aeg ei aja me enamasti oma asja, vaid elame kaasa ekraanil hargnevatele sündmustele ja eludele. Samal ajal jäävad tähelepanuta lähikondsed, kõnelemata puudest ja põõsastest kodu ümbruses ning teistest elusolenditest, kes samuti meie lähedust igatsevad ja vajavad.
Mis siis ikkagi on see tõeliselt minu oma asi, minu tegemine ja oma olemine? Erinevatel koolitustel ja kohtumistel inimesi küsitledes selgub, et igaühel on olemas oma puu, oma põõsas või koht looduses, kus tunneme end oodatuna, kust on kahju lahkuda, kus isegi kõlekülmal ja tuulisel päeval on turvaline ning soe olla. See on paik, mis igatseb meiega koos olla ja tahab, et me sinna ikka ja jälle tagasi tuleksime. See võib olla lähedaste viimne puhkepaik kalmistul, kuid ka lapsepõlve mängupaik, muistne pühapaik või millegipärast meid välja valinud koht maastikul.
Aastatepikkune kogemus näitab, et inimesed suudavad sellise oma koha leida viie kuni kümne minuti jooksul ükskõik millisel maastikul. Maailm ei ole võõras, kõle ja hoolimatu meie suhtes – vastupidi, alati leidub lähiümbruses koht, mis tahab meid lähemalt tundma õppida. Sellisele kutsele vastu tulles õpime ka ise palju nii iseenda kui ka maailma kohta meie ümber.
Sellises omas paigas on võimalik ajada oma asja – olgu selleks enda jaoks olulised unistused, suhted lähedastega või äriasjad. Julgelt võib usaldada oma tundlikumadki saladused oma puule ja oma paigale, neid kõnetada nii mõttes kui häälega ja jälgida oma mõtetevoolu, mille kaudu tuleb vastus. Vahel tuleb vastus ka tuuleiili, linnuhääle või päikesepaistena. Või siis isegi möödamineva inimese käest – kord ütles juhuslik mööduja ühele mu õppijale, kes parasjagu juurdles armastuse ja vabaduse suhte üle, sõnad, mis talle sügavalt korda läksid: „Vahel on vaja värsket järveõhku hingata!“
Olen oma koolitustel andnud inimestele võimaluse ajada oma asja teistega koos. Ühises ringis tegeleb igaüks oma asjaga, teisi pigem toetades kui segades. Koolituse lõpul imestavad paljud, et nad üldse suutsid sedavõrd avameelsed ja avatud olla. Tavaelus tuleb end hoida nagu konservipurgis raudse seina taga ja iga isiklikum küsimus tõrjuda vastuküsimusega: „Mis see sinu asi on?“ Alles siis, kui igaüks on ajamas oma asja ja talle on tagatud lugupidamine ning hoolimine teiste poolt, on võimalik oma asja ajades õppida ja leida toetust ka teistelt.
Avatus
Maarahva uhkuseks on eestlaste abil loodud internetitelefon Skype, mis müüdi muinasjutulise hinnaga internetioksjoni firmale eBay. Kummagi ettevõtte aluseks on avatus. Skype pakub võimalust tasuta või soodsaks telefoniühenduseks üle kogu maailma, eBay vaba müümist ja ostmist üle kogu maailma.
Mõlemad ettevõtted müüvad inimese kalleimat vara – õhinat ja vaimustust. See sünnib teadmisest, et saan kõnelda, kellega tahan, ja et saan müüa või osta, mida tahan üle kogu ilma. Mõlemad tegemised on olnud enne vaid rahakate eesõiguseks. Nüüd on avatus saanud arvutivõrgu kaudu kättesaadavaks paljudele.
eBay rajaja ja ideoloog Pierre Omidyar on veendunud avatuse eest seisja. Eneselegi ootamatult rikkaks saanuna kannab ta hoolt selle eest, et rikkus ja raha jõuaks nendeni, kes seda vajavad.
Meeldiv on tõdeda, et avatuse sepistajateks on meie omad eestimaised programmeerijad, kes oma töö eest ka väärilist tasu saavad. Küllap pole juhuslik, et avatuse hoidmine on sügavamaks sisuks ka meie regivärsilistes lauludes ja muinasjuttudes.
Hea mõte raha teenida või teisi aidata on nagu ilus saan, mida kirjeldavad Kuusalu rannaküladest üles kirjutatud regilaulud. Kuid kui viis venda on saani valmis saanud ja selle uhkelt teistele õue peale näha viivad, teab külarahvas veel viis vajakajäämist, mis saani kasutuks teevad.
Selleks on kõigepealt aisad, millest saani edasi vedada saab. Nii tuleb ka oma mõte sõnastada ja teistele teada anda – meest sõnast, härga sarvest! Teiseks on puudu look, mis aisad üheks tervikuks liidab – ettevõtlusmõtte tervikkujund, mis meelde püsima jääb. Kolmandaks on puudu rangid, mille abil saab hobuse saani ette rakendada. Samuti on ärimõttele vaja otsust ja vastutust, et see on kellegi südameasjaks.
