pärast tülli või on tal ikka pohmakas?” küsib ta ülehelisosinal.
Ann turtsatab. Vilksamisi registreerib ta õpetaja hoiatava pilgu ja pöörab end tagasi.
“Nii, täna peame teiega selgeks saama ilukirjandusstiili põhitunnused ja ühtlasi on mul selle raames kavas teile meenutada poeetilisi kujundeid, mida põhikooli jooksul õppinud olete, vist seitsmendas, eks ole,” teatab Melsa kategoorilise häälega. “Palun võtke oma õpikud lahti leheküljelt üheksakümmend seitse. Teil on seal väike tabel. Lugege omaette need näitelaused läbi. Siis palun teil kommenteerida lauseti nende väljenduse erinevust.”
Vähemalt pool klassi teeb raamatud lahti. Ülejäänud sukelduvad koti või materjalikuhja sügavustesse seda alles otsima. Pille ja Katrin sosistavad. Tiit joonistab päeviku nurgale. Marten vahib tühja pilguga tahvlit ja kratsib pastakaga ennast kõrva tagant. Melsa maalib tahvlile pealkirja “Ilukirjandusstiil”.
Masendav. Ja Reena on ikkagi pahane. Mis siis, et Ann lootis, et… Äh, tont teab, mida ta lootis. Vastik tunne on tülis olla. Aga ise ta oli sihuke. Mida Ann teha sai? Nüüd on ta meelega Annist nii kaugele istunud, kui vähegi andis. Lasku käia. Ka Silvaga on täiesti talutav istuda. Silva on lahe tüdruk. Temaga on huvitav, täpselt sama palju kui Reenaga, nii et ärgu arvaku siin midagi.
Tuleb kiri.
“Gregor tahtis su telefoninumbrit, ma andsin!” seisab sellel. Marten vaatab tähendusrikkalt tagasi (ta istub mõnevõrra eespool kõrvalreas).
Ah nii, mõtleb Ann, huvitav, huvitav. Ta püüab keskenduda õpikule, aga tabelistki näevad ta silmad äkki Gregori kavalat viltust pilku. Huvitav-huvitav. Mida see poiss endast kujutab? Temaga on lahe. Rääkida, tantsida, pidutseda. Ta on lõbus. Ja nägus.
Aga Reena?
Reenast süvenenumat inimest hetkel klassis ei olegi. Vähemalt tundub nii. Puiselt sirge seljaga jõllitab ta ainiti oma raamatusse.
Ei, ma ei saakski, mõtleb Ann. Tal on ikkagi Reenast kahju. Muidugi. Nad on olnud sõbrannad esimesest klassist saadik. Ja Reena on vist tõesti sellesse Gregorisse täitsa armunud. Ann ise ju ei ole? Ta on ainult uudishimulik. Gregor on põnev ja lahe. Temaga oleks tore koos olla. Aga ainult seltskonnas, otsustab Ann. Muidu on suhted Reenaga jäädavalt mokas.
Ka viiendaks vahetunniks pole Reena Anniga sõnagi vahetanud. Ühe korra möödudes isegi tõukab teda küljega, nagu oleks Ann talle teele ette jäänud. Solvav! Mis ta endast mõtleb? Ja mina veel pabistan ta pärast, mõtleb Ann. Häh! No kui talle meie vana sõprus nii jumala kama on, misasja siin mina veel põen. Ja miks üldse mina peaksin esimesena leppima minema? Tema oli ju ülekohtune ja nõme! Mingi kuti pärast, nagu oleks ei tea mis olnud…Kujutagu vähem ette.
Ann teeb südame kõvaks ja nõjatub vastu seina. Silva räägib parasjagu kõigile, kes kuulata viitsivad, kuidas nad pärast vastu hommikut seal baaris veel karaokevõistlust tegid. Hmm, kahju küll, et seda ise pealt ei näinud. Poleks seda Reenat pidanud solgutama, oleks võibolla saanud kauem seal olla ja pärast üksi kiiremini koju jõudnud? Oleks seda teadnud, kuidas Reena nüüd käitub, poleks eluilmas seal külma käes tema halisemist kuulanud ja teda püsti hoidnud, mõtleb Ann tigedalt.
Telefon hakkab laulma. Ann võtab, vaatab, süda hüppab ärevusest peaaegu džemprikaelusesse. Võõras number – ongi Gregor või? Vägisi kisub muigama. Ann läheb teistest natuke eemale, kohendab juukseid.
“Jaa, mina.”
