hämmastav, kui erinev võib ilm olla meie maa erinevates osades – mõnel pool uputab, sealsamas mõnikümmend kilomeetrit eemal põeb maa põuast. Põhjuseks on see, et oleme elamas Atlandi ookeani põhjaosa tsüklonaalse tegevuse piirkonnas, kust külma ja sooja õhumassi eraldusjoonelt võrsub üksteise järel madalrõhkkondi ehk tsükloneid. Need on paarituhande kilomeetrise läbimõõduga vastupäeva tiirlevad õhukeerised, mis pidevalt meie ilma muudavad. Küllap on see ka põhjuseks, miks rahvapärane ilmatarkus nii mitmepalgeline on.
Samas on ometi võimalik selle põhjal välja kujundada omaenda ilmatarkus, mis süveneb ja täpsustub aastatepikkuse vaatlemise käigus. Kõige olulisem selle juures on iga päev käia õues ilma nuusutamas, hommikul, õhtul, vahel ööselgi. Ülo Vooglaid jutustas kord oma vanaemast Saaremaal, kes ühelgi õhtul enne magama ei läinud, kui polnud enne õhtul õues ilma vaatamas käinud. Ilm on imeline ja põnev, selle tundmaõppimiseks kulub enam kui üks elu.
Meie kaheksa ilmakaart kõnelevad korraga nii päevaringist kui ka aastaringist. Põhjakaares on päike kõige sügavamal silmapiiri taga, otsa maapõhjas. Nii on see südaöösel. Aastaringis on see jõuluaeg. Kirdekaarest lennutab päike suvisel varahommikul pärast kella kolme esimesed kiired taevalaotusse. Aastas on see aeg küünlakuus, kui tihased oma kevadist sitsikleidi-laulu alustavad. Idakaares kella kuue ajal kerkib päike kõige suurema hooga ülespoole, noore taimena idanedes ja kerkides. See on kevadekuu, kevadise pööripäeva aeg. Kagus kell üheksa hakkab päikese tõusmisevägi raugema, see on keskhommiku aeg. Aastaringis on see maikuine lehtede ja pungade puhkemise aeg. Lõuna Sügiskuu ehk septembri ilmakaareks on lääs. See on aeg, kus kõik looduses vajub längu ja longu, ussid poevad urgu, putukad koorepragude vahele, talveune või – uinaku tegijad nuumavad end ning silmavad paiku, kuhu end unele seada.
Ise
Hakkame laulu laskemaie, hakkame ilu iskimaie.
Nende sõnadega on maarahva laulikud läbi aegade laule alustanud. Muinasjutus öeldakse ülekohtuselt mõrvatud vaeselapsest, kuidas ta pidevalt moondab ennast: küll ta iskis enda kedervarreks, käterätiks või käoks. Samas tähendab sõna iskimine Lõuna-Eestis ka lihtsalt lõnga korrutamist, kus kaks peenemat lõnga keerutatakse teineteise ümber uueks, jämedamaks ja tugevamaks lõngaks.
Küllap on lõnga korrutamine ehk iskimine sama ürgvana toiming kui kanga kudumine ja rõivaste valmistamine. Enne iskimist tuleb kedervarrega koonla kiudude kaosest, olgu siis tegu villa-, lina-, kanepi-, nõgese- või muude kiududega, keerutada valmis esimene niit, mida siis hiljem iskida ehk korrutada saab.
Ürgolemise algsest kaosekoonlast kedratakse loomismüütides kõigepealt välja veelõng ja tuulelõng. Viimast nimetatakse sageli ka lihtsalt Vaimuks, nagu näiteks Piibli loomisloos, kus Jumala Vaim lehvis algul vee kohal. Neid lõngu iseme ehk korrutame elusolendeina sünnist kuni viimse hingetõmbeni, vedades käima tuult kopsudes üle niiske ja veerikka vere.
Nii sünnib maailma loomine meist igaühes ikka ja uuesti iga hingetõmbega. Samamoodi sünnib see väljaspool meid igal kevadel, igal hommikul. Talvel ja öösel niiskeks tõmbunud maast käib üle värske tuuleõhk. Nii omavahel põimudes annavad vesi ja tuul hoogu isejuhtumisele.
