Magustoit oli suurepärane.
Möödunud oli juba neliteist tundi, kuid Addy ei suutnud ikka veel oma raevuga toime tulla.
Terve päeva olid teda jälitanud ebaõnnestumised – üks teise järel. Ta ei suutnud kuidagi tööle keskenduda ning selles ei olnud midagi imestamisväärset. Kuidas saab keskenduda, kui peas kappavad hirmuäratavate üksikasjadega igasugu kummalised fantaasiad.
Addy parkis auto ettenähtud aadressil, võttis seljakoti ja astus maja poole. Tänavalaterna valguses eristas ta pikakasvulise mehe silueti. Mees toetus hooletult maja ümbritsevale võrele. Tütarlapsel ei olnud vaja täpsemalt silmitsedagi, et aru saada, kes teda ootas.
2. peatükk
ADDY PEATUS VÄRAVA ees libedal platsikesel. Mees sirutas talle käe, kuid tütarlaps tõrjus abipakkumise õlaliigutusega. Mehele vihase pilgu heitnud, kahetses tüdruk, et ise nii lühike on.
“Mida kuradit te siin teete, Read?”
“Teile ka, miss Taylor, tere õhtust!”
“Midagi head selles õhtus ei ole!” salvas Addy.
Rääkimise ajal väljus ta suust auru.
“Mida teie siin teete?”
Read vastas rahulikult ja leplikul toonil. Addy mõistis, et mees tahab talle nina pihta anda ja solvus.
“Minu kirjas oli märgitud…”
“Teie kirjas,” katkestas Addy meest, “oli öeldud, et kohtumine toimub OB firma esindaja, mitte teiega.”
Addy osutas vihaselt sõrmega kaasvestlejale, kuid kaotas selle järsu liigutuse juures tasakaalu ning libises. Spencer püüdis ta kinni, haarates ühe käega tütarlapse taljest ning teise käega toetades teda küünarnukist. Nad tardusid paigale.
Valgus, milles nõrga tuulekese käes langesid pehmelt lumehelbed, peegeldus hetkeks mehe silmades. Just sel hetkel, kui mehe pilk mööda tütarlapse nägu libises ja huultel peatus. Addyle tundus, et see pilk hellitab ta huuli ja temas tekkis soov sellele hellusele vastata. Ta kujutas juba ette suudlust, kuid mehe pisut kähisev hääl tõi ta reaalsusesse tagasi.
“Ma kartsin, et te ei tulegi!”
“Mida?”
Addy palged kattusid punaga, ta vabastas end kiiresti mehe embusest. Teda ärritas see, et oli ihaldanud mehe suudlust nagu armastuse järele janunev teismeline oma esimesel kohtamisel.
“Arvasin, et te ei tule,” kordas mees. “Meie esimese kohtumise järgi otsustades võis niiviisi oletada. Viimaks mõtlesin, et tulete siiski, vähemalt sellekski, et minuga pahandada. Teile teadmiseks: muide, mina olengi selle firma esindaja. Nii et ma ei valetanud teile.”
“Öelge, kas teenite lihtsalt oma honorari välja või oli minu vanatädi elu ajal selleks eripreemia ette nähtud?”
“Täidan vaid oma kohustusi.”
Tundes end jälle kindlal pinnal seismas, toetas Addy käed puusa nagu poksija ringis. Ta püüdis alla suruda teda lõplikult segadusse ajavaid tundeid.
Addys möllas täielik tunnete virr-varr – viha ja veetlus, ootamatu solvumine ja mitte vähem ootamatu sümpaatia selle inimese vastu. Naha, millegi vürtsika ja vanilje lõhn ajas ärevile tütarlapse kujutlusvõime. Jumal küll, kui hästi see mees lõhnab!
Üks oli selge – ta sai nüüd endale esitada sama küsimuse, mille oli esitanud mehele:
Mida kuradit mina siin teen?
Tal ei ole midagi vaja, ta ei taha midagi.
“Tähendab, teie täidate oma kohustusi. Muidugi, kõik on õige, üldkasutatavad käitumisreeglid ei ole ju kirjutatud teie jaoks! On nii? Olete ju advokaat.”
Addy tahtis välja paisata kõik, mis oli tema sisemusse kogunenud, kuid taipas samas, et venitab sellega kohtumise vaid pikemaks. Ta raputas pead, pööras end ringi ja hakkas eemalduma.
“Addy, palun!”
Madal rahulik hääl kutsus teda nimepidi sõbralikult, isegi familiaarselt. Täpselt nii, nagu oleks öelnud näiteks armuke. Nad olid tuttavad olnud vaid kaks päeva. Iga kord, kui ta mehe juurest lahkuda soovis, oskas mees jätta endale viimase sõna.
“Te vähemalt vaadake seda kohta.”
Mehe sõnad mähkisid ta nähtamatutesse niitidesse.
“Läheme kahekesi sisse, soojendame ennast. Ma selgitan teile mõningaid detaile ja teie pretensioonid minu kui professionaali suhtes kaovad.”
Addy ebameeldivat, teravat naeru kuuldes võpatasid mõlemad. Tütarlaps tahtis näha mehe nägu. See soov sundis teda ringi pöörama. Mees seisis sepistatud trellidest värava ees, luupekseni lumes.
“Teete vist nalja!”
Siinkohal Addy tõepoolest vihastas.
“Või minul on pretensioone teie professionaalsuse suhtes?”
“Tahan veel kord vabandada oma jämeduste, ebaprofessionaalse lähenemise ning elementaarse käitumisoskuse puudumise pärast. Kas andestate mulle?”
Tütarlaps hammustas huulde, tundes vaarikavärvi huulepulga maitset ning riiete alla tungivat külma.
Tegelikult oligi külm!
Spencer astus Addy poole ja tütarlaps nägi tänavalaternate valgel esmakordselt mehe nägu nii selgelt. Mehe põsed olid kaamed, tähendab – ta oli pakase käes Addyt oodanud kella kuuest alates.
Tema, Addy, oli aga meelega aega venitanud ja alles viimasel minutil sõita otsustanud.
“Addy…”
Spencer seisis nii lähedal, et Addy jäi tema varju. Üles vaadates nägi Addy mehe juukseid tänavalaternate valguses sädelemas, nagu oleks tal nimbus ümber pea. Mustas kindas käega tõstis mees tütarlapse lõua nii, et nende pilgud kohtusid. Addy tundis oma hingamist tahtmatult kiirenevat. Kui ta end kokku ei võta, võib ta pea kaotada!
Mees vedas näpuga aeglaselt mööda tütarlapse põske ja kohendas kõrva taha soengust välja pudenenud kihara.
“Addy, tegelikult olete minu peale vihane.”
Tütarlast haaras jälle viha, ta raputas jõuliselt värava varbu.
“Tehke oma tööd, Read! Psühhoanalüüs jätke endale! Kui ma sellist abi vajan, palkan psühholoogi, kes ei hakka mind iga võimaliku vahendiga endast välja ajama.”
Addy tõstis paluvalt käed, kutsudes meest vaikima.
“Palun vabandust!” lisas ta.
Spencer hakkas jändama värava külmunud lukuga.
“Vabandage õelutsemise pärast! Teie sugulane kavatses seda elavat tara pügada, kuid elu korraldas asjad teisiti.”
Addy märkas esimest korda teravate okastega põõsaid, mis moodustasid heki.
Oksad