3
Ann istub Silva pool, tema kušeti peal, käed umber suure kollase kaisukoera põimitud. Silva itsitab kadedalt. Ann murrab veel ühe tüki šokolaadi ja pistab suhu. Mõtlikult hoiab ta seda keele peal sulamas ja mõmiseb:
“Aga mina küll ei tea, mis Reena teeb, kui ta sellest teada saab. Kurat küll, kas mul ei või siis lahe ja lõbus olla? Pean ma siis tõesti alati tegema nii, nagu tema tahab? Oleks tal selle Gregoriga siis olnud ka midagi.”
“Aga äkki ongi, äkki Gregor valetab?”
“Hakkab ta jah nii naglalt kohe sõbrannaga liini ajama, kui midagi tõsist oleks olnud. Mina ei usu.”
“Noh, helistas, ja siis? Sõitsitegi Pärnusse või? Millega?”
“Rendiautoga! Mina ei tea, kuskohast Gregor selle kätte sai! Täitsa normaalne! Saad sa aru, tüüp alles kuusteist ja juhib jumala hästi. Alguses lõi tummaks küll, kui ta mu selle bemariga peale korjas – mõtlesin, et mida nüüd, hea, kui kraavi ei käi. Aga polnud hullu midagi. Algul võttis põlved natuke värisema, kui ta linnast välja jõudes täie rauaga uhama hakkas, aga pärast, noh… Ühesõnaga, lõpp lahe oli! Marts oli ka ja Sander, need jumala sõiduvees, ostsid bensukast õlut ja purgidžinni, ja mitte vähe! Gregor juhtis enamuse teest, siis vahepeal Marts ja Sander ka.”
Silva vahib teda uskumatult.
“Kas teid maha ei võetud? “
“Misasja, korra peatati küll, natuke enne Pärnut. Minul muidugi kohe sabin sees, et mis nüüd küll saab, tüübid kõik alaealised, ma ise ka… Sada varianti käis peast läbi. Toppisin kiiruga neid kuramuse džinnipurke istme alla peitu, et neil ei tuleks pähe meid puhuma panna!”
“Aga mis siis sai?”
Ann hakkab lustakalt naerma.
“Mis sai? Kaotasin usu meie politseisse! Noh, raskelt õnneks läks! Usu või mitte: Marts ja Gregor maksid tüübid kinni!”
Hetk vaikust. Ann naudib ammulisuist jahmunud ilmet Silva näol. Korraga ei tea Silva, kas panna käesolev šokolaaditükk suhu või hõbepaberile tagasi. Võtab natuke aega, enne kui ta pööraselt kihistama hakkab.
“Ei noh… Appi! See on ju täitsa kreisi, mida need tüübid teevad! Mida? Ja ongi nii?”
Ann lausa kõõksub naerust.
“Usu, usu, imelugu! Gregor ütles, et nelja tonniga sai asja klappima. Jube kahju, et ma seda ise pealt ei näinud, eks nad kutsuti välja politseiauto juurde, seal nad oma asju ajasid. Algul olid lõpp karmid mehed: noh, lapsed, mis see nüüd on ja nii edasi. Pärast, kui poisid tagasi tulid, oli neil jumala kama, vahtisid teisele poole, nagu poleks meid olnudki.”
Silva vangutab pead.
“Täitsa jabur! Ma lihtsalt ei usu seda! Ongi siis nii või, et olgu ainult pappi ja kõik on lubatud? Okei, seda parem meile! Aga… no perset küll, Ann, ega sa pula ei aja?”
“Eks meili Kätlinile ja küsi järele. Me ju käisime tema pool ka ja pärast veel koos väljaski. Muide, ta tervitab kõiki. Ta oli lõpp rõõmus, kui mind nägi! Reena muidugi oli talle juba helistanud ja minu kohta igasugust jama kokku sokkinud, aga Kätlin teab ju isegi, et Reena teeb alati sääsest elevandi.”
“Mis te läksitegi Pärnus Kätlini juurde koju või?”
“Helistasin ette, et kas võib tulla, tal oli ema tööl ja võõrasisa ei tule arvesse. Eks siis läksimegi, Sander, enda arust lõpp tegija vend, oli autos nii palju joonud, et kustus sinna ära. Jätsimegi ta sinna Kätlini tuppa magama ja läksime ise välja. Istusime ühes pubis ja sõime praadi, alkoholi seal poistele ei müüdud, kuigi Gregor pakkus jälle peale. Noh, ma ei tea. Igatahes pärast me lonkisime natuke, käsime Port Arturis ja Gregor ostis mulle selle.”
Ann
