ei suutnud. Peale selle ei tunnetanud ma üldse oma rinda. Ma ei suutnud rinnakorvi mahtu suurendada, kuigi üritasin kõigest väest, nagu mulle tundus, oma rinnalihaseid pingutada. «Väga imelik,» mõtlesin, «ma kas magan või näen und…» Suure vaevaga õnnestus silmad lahti saada. Pime. Kõrvus ebamäärane kohin. Panin silmad jälle kinni… Te ju teate, et kui inimene sureb, ei kao tema tajud ühekorraga. Kõigepealt kaotab inimene maitsmismeele, siis kustub nägemine, seejärel kaob kuulmine. Nähtavasti käis nende taastumine vastupidises järjekorras. Kergitasin mõne aja pärast jälle lauge ja nägin ähmast valgust. Nagu oleksin sukeldunud väga sügavale vee alla. Siis hakkas rohekas hämu hajuma, ma eristasin ähmaselt enda ees Kerni nägu ja kuulsin samal ajal juba küllaltki selgesti ta häält: «Tulite teadvusele? Mul on väga hea meel teid jälle elusana näha.» Sundisin tahtepingutusega oma teadvust kiiremini selginema. Vaatasin maha ja nägin otse oma lõua all lauda. Tol ajal seda lauakest veel ei olnud, vaid oli tavaline laud, köögilaua moodi, mille Kern oli kiiruga katse jaoks kohandanud. Tahtsin selja taha vaadata, ent ei suutnud pead pöörata. Minu laua kõrval seisis teine, mis oli sellest kõrgem – lahkamislaud. Sellel lebas kellegi peata laip. Vaatasin seda ja laip tundus mulle kuidagi tuttavana, hoolimata sellest, et puudus pea ja rinnakorv oli lahti lõigatud. Siinsamas tuksus klaaskastis üks inimsüda… Vaatasin Kernile segaduses otsa. Ma ei suutnud veel kuidagi taibata, miks mu pea laual lamab ja miks ma oma keha ei näe. Tahtsin käe välja sirutada, ent ei tundnud seda. «Milles asi?..» tahtsin Kernilt küsida, kuid liigutasin vaid hääletult huuli. Tema aga vaatas mind ja naeratas. «Kas ei tunne ära?» küsis ta minult, lahkamislaua poole noogutades. «See on teie keha. Nüüd olete
