style="font-size:15px;"> ”Miks sa mulle ei rääkinud? Vähemalt mulle?”
Addy oli täiesti kindel, et vend ja õed ei ole sellest samuti kuulnudki.
”Vaevalt sa teda mäletad, olid ju üsna pisike. Saatsin talle sageli sinu pilte, loomulikult teiste laste omi ka. Lootsin, et ta vähemalt sinuga sugulust tunneb, sest oma nime said just tema auks.”
Susanne kehitas õlgu.
”Arvasin, et sa ei saa sellest kunagi teada.”
”Väga huvitav,” pobises Addy nina alla.
”Kes sulle seda ütles?”
”Vanatädi Adelina volitatu.”
”Mida?”
Ema näol peegeldusid üheaegselt imestus ja kohmetus.
”Nähtavasti saavutasin ma suuremat edu kui sina arvasid, sest ta pidas mind oma testamendis meeles.”
Seda meelde tuletanud, turtsatas Addy jälle vihaselt. Sealjuures tundis ta raevu, mis ei olnudki suunatud tädi Adelinale, vaid hoopis Spencer Readile.
Tütarlaps püüdis jälle oma peast välja heita meenutusi ilusast sihvakast mehest.
”Ehk soovis ta niimoodi lunastada endale andestust sinu solvamise eest?”
Keraamiline kruus kõpsatas lauale.
”Mõtle, mida sa räägid, Adelina Mary Taylor,” kõlas ema raevunud hääl, ”oled küll iseseisvaks saanud, kuid minu majas ei luba ma lahkunutest lugupidamatult rääkida ja kritiseerida nende surmaeelseid soove!”
Kohalt püsti hüpanud, hakkas Susanne mööda kööki sammuma, pannes kolisema nõud nii laual kui ka kapis. Ringi pöörates ulatas ta tütrele taldrikute virna.
”Nähtavasti muutis tädi Adelina enne surma oma suhtumist meisse, kuid sellest teatada ei jõudnud. Kata laud!”
Addy võttis vaikides taldrikud, kuid ei liikunud paigast.
”Ma ei soovi temalt midagi vastu võtta, ta ei ole mulle mitte keegi.”
Ema silitas Addy põske ja kohendas tema juuksesalku. Ema žest väljendas õrnust. Ootamatult kõrvulukustavalt helises telefon.
“Võta toru, laua katad pärast. Kõike muud taipad hiljem.”
Ema patsutas tütart põsele ja pöördus tagasi pliidi juurde.
Taldrikuid lauale jättes läks Addy aeglaselt esikusse telefoni võtma. Tütarlaps kohmetus veidi, kuuldes telefonitorus tuttavat häält. Ta eemaldas toru hetkeks kõrva juurest, vaatas seda arusaamatuses ja asus siis jälle kuulama.
“Vabandage, ma ei saa aru, kes te olete.”
“Spencer Read, miss Taylor. Tahan, et teaksite…”
“Kust te minu numbri saite? Ma ei ela ju siin.”
Mehe hääles kostis kannatamatust ning Addy isegi kujutas seda ette, kuidas mees vihaselt huuli kokku surub.
“Informatsiooni hankimiseks on olemas palju võimalusi, eriti kui hästi maksta. Antud juhul on kõik hoopis lihtsam – teie ema telefoninumbri sain juba kunagi ammu teie tädilt.”
“Ta on minu vanatädi,” parandas Addy, “ja tema poolt oleks olnud palju armastusväärsem, kui ta oleks viimase kahekümne, ei, kolmekümne aasta jooksul seda numbrit kasutanud! Muide, miks ta oma varanduse just mulle pärandas, miks ema seda ei saanud? Ema oli talle ju kõige lähem sugulane. Aga miks mitte minu vennale või õdedele? Miks just mulle?”
“Järsku mõtles missis O`Connor, et on liiga hilja parandada oma suhteid teie emaga ning otsustas siis teha midagi teie jaoks. Kõigele lisaks olete ühenimelised. Arvatavasti tundis ta sidet teie vahel.”
Viimaste sõnade juures mehe hääl pehmenes, kuid Addyl ei olnud plaaniski alluda sentimentaalsustele.
“Kuidas teie seda kõike teate? Kas teie harjumuste hulka kuulub klientide kavatsustega kursis olemine? Minu arvates peate te ainult dokumente kinnitama.”
Tütarlapse õlad olid pikaajalisest seina ääres seismisest kangeks jäänud. Masinlikult hakkas ta õlale langevat juuksekiharat keerutama.
“Teie vanatädi ei olnud mitte ainult üks klientidest. Teate mis, saame õige õhtul kusagil kohvikus tassikese kohvi taga kokku. Võite mulle esitada ükskõik milliseid küsimusi ja mina proovin neile kõigile vastuse anda.”
Addy kuulis mehe hääles naeru. Hea, et ta mehe nägu ei näe!
“Öelge mulle tõtt, kas te naerate praegu?” küsis mees.
Addy hakkaski peaaegu naerma, sest oma kangekaelsusele vaatamata oli ta sattunud mehe õnge otsa.
“Ma ei tea, kuidas…”
Mees katkestas teda:
“Ärge öelge midagi! Olen kell üheksa Francescas. Kas teate, kus see on?”
“Tean, luksuslik koht. Aga arvestage sellega, et ma ei kavatse tervet tundi oodata vaid tassikese kohvi pärast.”
“Ootama me ei pea, ma tunnen peremeest. Niisiis, mõtelge minu ettepaneku üle.”
Addy vaikis. Ta ei kiirustanud toru ärapanemisega, olles kindel, et mees tahab teda kõigele lisaks veel ka narritada.”
“Tulge ikka, Addy Taylor, luban teile kerget magustoitu. See meeldib teile kindlasti.”
Kas mees kuulis tema rahulolematut turtsumist, sellest ei saanudki Addy aru. Ta asetas telefonitoru otsustavalt hargile ja katkestas kõne. Las ootab! Tal ei ole plaaniski sel õhtul oma aega kulutada mingi advokaadi kõne üle juurdlemisele.
Külma õhu voog andis teada venna ja õdede tulekust. Addyle tuli kananahk ihule, ei aidanud ka froteest hommikumantel. Kostsid valjud hääled, mis kõrgendatud toonil millegi üle vaidlesid. Tütarlaps ohkas ja suundus ukse poole.
“Pange uks kinni, üleannetud! Piisab sellest, et õues on nii palju lund, pole vaja seda tuppa tassida.”
Vend oli juba jõudnud esikusse hüpata, kuid õed pöördusid alles Addy hääle peale. Noorem, Maxy, ütles midagi salvavat Sarale ning suudles seejärel Addyt põsele. Sara tõstis pahaselt kulmud ja läks ust sulgema.
Addy sattus õe jäisesse embusesse. Maxy astus sammukese tagasi ja vaatas Addyt silmi kissitades.
“Peaksid vatipükse kandma, külma puhul aitab see tublisti!” hakkas õde rääkima, hoolikalt vene aktsenti jäljendades. Ta matkis julma ahvatlejat James Bondi filmist.
“Kanna ise, peletis!”
Addy silmitses karusnahkset mütsi tüdruku peas.
“Sümpaatne mütsike!”
“Olen täna venelane. Kas on sarnane? Ma lihtsalt ei suutnud vastu panna, Addy. Kohe, kui ma seda mütsi nägin, hakkasin unistama hobustest, saanist ja väikesest majakesest metsas ja sellest, et seal oleks palju
