olemas pole.
Ait
Lääne-Siberis hõimurahvaste hantide ja manside juures rännates tuleb tihti usalduse võitmiseks viidata meie keelte ühistele sõnatüvedele – veri, vesi, kivi, käsi, maa, üks, kaks, kolm, neli.
Lisaks nendele hästi tuntud ühissõnadele on veel üks ürgne sõna, mis Läänemere- ja Jäämere-äärseid hõimurahvaid liidab. See on ait, saami keeles ajtte. Ait on ristpalgist, ühel või neljal jalal seisev panipaik metsas või tundras, kus hoiti nahku, toitu, tavade toimetamiseks pühi esemeid.
Ait aitab toime tulla, kui elu kulgemises varudest vahel puudus kätte tuleb. Ka panka võime oma keeles aidaks nimetada. Pank aitab, kui parasjagu vajaminevast sularahast puudus tuleb.
Ei aidast ega pangast ei tohi liiga palju võtta. Õigel ajal tuleb osata öelda: aitab! Sõna mõtteks on, et juba on abi tunda, juba aitab, nüüd rügan ise omal jõul edasi. Ka ürgne tänamise sõna aitäh võib olla sama algupäraga.
Samas tasub aita headel aegadel piskuhaaval pidevalt varusid lisada, et häda ajal oleks, mida võtta. Kõige kindlamaks aidaks on teised inimesed ja elusolendid. Neid igal sammul aidates ja toetades koguneb endagi jaoks abiväge, mis ootamatult avaneb, kui tõesti häda käes on.
Üksteisele appi tõttamine on elus püsimise aluseks. Ravimtaimed tulevad kasvama abivajajate õuele ja teeradadele. Linnud, loomad, putukad võivad inimesi endale appi kutsuda, kui häda käes on. Nii oleme kõik üksteisele aidaks ja aitajaks. Oluline on vaid taibata õigel ajal öelda: aitäh, aitab küll!
Inimese headeks aitajateks on roosõielised taimed – viljapuud, pihlakad, kibuvitsad. Viie õielehega roos on igivana headuse ja aitamise võrdkuju paljudes religioonides.
Minu roosipeenras ilutsevad juba aastaid Põltsamaa roosiaia perenaise Küllike Joosti kingitud roositaimed. Küllike on aidanud Eestisse oma aeda kasvama ligi tuhat erinevat roosi.
Sealt omakorda pääsevad roosid teele koduaedadesse, saama hooldajatelt abi kasvamiseks ning aitama neid omakorda oma ilu, lõhna, marjade ja kogu olemisega.
Aitäh!
Ala
„Oleks mu oma olemine, teiseks minu tegemine…“ lauldi mõnisada aastat tagasi. Oma olemine algab oma ala olemasolust. See on ala, kus tunned end omaksvõetuna. Küllap on igaühel selline ala kas tegelikult või mälestustes olemas. Seal võib olla puu, mets, mererand, mäekink, allikasilm, eluala… Polegi tähtis, mis seal täpselt on, tähtis on, et selline ala on olemas.
Samuti on tähtis sinna ikka ja jälle tagasi minna, kasvõi mõttes. Jagada oma alaga nii head meelt kui kurbust. Imetleda oma ala muutumist läbi aastaaegade ja meeleolude. Eriti hea on, kui sinna saab päriselt kohale minna, olla koos oma alaga, hoolida ja hooldada seda. Laulda, pilli mängida, tantsida.
Oma ala võib olla tibatilluke, kuid ka päratult suur. Saami rahval on kombeks võõrasse paika jõudes see omaseks osta. Selleks kulub vähe: vaskne münt maa ja hõbedane münt vee ostmiseks. Münti maha või vette visates tuleb ala teretada ja paluda, et ta su omaks võtaks. Võõra paiga omaks ostmine kingib ostjale kustumatu elurõõmu ja hea oma olemise. Nii võib endale omaseks osta kogu mandri või ookeanigi.
Sellist maa või vee ostmist nimetas meie vanarahvas kahjamiseks. Oma rikkusest eraldati kahi – väike münt, mille teed endine omanik enam ei kontrolli, kingib ostjale ühtsuse võõra olemisega. Kahi aitab kahju vastu. Kui kahi jääb andmata, kaob see või palju suuremgi osa varast võõriti tundmisest tekkiva kahju tõttu.
Inimesel, kes ei oska või ei raatsi kahjata, kellel ei olegi oma ala, on oht jääda alatuks. Alatu inimene ei tunne sooja tuge oma alast. See tugi sünnib kahjamisest, nii mündist, mõttest, laulust, tantsust, koristamisest, puu või taime istutamisest. Ka lindude-loomade söötmisest ja neile pesapaiga tegemisest.
