hing on täis, lendab hingeõhk pahinal ja vihaga välja, leebes ja rahulikus olekus on hingeaur vaevu aimatav.
Hinge soojus ja niiskus tulevad südamest. Süda aitab liigutada verd ning põletada sooja saamiseks toiduvarusid. Põlemise saaduseks on süsihappegaas ja vesi, mida me auruna välja hingame.
Ladina keeles on hingamine otseselt seotud Vaimuga (spiritus). Inspirare tähendab sissehingama ning inspiratsioon vaimustust. Me hingame Vaimu koos hingeõhuga sisse ning rikastame Vaimu oma väljahingamisega. Kõige selgemalt toimub see lauldes või pilli puhudes, kuid tegelikult toimub sama ükskõik mida luues.
Küllap on sama lihtne seos selge nii meie kui ka paljude teiste rahvaste ja kultuuride juures. Just samamoodi nagu seegi, et igasugune õppimine või loomine saab toimuda vaid vaimustusega. Vaimustust võib nimetada ka õhinaks – õhinas inimene hingab hooga sisse nii õhku kui Vaimu.
Kõigist meie tegemistest jääb püsima vaid armastusega tehtu. Armastus jääb alles ka siis, kui meid enam ei ole hingamas. Seda saab tajuda igal sügisel, kui näeme Maad kõigi oma soode, jõgede, järvede ja meredega uduna hingamas.
Maa hingamises on koos kõigi aegade armastuse teod, mis üheskoos kõnelevad meile, milline ime on elus olemine. Oleme ju imetühine osa kõigist, kes koos meiega ellu on tahtnud tulla – mõelgem kasvõi nendele poolesajale miljonile seemnerakule, kes kosisid sama munarakku, millest sündisime.
Sügisene hingedeaeg on hea järelemõtlemise aeg, kus mõtte- ja sõnajõul saame end häälestada armastuse lainele. Kõik, mida mõtleme ja soovime, saab kindlasti teoks. Seda enam tasub mõelda ja teha vaid armastuse tegusid, tajudes enda ja Maa hingamise ühtsust.
Hääl
Hingedeaeg lõpeb lumesaju ja hääletusega. Viimaste lehtede lõdin tuulehoogudes kaob nende varisedes, pehme lumi neelab kõik hääled otsani. Sügav vaikus loob uue ilma, kuhu sünnib uus algamine.
Igas uues alguses on üheskoos peidus kõik senised algamised. Geneetikud ütlevad, et meie, praegused elusolijad, oleme õnnelike eellaste järeltulijad aegade algusest peale. Meie õnn on see, et kõigil meie esivanematel õnnestus jääda ellu.
Kolm ja pool miljardit aastat on meie geenid ümber põimudes vaikusest uue elu ja häälega taas välja tulnud. Neliteist miljardit aastat tagasi sündis Kõiksuse esimene hääl – algplahvatus. Vaikne kumin sellest on tänapäevani tajutav.
Ka meist igaühe hääles on killuke Kõiksuse alghäälest. See killuke annab meile võimaluse leida kooskõla kaasolenditega – elavate ja elutute, pisitillukeste ja hiidsuurtega.
Kooskõla leidmiseks tuleb kuulata ja tähele panna teiste häälte kõla ning söandada ka oma häälel kõlada lasta. Mõistlik on seda teha nõnda, nagu teevad indiaanlased ja teisedki põlisrahvad, alustades tasanemisest.
Kui algne tasanemine on südamest hoolides tehtud, siis kajab oma hääle teelesaatmise järel vastu sügav ja hooliv vaikus – vaikus, mis on valmis uuele häälele ruumi tegema ning sellega kokku kõlama.
Vaikuse hääl on kõige võimsam hääl. Ehk sellepärast, et ta on kõige vanem – ta oli olemas enne kõiki teisi hääli. See, kes leiab üles vaikuse hääle oma südamest, saab sama võimsaks kui vaikus ise.
Ida
Idakaar on algava kevade kaar. Kuus nädalat märtsi algusest kuni künnipäevani 14. aprillil on kõige muutlikuma valgusega aeg aastaringis. Sellesse aega jääb pööripäev, kui päike tõuseb otse idast ja loojub otse läände ning päev ja öö on võrdse pikkusega. Suve poole edenedes liigub päikesetõus silmapiiril edasi kirde poole ning loojumine loode poole. Kalendrites on pööripäevaks 21. märts, meil on öö ja päev ühepikkused juba 17. märtsil, kui päike tõuseb hommikul kell 6.22 ja loojub õhtul kell 18.22. Tegelikult ongi öö ja päev ühepikkused maailma eri paigus eri päevadel, mis jäävad siiski pööripäeva lähedusse. Sellise päeva ingliskeelseks nimeks on equilux ehk siis võrdvalguse päev, eristamaks seda pööripäevast, mille nimeks on equinox – võrdsed ööd. Pööripäev tähistab päeva, mil päike paistab ekvaatoril otse seniidis. meil tõuseb pööripäeval päike hommikul juba kell 6.11 ja loojub õhtul kell 18.31. Iga järgmine päev on eelmisest 5–6 minutit pikem.