Neljandaks on vaja hobust ennast, et saan saaks edasi liikuda. Nii on ka ärile vaja hingamist, käivet, käimapanevat jõudu. Ja viimaks, viiendana on saani vaja neidu sisse, kes ohjab sõitu. Nii on lõpuks ka igale ärimõttele vältimatult vajalik vaimustunud juhtimine, ilma milleta iga sõit rappa jookseb.
Edel
Edelakaare edenemised.
Edelakaare aeg ehk hilissuvi on aastaringi kõige soojem aeg. See algab juuli keskpaigast ja kestab augusti lõpuni. See on edukuse ja viljumise aeg. Kõik edeneb looduses – küpsenud on marjad, puuviljad, juurikad. Õhk on soe ja vesi on soe. Ometigi on edelakaare aega peidetud ka algava pimeduse ning jaheduse seeme. Rahvatarkus ütleb, et juba hilissuvel visatakse esimene külm kivi merre ja järve. Öine jahedus kasvatab uduvooge üle soode ja heinamaade. Vee- ja tolmuosakesi tulvil õhk loob võrratu leegitseva taevaga vaatemänge hilissuve päikeseloojangutel. Õhtusele etendusele järgneb öine majesteetlik pilt tähises taevas kõrguva Linnuteega, mis edelakaares kaheks harunedes lindudele teenäitajaks on. Liik liigi järel seavad linnud end teele. Pääsukesed, kuldnokad, rästad ja teisedki kogunevad parvedesse ning teevad lennuharjutusi, kuni ühel kaunil ööl ongi nad läinud.
Põldudel vuravad kombainid vilja lõigates. Möödas on sirbi või vikatiga vilja lõikamine, möödas on ka kuldsete pikkade viljakõrte ajad, kus põllud olid täis rukkihakke. Just neid, hakkides kuivanud pikki säravaid kõrsi toodi vanasti jõuluõhtuks tuppa, mitte tänapäevast segi ja tolmuseks pekstud kombainipõhku. Kes tahab kogeda muistse aja jõulutunnet, peab endale tegema põllulapi viljaga ning selle sirbi või vikatiga paljaks niitma edelakaare ajal.
Mitmed rahvad nimetavad Linnuteed õlgedest teeks, samuti talveteeks. Linnutee jääb osutama pärast päikeseloojangut edelakaare suunda oma kaheks hargneva poolega jõulukuuni välja. Kuigi iga päevaga pöördub tähistaevas ühe kaarekraadi võrra päripäeva, näeme lüheneva päeva tõttu päikeseloojangu järel tähistaeva ilmumist üha varem ja nii tundubki, nagu püsiks tähed ja Linnutee lindudele teed juhatava õlgedest taliteena samas paigas.
Linnutee kahest harust on sündinud lugu taevasest väravast, mille kaudu pääseb sooja ja õnnelikku maailma. Sinna lahkuvad linnud talveks ja küllap ka inimeste hinged pärast maapealse eluaja lõppemist. Ka kujutlus paradiisiväravaist ning paradiisist endast on küllap alguse saanud sellestsamast hilissuve öödel avanevast vaatepildist tähistaevas.
Edelakaare ajas on viljumise ja viljade aeg. Puude pungad ja taimede seemned on sügavas uneolekus lukus, et mitte puhkeda vastu talve, vaid alles siis, kui uus kevad oma niiskuse ja soojusega tõelist äratust hüüab. Nii pungade kui ka paljude taimede viljade ärkamine toimub hilissügise külmakraadide toel. Siis saavad viljadest seemned. Surma jahe hingus annab võimalikele puhkejatele teada, et nüüd ongi käes nende kord elu edasi viia. Hilissuvel nad seda veel ei aima ning naudivad pesamuna mõnusat olemist turvaliselt seemnekestade ja pungasoomuste varjus.
Sel ajal võib viljapuude oksi kärpida, sest pole hirmu, et uinuvad pungad enne kevadet puhkema kipuks. Edelakaare aeg on üks aastaringi toidurikkamaid ja turvalisemaid aegu, kuigi sellesse on külvatud ka pimeduse ja surma seeme.
Elurikkus
Maailmas olulised mõisted, näiteks bioloogiline mitmekesisus ehk biodiversiteet, maanduvad meie keelde algselt võõrsõnadena, kuid leiavad heal juhul lõpuks kauni omakeelse sõnakuju, nagu seda on elurikkus.
Mõni aasta tagasi osalesin Brüsselis elurikkust käsitleval kahepäevasel arupidamisel, kus osales üle kahesaja inimese enam kui kolmekümnest riigist üle kogu maailma.
Euroopa
