hakkab nagu sees kripeldama. Mis kutt see on, kes ta tütart sõidutab? Muidugi, ongi ju juba aeg, et ta noormeestega suhtlema hakkab, aga… Ikkagi. Paljugi mis. Poisse on igasuguseid, teadagi, mida suur osa neist noorelt tüdrukult tahab. Oleks nüüd vaid Annul endal mõistus peas. Ja jätkuks endalgi aru kõike seda külma närviga võtta. Kätt ette panna ei saa, oma teod teeb tüdruk ise. Aga ta on ju ikkagi nii kuradi noor! Kärdil on selle koha pealt rohkem närvi, nendib isa.
Uks.
“Tšau, paps!” hõikab Ann ukselt, pooleldi käigu pealt saapaid jalast nügides ja jopet maha lükates.
“Kus siis ema on?” imestab ta elutuppa kiiganuna.
“Tal pidi täna õhtul mingi raamatukogutöötajate üritus olema või midagi.”
“Ah jaa, muidugi, ta eile rääkis!” hüüatab tüdruk ja tõmbab külmkapi ukse naksudes lahti. Taguots uppis, uurib ta selle sisu, kraamib välja või, juustu ja banaani, siis kergitab pliidile jäetud kastruli kaant ja imestab:
“Oi, ta on millalgi ikka kodus käinud ja süüa teinud?”
“Mina tegin, “ ütleb isa ja vaatab oma suureks kasvanud tütart. Kas ta käib selle poisiga? Kui tõsine nende suhe on? Huvitav, kas Ann on armunud?
“Mis see on?”
“Keeduriis. Suitsukana koivad laseme uunis soojaks.”
Siis nad söövad.
“Kes see oli, kes su koju tõi?” küsib isa lõpuks.
“Oli üks poiss. Gregor nimi.”
“Kas see oli tema enda auto?”
“Rendikas,” vastab Ann, suu täis.
“Kust sa teda tunned?”
“Ühe klassivenna sõber on. Mida sa pinnid! Ma meeldin talle ja siis ta sõidutabki mind.”
“Millal sa temaga tuttavaks said?” tahab isa teada.
“Ii-saa!” hüüab Ann etteheitvalt ja pööritab silmi. “Jäta! See pole midagi nii kohutavalt tõsist, et ma kohe mehele peaksin minema! Me oleme lihtsalt sõbrad. Noh, ta meeldib mulle üsna hästi. Aga mitte nii, et kohe… Tema autoga me Pärnus käisimegi.”
“Kui vana ta on? Seda sa ikka võid ju öelda!” lunib isa.
“Noh, kuusteist. Saab varsti seitseteist.”
“Ja sõidab autoga?” imestab isa.
“Jah! Mis sellest siis on?”
“Kas nii noorelt tohib ikka sõita?” kahtleb paps. “Mina sinu asemel küll kardaksin. Selles eas ei osata ju juhtidagi veel õieti.”
“Tema oskab!” ütleb Ann hooplevalt, napsab taldrikult viimase hapukurgiviilu ja pistab suhu.
“Kus ta õpib?”
“Pole küsinud,” kehitab Ann õlgu. “Kuskil gümnaasiumis ikka.”
“Kus kandis ta elab?”
“Jäta järele!” saab Ann pahaseks. “Misasja sa surgid! Just nagu sa kohe kahtlustaksid inimest milleski! Kodune NYPD!”
Ta tõuseb püsti ja läheb lauast ära. Las siis paps peseb ise nõud, kui nii nõmedalt pärib. Aga tegelikult kripeldab tal endalgi, et ta teab sellest Gregorist ikka nii hirmus vähe. Mis siis, et nii palju on juttu aetud: peol, sõidul Pärnusse… Nii palju juttu, et kohati tundub, et ta on seda poissi juba kaua-kaua tundnud ja et nad on hirmus lähedased. Aga lõppkokkuvõttes ei tea ta ju ikkagi Gregorist halligi: ei tema kodust, ei tööst, ei koolist.
