teatab Ann ja võdistab õlgu. Nüüd kipub juba külm hakkama.
Poisid suitsetavad. Gregor võtab põuetaskust lapiku pudeli.
“Noh, napsiring! Sa, Ann, ka võtad? Võta-võta, siis lähed kenasti kergemeelseks!”
“Sa ei oska enam üldse normaalset juttu ajada või?” küsib Ann vastu ja lonksabki. Fuihh. Ökk. Aga alla läheb. Liiga suure lonksu võtsin kogemata, mõtleb ta. Ääk.
“Anna üks suitsukõss!” palub ta Gregorit. See sirutab tema poole käe sigaretiga.
Suitsu maitse leevendabki pisut viski kibedust. Aga rohkem ma seda küll ei taha, mõtleb Ann vastikusega, järgmine kord panen ainult huuled vastu.
Gregor pullitab jälle: sirutab suitsu tänavalaterna poole ja vaatleb selle filtrit siit- ja sealtpoolt.
“Kus su huulte jäljed nüüd siin ongi?” uurib ta. “Saaks vähemalt sigareti kaudu sind suudelda…”
Rahvas naerab. Ann hakkab juba kergelt vihastama.
“Filmides ikka tehakse!” õigustab Gregor end, ise piilub jälle kavalalt, nii kavalalt Anni poole, et tüdruk lihtsalt ei suuda tema peale pahane olla.
“Kus see Marts siis jäi?” küsib Ann, et teist juttu teha.
“Ah, jäi koridori oma asja ajama,” muigab Sander tähendusrikkalt.
“Mis asja?”
“Üks pisuke ärijutt,” ümiseb Tiit.
“Mida te ajate kogu aeg pula!”
Gregor hakkab naerma ja viskab koni minema.
“Kuradi külm on siin väljas, lähme parem sisse tagasi!” ütleb ta ja hakkabki kohe ukse poole tüürima. Teised järgnevad talle.
Koridoris tuleb neile kiirustades vastu Marten, ärev nägu peas.
“No kus sa jäid?”
“Meil suitsud tehtud ja lonksud võetud!” tänitavad poisid.
“Kuule, Gregor, tule korra kõrvale, on üks jutt,” kutsub Marten närviliselt.
Gregor lähebki kohe. Ann tahab talle järgneda, kuid poiss tõrjub ta käeliigutusega Sandri ja Tiidu juurde tagasi ja ütleb:
“Oota, kuule, eks, see on meil omavaheline asi.”
Lähevadki kiirustades koridori lõpu poole, Gregor kobab käega tagataskut. Nad ei vaata isegi tagasi.
“Noh ja nüüd?” küsib Ann poistelt. “Kas keegi võiks mulle ka selgitada, mis asja nad siin ajavad?”
“Küll Gregor sulle räägib, mis meie siin teame,” viskab Tiit. “Lähme saali või? Küll nad meid pärast üles otsivad!”
Nad lähevadki trepist üles, aga Anni peomeeleolu on kuidagi pisut tuhmunud. Mis värk on? Kas midagi jälle varjatakse tema eest? Kurat, ei usu! No raisk, no mitte ei usu! Küll ma selle pärast Gregorilt välja peedin, tõotab ta endale.
Saali astudes tõmbab keegi kohe ta kättpidi seina äärde. Ann vaatab – Silva!
“Kuhu poisid kadusid?” küsib too.
“Sander ja Tiit tulid praegu koos minuga saali sisse! Aga Gregor ja Marts ajavad mingit kahtlast äri. Sa ei tea sellest midagi või?”
“No kuule, kui sinagi ei tea, kust siis mina pean teadma! Aga mõtle nüüd ise loogiliselt, mis äri nad siin peol ikka ajada saavad!”
“Sa mõtled muidugi jälle seda narkotsiasja.” ohkab Ann tüdinult. “Ma ei ole Gregori käes mingit narkotsi isegi näinud, ei kivi, ei tablette, mitte midagi. Ma ei usu lihtsalt! Kui nad Martsuga seda müüks, siis oleks ju neil endal ka seda käes ja siis nad pakuksid meilegi! Mõtle, mitmes pidu see meil juba koos on!”
“Mina ka ei tea. Aga ma sain tuttavaks ühe selle kooli tüdrukuga, kes rääkis mulle muu jutu sees, et kui peo jaoks ergutust vaja on, siis kolm kutti siin müüvad. Ja mitte mingid vanemad kollid, vaid just umbes meievanused. Lubas isegi mulle mõnd neist näidata, kui mul tuleb tahtmine midagi osta. Ta ise oli võtnud.”
“Need ei pea ju just meie poisid olema!” ütleb Ann nördinult.
“No ega jah…” jääb Silva nõusse.
Siis tulebki Gregor. Ann libistab talle käe pihku. Poisi käsi on külm, nagu oleks ta jälle õues käinud.
“Käisid jälle suitsu tegemas või?” küsib tüdruk.
“Noh, jah,” nõustub see.
“Mis asja te seal Marteniga ajasite? Mis äri? Narkotsi müüte või?” pärib Ann turtsakalt.
“Ähh, ole nüüd, Marts müüs hiljuti ühele kutile oma vana mobla maha ja see tüüp on siin ja tuli vinguma, et selle aku oli juba ostes jumala läbi, nõudis raha tagasi.”
“Ah sellepärast ta nii närvis oligi!” hüüatab Ann kergendatult.
“Vähe jah sa ise oleks, kui endaga nii juhtuks! No ja kuna mina olin ka selle müümise juures, siis Marts kutsuski mind nagu tõendama või nii.”
“Aa!” teeb tüdruk selginenud näoga.
“Aa jah. Kuule, me lähme pärast pidu poistega edasi Martsu juurde koju. Sa ka tuled või?”
“Ei, ma ei saa, ma ju lubasin, et kell üksteist laekun! Ma ei julge emaga mängida ka, alles see oli, kui talt hilisema jäämise välja lunisin, äkki teinekord ei lasta mind kuskile… ja homme on maateaduses töö ka. Kurat küll!”
“Pole midagi! Ega me seal suurt pidu ei ehita, mängime niisama saunaruumis kaarte ja võtame lonksu õlut, kaua ei ole. Tal on vanemad kodus ka, ei saagi midagi eriti teha, “ lohutab Gregor suuremeelselt.
Ann istub kodus laua taha, tõmbab vastumeelselt riiulist maateaduse õpiku ja vihiku, vaatab haigutades kella. Korter on õhtuselt vaikne, isa juba magab, ema loeb köögis raamatut ja suitsetab. Gregor tõi tüdruku koju, minut isegi puudus üheteistkümnest, kui ta sisse astus. Kõik olid rahul.
Vaataks enne veel meili? Ann tõuseb, läheb kööki.
“Emps, ma teen omale natuke kohvi, mul on vaja üleval olla.”
“Homme töö, jah? Ja ikka oli vaja pittu minna?” küsib ema. Ta ei tõsta raamatust isegi pilku. Ohkab ainult.
Kann, vesi, filter, kohvipuru.
“Kas teen sulle ka?”
“Ei, musi, ma ei ole kaua,” vastab ema hajameelselt.
Nupuvajutus. Kahin. Kohv hakkab tilkuma.
Ann siirdub elutuppa arvuti manu, kohe postkasti. Äkki on Kätlinilt midagi? Ongi.
Tere, Ann!
Ega mul eriti millestki kirjutada olegi. Võib-olla niipalju ainult,
