pole nõus,» korrutas ta.
Ta kõneviis, lai päevitunud tedretähniline nägu, soeng, siniste silmade naiivne vaade – kõik temas reetis külaelanikku.
Puudus kiskus ta kodustest põldudest eemale, linn hävitas noore terve keha.
«Ehk saaks vähemalt mingit abiraha?.. Aga kus see on?..» tuli talle äkki meelde ja silmad läksid pärani.
«Kes?»
«Noh, see… kes mulle otsa sõitis… Siin on tramm, siin teine, siin auto, aga tema – täpselt mulle otsa…»
«Ärge muretsege. Küll tema saab oma jao. Veoauto number on üles kirjutatud: neli tuhat seitsesada üksteist, kui olete huvitatud. Mis teie nimi on?» küsis professor Kern.
«Minu või? Thomaseks kutsuti. Thomas Bush, vaat see ongi.»
«Nojah. Thomas… Te ei hakka millestki puudust tundma ega pea nälga, külma või janu kannatama. Teid ei visata tänavale, ärge muretsege.»
«Mis siis ikka, kas söödate tasuta või hakkate raha eest laadal näitama?»
«Näitama hakkame küll, aga mitte laadal. Teadlastele näitame. Noh, nüüd aga puhake.» Ja heitnud pilgu naisterahvale, märkis Kern murelikult: «Salome laseb ennast miskipärast kaua oodata.»
«Misasi see on, kah ilma kehata pea või?» küsis Thomase pea.
«Nagu näete – et teil igav ei hakkaks, hoolitsesime selle eest, et ka preili seltskonda kutsuda… Laurent, keerake tal õhukraan kinni, et ta ei segaks oma lobaga.»
Kern võttis naise ninasõõrmest termomeetri.
«Temperatuur on laiba omast kõrgem, kuid ikka veel madal. Elustumine kulgeb aeglaselt…»
Aeg läks. Naise pea ei elustunud. Professor Kern hakkas juba muretsema. Ta kõndis mööda laborit, vaatas kella, ja iga tema samm kivipõrandal kajas suures ruumis kõlavalt vastu.
Thomase pea vaatas teda arusaamatuses ja liigutas hääletult huuli.
Viimaks astus Kern naise pea juurde ja uuris hoolikalt klaastorukesi, millega lõppesid unearteritesse viidud kautšuktorud.
«Vaat, kus on põhjus. See toru siseneb liiga lõdvalt ja sellepärast kulgeb tsirkulatsioon aeglaselt. Andke suurema läbimõõduga toru.»
Kern vahetas toru ära ja mõne minuti pärast pea elustus.
Pea, mis oli kuulunud Briquet’le – nii oli naise nimi – reageeris oma elustamisele märksa tormilisemalt. Kui ta lõplikult toibus ja rääkima hakkas, siis pistis kähedalt karjuma, anudes ennast pigem tappa, aga mitte selliseks värdjaks jätta.
«Ah, ah, ah!.. Mu keha… mu vaene keha!.. Mis te minuga tegite? Päästke mind või tapke ära. Ma ei saa ilma kehata elada!.. Laske mul seda vähemalt vaadata… ei, ei, pole tarvis. See on ilma peata… kui õudne!.. kui õudne!..»
Kui ta oli pisut rahunenud, siis lausus:
«Ütlete, et elustasite mu. Olen küll vähe haridust saanud, aga tean, et pea ei saa ilma kehata elada. Mis see on – kas ime või nõidus?»
«Ei see ega teine. See on teaduse saavutus.»
«Kui teie teadus suudab selliseid imesid teha, siis peab ta muud kah oskama. Pange mulle üks teine keha külge. See eesel George tegi mulle kuuliga augu sisse… Aga neidki tüdrukuid pole vähe, kes endale kuuli otsaette lasevad. Lõigake neil keha ära ja pange minu pea külge. Ainult enne näidake mulle. Tuleb valida ilus keha. Aga niimoodi ma ei saa… Naisterahvas ilma kehata. See on hullem kui mees ilma peata.»