Küll ma saan temast rohkem teada, lohutab ta siis ennast. Me ju põhimõtteliselt äsja kohtusime.
5
Ann on Gregoriga kunstigümnaasiumi peol. Mis Gregoriga, seal on terve nende punt: Sander, Marten, Silva, Tiit ja veel mõned. Taevale tänu, ainult Reena mitte. Reena vist ei saanudki teada, et siia tuleme, mõtleb Ann, ise õhevil ja särav. Oh kui tore on kõik! Gregor on tõesti lahe, no on lahe! Ta ise kutsus mind kaasa, ise veenas tulema, kui mina pabistasin homse maateaduse töö pärast, mõtleb ta rõõmuga. Ja küll on tore, et vähemalt mõni kool ikka vahel lahtisi pidusid korraldab! Ja kui hea, et vanematega ütlemiseks ei läinudki! Kellega lähed, oli isa küsinud. Oma pundi ja Gregoriga, oli ta täitsa ausalt vastanud. No las ta toob su siis normaalsel ajal koju, seekord kell üksteist ikka, eks, homme on ju koolipäev. Jah, muidugi.
Tundub, et vanemad on nüüd kuidagi rahulikumad, kui nad arvavad, et tal kutt on. Ema viskab ainult aeg-ajalt kavalaid pilke ja eile leidis Ann oma riidekapist pesu vahelt paki kondoome. Narrikesed! Ega see suhe nüüd niikaugel ka veel pole, mõtleb tüdruk ja puusad hakkavad kohe kelmikamalt nõksuma, suu kisub muigele.
“Lahe pidu, mis?” küsib Gregor üle muusika. “Ega sa ei kahetse, et ma su siia vedasin?”
“Kus sellega! Üldse on viimasel ajal kuidagi palju neid lahedaid pidusid. Huvitav, millest see tuleb?” nokib Ann.
“Suhtled õigete inimestega!” teeb poiss tähtsat nägu. “Kas sa korraks välja tuled?”
“Suitsu tahad teha või?”
“Nojah. Väikse lonksu võiks ka vahepeal võtta. Mul on poistega juba kokku lepitud ka. Pealegi tahab üks asi ajamist. Noh, kas tuled kaasa või jääd siia uut kutti lantima?”
“Lollakas!” ütleb Ann ja äsab poisile käega üle kukla. Sõbralikult, mitte pahaselt.
“Noh, lähme siis!” võtab Gregor tal tugevasti käest kinni ja tirib ta tantsijate vahelt läbi uksest välja.
Oh kui hea jahe väljas on! Ann lehvitab džemprit kehast eemale ja puhub kaelusesse.
“Saalis on ikka jumala palav!” ütleb ta.
“Rahvast on jube palju, see kütab,” tähendab Gregor. “Ja võib-olla midagi veel?”
Ta võtab Annil ümbert kinni ja surub ta enda vastu. Kelmikad sädemed ta silmis tulevad Annile ikka lähemale ja lähemale…
“Nonii-nonii!” hõikab keegi valjusti ja naeruga. Sander ja Tiit! Ann tunneb end natuke pettununa. Aga mitte oluliselt. Gregor tõmbub pisut tagasi, aga ta käsi jääb endiselt Anni piha umber.
“Siis siin te lõpuks olete!” vaatab ta kella. “Kuidas muidu on?”
“Täiesti vinge pidu! Tiit tõmbas ühe tibi orki, muudkui moosib ja see vahib talle suhu nagu jumalale! Aga täitsa kobe tibi on!” lisab Sander lepitavalt Tiidu poole.
“Täitsa pael, ta ei tahtnud mind saalist välja ka lasta! Muudkui kus me siis kokku saame ja kus me siis kokku saame!”
“Tänapäeval pididki naised olema aktiivsem pool!” naerab Ann.
“Aga sina?” teeb Gregor õnnetut nägu. “Palun, kallis, ole aktiivsem pool!”
Ann äsab