Isejuhtumine on kõike maailmas juhtuvat juhtinud vähemalt neliteist miljardit aastat, nii kaua, kui teame maailma olevat olnud olemas algplahvatusest peale. Isejuhtumiseni jõudmine on kõigi tegemiste ülimaks sihiks. Isejuhtumist saab tagasi hoida või ka edasi lükata, kuid lõpuks juhtub see niikuinii. Seetõttu ongi mõistlikum pigem taotleda isejuhtumist kui seda vältida.
Isejuhtumise ohjamist taotlevad riigid ja religioonid, inimesed ja organisatsioonid, mõned rohkem, teised vähem. Vaatamata nende püüdlustele, murrab isejuhtumine varem või hiljem ikkagi läbi revolutsioonide, muutuste ja murrangutena. Seetõttu on mõistlikum elada pidevalt kooskõlas isejuhtumisega, nii nagu seda õpetavad ja teevad põlisrahvad.
Jumal
Hingedeajal tuletame meelde neid, kes on meie seast Jumala juurde lahkunud. Kuid kus on Jumal ja kuidas olla tema juures?
Meie keeles kõlavad sõnaga jumal kokku sõnad jumi ja jume, mis tähistavad tervet ja väekat olemist.
Kui ütleme, et asjal on jumet, siis mõtleme, et see liigub ja areneb jõudsalt edasi. Jumala juurde läinu võiks siis olla täienisti sellise jõudsa edenemise juures, kus ta on vaba kehakoormast.
Kuid kuidas pääseme meie, kehalised olendid, jume ja väekuse ligi?
Eks ikka kõneldes ja jutustades hingedeajal mõnusaid ja südamlikke lugusid neist, kes juba Jumala juures. Nii tuleb nende hea vägi meiegi südameisse ja juhib meid ärkamisse uuel kevadel. Lahkunud hingede jumekus, nii ka Jumal, elavad edasi südameis. Nad kõnelevad meiega südametunnistuse häälena.
Kas jumalaid on üks või mitu? See on küsimus sellest, kuidas inimene suhestub vaimuilmaga. Kindlasti on oluline tajuda kogu ilma ühtsust, seda, kuidas me kõik üksteisele toeks ja abiks oleme. Selline toetamine, aitamine ja armastamine on ainus ja ülim. Selles mõttes pole olemas mitmeid jumalaid, on vaid üks ühtehoidmine. Kuid seesama ühtehoidmise taju jõuab iga inimese juurde erinevaid teid pidi erinevates kujudes. Maarahval, nii nagu teistelgi šamaanirahvastel, pole ühtset hierarhilist jumalate panteoni. Igaüks tajub meelerännul oma vaim-abilisi ja – õpetajaid erineval kujul, nendest moodustub igaühe ainuomane jumalate ehk abistavate vaimolendite tugirühm. Jah, selle kõige taga on ühtne arusaam kõige suuremast jõust, mis käsib aidata, armastada ja mitte kahjustada teisi. Jumalast tuleb tervendav vägi meisse ning me saame olla selle vahendajateks teistele.
Juur
Regilaulus tehakse suure tamme juurtest joomakannud. See on õige taipamine – taimejuurte tööks on tõepoolest joomine. Juurte abil imeb taim maast vett ning veega koos toitaineid. Juurteta taim kärbub ja sureb. Maakeeles on sõnatüvel juur sügav ja lai tähendus. Taimi hoiavad eluandva ning toitva maa juures juured. Meie keeles väljendame igasugust lähedalolemist sõnaga juures, nagu oleks kõigel oleval omad juured. Nagu muudegi omakeelsete väljenditega, tuleb taipamine sõna sügavamast tähendusest alles suhtlemisel inimestega, kelle emakeeleks pole maakeel. Kõnelesin sõbrale, kelle emakeeleks oli vene keel, sõna juur tähendusväljast maakeeles. Järgmisel kohtumisel üllatas ta mind, öeldes, et ta „ema töö juur pidas pidu.“ Mõtteks oli muidugi, et pidu oli ema töö juures.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