Ning Laurenti poole pöördudes palus ta:
«Olge nii lahke ja andke mulle peegel.»
Peeglisse vaadates uuris Briquet ennast kaua ja tõsiselt.
«Jube!.. Kas tohin paluda, et te mu juukseid kohendaksite? Ma ei saa endale ise soengut teha…»
«Teil, Laurent, tuli tööd juurde,» muigas Kern. «Vastavalt suurendatakse ka teie tasu. Mul on aeg minna.»
Ta vaatas kella ning sosistas Laurentile väga lähedale astudes:
«Nende juuresolekul,» ta osutas silmadega peadele, «mitte sõnagi professor Dowelli peast!..»
Kui Kern laborist lahkus, läks Laurent professor Dowelli pead külastama.
Dowelli silmad vaatasid teda kurvalt. Nukker naeratus kõverdas huuli.
«Vaeseke, mu vaeseke…» sosistas Laurent. «Aga varsti makstakse teie eest kätte!»
Pea andis märku. Laurent avas õhukraani.
«Rääkige parem, kuidas katse läks,» sosistas pea jõuetult naeratades.
PEAD LÕBUTSEVAD
Thomase ja Briquet’ peadel oli veel raskem oma uue eksistentsiga harjuda kui Dowelli peal. Tema aju tegeles praegu samade teadustöödega, mis olid teda ka varem huvitanud. Thomas ja Briquet olid lihtsad inimesed ja ilma kehata elada polnud neil mingit mõtet. Arusaadav, et üsna varsti hakkasid nad igavust tundma.
«Kas see on siis mõni elu?» kurtis Thomas. «Jõllita siin nagu känd. Olen kõigile seintele juba augud sisse vahtinud.»
«Teaduse vangide», nagu Kern neid naljatades nimetas, masendunud meeleolu valmistas professorile suurt muret. Pead võisid suurest igavusest niruks jääda veel enne, kui nende demonstreerimise päev kätte jõuab.
Ja professor Kern üritas neid igat moodi lõbustada.
Ta hankis filmiprojektori ning Laurent ja John korraldasid õhtuti kinoseansse. Ekraaniks oli labori valge sein.
Thomase peale meeldisid kõige rohkem koomilised filmid Charlie Chaplini ja Monty Banksi osalusel. Nende tempe vaadates unustas Thomas ajutiselt oma armetu eksistentsi. Ta kõrist tungis välja isegi midagi naerutaolist, silmi aga tõusid pisarad.
Siis aga lõpetas Banks karglemise ja valgele toaseinale ilmus talumaja kujutis. Väike tüdruk söötis tibusid. Punase harjaga kana kostitas kaagutades oma pojukesi. Lauda taustal lüpsis noor terve naine lehma, tõrjudes küünarnukiga eemale vasikat, kes koonuga udarat müksis. Rõõmsalt sabaga vehkides jooksis mööda karvane koer, tema kannul aga ilmus talunik. Ta talutas ohelikkupidi hobust.
Thomas hakkas kuidagi ebatavaliselt kõrge falsetiga kähisema ja karjatas äkki:
«Pole vaja! Pole vaja!..»
Aparaadi juures askeldanud John ei saanud kohe aru, milles asi.
«Pange film kinni!» hüüdis Laurent ja ruttas tulesid põlema panema. Kahvatunud kujutis vilkus veel natuke aega ja kadus viimaks. John oli projektori välja lülitanud.
Laurent vaatas Thomasele otsa. Mehe silmis olid pisarad, kuid need polnud enam naerust. Terve ta ümar nägu moondus grimassiks nagu lapsel, kellele on liiga tehtud, suu kiskus kõveraks.
«Nagu meie juures… külas…» ütles ta nuuksudes. «Lehm… kanake… Läinud, nüüd on kõik läinud…»
