on mu elu siin jumala persses. Võin niipalju öelda, et nii sitasti kui praegu pole mul iialgi kuskil läinud: ei koolis, kodus ega sõprade seltsis. Siin EI OLE normaalseid inimesi! Appi! Tahad kuulda, mismoodi näeb elu siin välja?
Tänaval vahivad sind kõik inimesed: kes sa sihuke oled ja kust tuled. Hambaarst küsib, kes mu ema on ja miks me Pärnusse kolisime ja et kas me oleme Pärnu Kaasikute sugulased. Kõik, mis sa teed või ütled, on järgmine päev tervele linnale teada ja iga viimane kui turumutt võib sulle juurde astuda loengut pidama. Tundub, et lapsevanemate koosolekud on täiesti mõttetud, sest klassijuhataja kohtab su ema vähemalt kord nädalas näiteks poes ja alati on tal midagi kurta. Muidugi on, sest nii halvasti pole ma varem eluski õppinud ja õpsidega ei saa ma siin absoluutselt läbi. Katsu saada, kui sind on täiesti vastu tahtmist topitud mingisse võõrasse väikesesse linna võõrasse kooli võõraste inimeste juurde! Selge see, et ei suuda. Melsa ütles minu kohta “ninatark”, siin Kapsas ütleb “häbematu pirtsutaja”. Ükski õpetaja ei salli mind. Muudkui pilluvad kildu, et “aa, Tallinnast, tulid siia uut korda kehtestama või!” Aga mina ei tahtnud ju sinna kooli minna! Mina ju ei tahtnud!
Ja nüüd kõik vinguvad, keegi pole rahul. Ema ka. Ma ütlesin talle kohe enne kolimist, et ma teen nende elu põrguks, kui nad mu vastu tahtmist Pärnusse kaasa viivad. Miks ta ei oleks võinud lasta mul tädi juurde elama jääda? Tädi oli nõus küll, ise rääkisin temaga. Aga ema ikka: pere peab koos olema, pere peab koos olema… No nüüd siis on koos, nii et vähe pole. Mina keeran käkki, kuidas aga saan, tema karjub, Jaanus ei julge suudki lahti teha, paneb jope selga ja kaob aga oma tobeda koeraga jalutama. Jälle ema karjub. Mina itsitan. Oleks see tema mees siis mingi mees, selline, kes julgeks mu peale käratada vähemalt või asjad omamoodi paika paneks, aga tema! Mulle midagi ei ütle, teeb ainult nägusid ja vingub, siis läheb emale kaebama: võta midagi oma tütrega ette. Kurat küll, nad võiksid juba taibata, et MA EI TAHA SIIN OLLA! Saatku mind Tallinna tädi juurde.
Saa aru, ma lihtsalt ei suuda seda taluda! Ma tahan olla koos sinu, Reena, Silva, Martsu, Sandri ja Tiiduga! See, kui lõbusat elu te elate, ajab mu lihtsalt hulluks, kui ma pean siis istuma nagu vangis ja saan suhelda ainult oma tobedate klassiõdedega. No okei, paar tükki on täitsa toredad. Aga ikkagi! Niiviisi rääkida nagu sinu ja Reenaga pole mul siin kellegagi.
Ausõna, ma kardan, et ma lähen varsti päris hulluks. Jooksen ära või midagi. Vahel tulevad sellised mõtted pähe, et oleks parem, kui mind ei olekski. Ema oleks siis lõpuks õnnelik oma mehekesega. Teeksid uue tite ja. Kui siin midagi ei muutu, siis ma tõesti võtan mingeid tablette või hüppan jõkke või poon end üles. Saa aru, Ann, ainus ilus asi mu elus oledki praegu sina, kui sina mulle ei meiliks ega helistaks, oleksin ennast vist juba ammu ära tapnud.
Aga see sinu Gregor on jumala nunnu poiss. Olen lausa kade. Saan nüüd aru küll, miks te Reenaga tülis olete. Ja veel üks hea asi – tüübil on raha, see on oluline. Nii et vaata, et sa ta siis kenasti ümber sõrme mässid.
Elage õnnelikult, olge rõõmsad. Erinevalt minust siin. Küll ma varsti kirjutan jälle, muidu ma lihtsalt ei pea vastu. Aga sina meili mulle juba täna, pliiiiiis!
Sinu Kätlin.