Kahjamisest kujuneb alalisus, kahjamata olemisest alatus. Õnneks hoolib enamik inimesi oma kodupaigast ning teistest paikadest, mis neid toetavad. Teadlik hoolimine oma olemist toetavatest paikadest vähendab alatust ja suurendab alalisust.
Oleme maarahvas. Meie asumisala nimeks oli Maamaa enne Eestimaad. Maarahva killuke Lätimaal Ludza kandis on meie poole tulemist kirjeldanud: tuleme läbi Lätimaa ja jõuame välja Maamaale. Eestimaalastena oleme ilma oma ala ürgsest nimest, ehk nõnda ka mõnevõrra alatumad.
Arm
Kas mets on hirmus või on ta armas? Miks on viimase tuhande aasta kestel meie maa metsast lagedaks raiumisele ikka järgnenud sõda, katk või orjapõli, mis metsale kasvamiseks uuesti ruumi ja aega annab? Miks on olemas metsavennad, kuid pole mere-, tuule- või maavendasid? Millal oskame sellest õppust võtta, metsa oma vennaks tunda ja teda toetades ka ise rikkamalt elada?
Mets hirmutab juhuslikkusega. Kes ei mäletaks lapseea muinasjutte metsa eksimisest või ehk mõnda endagi eksiuitamist marjaretkel. Mets on meist palju suurem, enamasti ka vanem. Ehk on alateadlik kadedus meist vanemaks elavate puude ees süüks, miks oleme puude raievanuse inimea lähedaseks muutnud. Mets hirmutab. Ja hirmule püüame vastata hirmuga. Karda, mets – me lõikame su maha, me istutame su ühteliiki puid täis, me harvendame, kuivendame ja üleüldse teame paremini, milline sa pead olema! Euroopa arenenud riigid on oma metsahirmu lõplikult võitnud – seal lihtsalt peaaegu enam ei ole metsi.
Siiski on metsa arm vähemalt samaväärne hirmuga, küllap tegelikult suuremgi veel. Metsa armule läksid läbi sajandite isepäised ja allumatud, kes valitseva võimuga pahuksis. Mets armastab meid heade seene- või marjakohtade, ahjukütte, tarbepuu, hea mõtte ja palju muuga. Aga veel sajand tagasi võttis Eestimaa inimene metsalt just nii palju, kui hädasti vaja oli. Ilmaasjata metsale liiga ei tehtud. Metsa armust nagu kogu metsastki tuleb lugu pidada.
Kas selline metsasuhe võiks olla võimalik ka praegu? Ajal, mil suur osa meie metsadest on muudetud puupõldudeks, kus allesjäänud metsa nuheldakse hullemini kui vaenlast.
Maailmas on levimas õige mitmed algatused, kuidas metsi taas metsadeks muuta. Šotimaal istutatakse tuhandeaastaseid metsi, paiku, mis peaksid püsima metsana sajandeid. Sri Lankast alguse Metsaaedade liikumine, mille sisuks on inimeste ja metsa koostöös mõlemapoolse rikkuse suurendamine. Metsaaeda istutatakse puid ja muid taimi, mis oleksid seal kasvanud siis, kui inimene poleks loodust omatahtsi ümber korraldanud. Ja metsa armuande korjatakse ja müüakse edasi kõrgelt väärtustatud kaubamärgi toel.
Külade ja valdade arengukavade tegemisel tasub mõelda ka metsaaedade loomise peale. Linna asunud inimesed võivad ühineda kogukonnaks, hankida endale metsatüki ja selle metsaaiaks kujundada. Oma metsast korjatud seentel, marjadel, ravimtaimedel ja headel mõtetel on rohkem väärtust kui kuitahes suurel palgivirnal või sellest saadud rahahunnikul. Pealegi on sellisel mitmekesisel metsal veel teinegi väärtus, pole vaja tunda hirmu, et keegi su puupõllu ootamatult ise koristab. Armastus kasvatab ning teeb rikkamaks, hirm kaotab, hävitab ja toob vaesuse ning viletsuse.
Asi
Asi on ka tegemine. Ütleme vahel – mis on minul sellega tegemist? Ka vene keeles on asi tegemine – delo. Sama sõna tähendab äritehingut, mis inglise keeles on business. See omakorda tähendab ka hõivatud olemist – I am busy – olen hõivatud. Millega olen hõivatud või mida ma teen või millist äri ma ajan – see on tihtipeale üsnagi tundlik teave, mida on enamasti tõesti mõistlikum enda teada hoida ja küsijatele vastata küsimusega: „Mis see sinu asi on?“ Oluline on, et igaüks elaks oma elu ja ajaks oma asja. Paraku kaldume pahatihti unustama oma elamise ning asume õhinal elama