Ööpäevas on idakaare ajaks hommikuaeg kella poole viiest poole kaheksani. Talumajapidamises algaski suveajal tööpäev päikese jõudmisega idakaarde. Selles ajas on suur kasvamise vägi, ka tänapäeval on varajastel tõusjatel võimalik sellest osa saada. Hommikust aega võib kasutada jalutamiseks, linnulaulu kuulamiseks ning puhkevast kevadest osa saamiseks. Iga järgmine päev on erinev eelmisest, nüüd on oluline meid ümbritsevast arengust mitte maha jääda. Seda aitasid meeles pidada ka rahvakalendri tähtpäevad, kus alates küünlapäevast 2. veebruaril kuni jaanipäevani 24. juunil kordub nõue tulla toast välja õue. Kes seda ei tee, magab terve aasta maha ja ärkab alles novembris-detsembris mardipäeva ja jõulude aegu.
Mingil kummalisel kombel mõistavad seda ka kartulid keldris ning hakkavad kasvatama idusid. Kasvama hakkavad toataimed, rohelisi varsi sirutavad valguse poole sibulad. Ka talv läbi kuivana püsinud puudesse valgub tagasi eluandev vesi, juurtest ladva poole tõusev mahl kannab endaga suhkrut, vitamiine ja muid tervist toetavaid aineid. Vanarahvas arvas, et kasemahlas leidub rohtu saja ühe haiguse vastu.
Kasemahla saab koguma hakata siis, kui ööpäevane õhutemperatuur on üle viie kraadi. Vahtramahl, mis on suhkrurikkam, hakkab voolama varem, kui päeval sulatab ja öösel külmetab, seega just nüüd, märtsi keskel. Vahtramahla soovitatakse koguda kõrgemalt, näiteks lõigata oks läbi ja siduda oksa külge pudel, kuna kõrgemal arvatakse mahl olevat magusam. Mõlemat mahla saab säilitada külmutatult sügavkülmikus. Jäätunud mahla ülessulatamisel sulab algul välja suhkrurikkam osa, nii saavad läbematud mahlalimpsijad magusama osa omale.
Kuigi kasvamist pole looduses veel näha, muutub puude okste värv. Kase- ja lepaoksad värvuvad punakaks, haavad ja pajud rohekaks. See annab märku mahla jõudmisest võrsetesse. Lehtede ja uute võrsete puhkemine jääb siiski järgmisse, kagukaare aega, mis algab aprilli keskpaigast ja vältab mai lõpuni. Senikaua ootavad kaitsvate pungasoomuste all õrnad võrse- ja lehealgmed, mis on punga puhkemisel mõne päeva jooksul valmis kasvama kümneid sentimeetreid. Kummaline on mõelda, kuidas igas pungas on ootel terve tulevane võrse, et vedruna välja paiskuda niipea kui valgust, soojust ja niiskust on piisavalt. Tõusmise ehk idanemise vägi on peidus nii pungades kui seemnetes. Idudes on koos kõik kasvamiseks ja arenemiseks vajalik. Seetõttu on tervislik ka idandite tarvitamine toiduks, eriti varakevadisel kevadväsimuse ajal talvega nõrgenenud keha toetamiseks ja virgutamiseks.
Idakaare ajale ehk varakevadele on iseloomulik ka rändlindude saabumine. Esimeste saabujate hulgas on laululuiged, kiivitajad, lõokesed, sookured ja teised. Varesed hakkavad pesa ehitama, samuti harakad. Kotkad ja kaarnad kaunistavad pesa rohelise samblaga ja munevad esimesed munad. Aialindude appikutsumiseks peenramaad tõukudest vabastama tasub idakaare ehk varakevade ajal üles panna pesakastid. See vaev tasub end kuhjaga suvel, kui agarad putukapüüdjad poegade toitmise nimel meie aiad tüütutest häirijatest kuigivõrdki tühjemaks teevad. Lisaks on põnev jälgida pesakondade arenemist, esimesi lennuharjutusi ja suve lõpul valmistumist sügisrändeks.
Idakaare aeg on vete ja mahlade liikumise aeg. Jääst ja lumest sulanud värske, kirgas ja hapnikurikas vesi peseb puhtaks looduse, kannab üleujutustega viljakat muda laiali ning tungib juurte kaudu taimedesse, valades uut ja värsket kasvamise väge eelmiste aastatega valminud ootel vormidesse. Et puhkemine liiga vara ei algaks ja öised külmad õrnu võrsealgmeid ja idusid ei kahjustaks, on puhkemisootel elu aheldatud paksude seemnekestade ja pungasoomuste alla, just samamoodi, nagu maa ning muld olid aheldatud jää