Ann ohkab, läheb kööki, toob oma kohvi ja lööb maateaduse vihiku lahti. Homme vastan, homme kohe, lubab ta mõttes.
6
“Isa, kuule,” ütleb Ann üle ukse elutuppa.
“Mh?”
“Ma lähen duši alla. Varsti peaks tulema Gregor, las ta ootab natuke.”
“Ahah. Küll ma ta eest hoolitsen. Kas on kuhugi minek või?”
“Mitte nii eriti… no kinno lähme. “Potterit” vaatama.”
“Kas raha on vaja?”
“Natuke võid anda küll, aga ta ütles, et ostis piletid ära.”
“Siis midagi krõbistamiseks.”
Isa tõuseb, tuleb otsib esikus oma jope taskust rahakoti.
“Siis viiekümnest peaks küll olema?”
“Noh…hea küll. Jah.”
Ann paneb raha ära, võtab siis jälle korraks esikuriiulile pandud riidepambu ja suundub vilistades vannituppa. Korraks kiikab kelmilt veel üle ukse.
“Ära teda siis ära kohuta, paps!”
Isa hakkab naerma ja näitab tema poole telekapuldiga.
“Klõps! Mine nüüd, muidu ta on enne siin, kui sina üldse pesema jõuad!”
Ann irvitab ja tõmbab ukse kinni.Vesi keeratakse pahisema.Kolinal kukub mingi pudel.
“Kurat küll!” kostub üle solina.
Nende Ann! Isa itsitab natuke omaette.
Huvitav, milline see poiss on? Hämmastusega avastab isa, et ta on justkui isegi natuke kade. Ei tea, kas Ann temaga oleks veel nõus kinno tulema? Tegelikult oleks tahtnud seda “Potterit” terve perega vaatama minna. Ema oli ka korra avaldanud soovi seda näha. Kahju ainult natuke, et sellest just mängufilm tehti. Multikana oleks see vist palju lahedam… Isa nimelt fännib täispikki multifilme. Terve riiul on neid täis, vahel ta vaatab ja itsitab nagu väike poiss. Tüdruk ainult häbeneb seda riiulit, peab mu harrastust napakaks ja titekaks, mõtleb isa veidi nukralt. Pole viga. Jõuab kriitilisest east välja, siis hakkab jälle selliseid ebatõsiseid asju nautima. Siis kui pole enam vaja kramplikult kõigile tõestada, et ollakse täiskasvanu. Ehk. Kui. Huvitav, milline inimene temast lõpuks kasvab?
Igaks juhuks otsustab isa natuke kohvi teha. Tema kogemused on näidanud, et kui Ann vannitoa vallutab, siis ei väljuta sealt enne tundi aega. Ei tea, mis kell nende film hakkab? Ah, loll, mis ma pabistan. Ega mina kinno lähe. Mis kell algab! Nagu see minu probleem oleks, rahustab ta ennast. Ise enda arust kangesti suured inimesed, ise ka muretsegu.
Uksekell. Isa kangestub korraks. Kõik, mis ta on mõelnud selle kuti kohta, kes seal koridoris praegu seisab ja (vist) pisukese pabinaga kella helistab, hoovab korraks närviliselt ja ärevalt peaajusse. Kumb pabin on suurem: kas ise kuueteistaastasena tüdruku kodu ukse taga kella helistada või isana, aga ka meesterahvana kohe-kohe kohtuda noormehega, kes loodusliku valiku seisukohast on mõneti eelistatumas olukorras (Vanus! Füüsiline vorm! Minu, MINU tütre kiindumus – äkki suurem kui minu enda vastu?)?
Kas Ann armastab teda? Isa hiilib vaikselt esikusse ja piilub läbi uksesilma.
Võimalik.
Ta avab otsustavalt ukse pärani, aga ei ei taandu kohe kutsuvalt, vaid ajab end sirgu, tõmbab kõhtu veidike sisse ja mõõdab seda noormeest umbuskliku pilguga.
“Tere.” Las see poiss nüüd ütleb, mis ta kohus.
“Tere, jah, kas Ann on kodus?”
Tubli. Tuli välja küll. Proovime veel.
“On küll, aga ta on praegu väga märg.”
Isa vaatab absoluutselt tõsise näoga poisile otsa. See kohmetub korraks, kehitab õlgu, ei tea, kas… Muheleb. Vaatab kõrvale.
“Mida te sellega mõtlete?”
“Ann on duši all.” Isa
