style="font-size:15px;"> “Loomulikult, Maxy, me kujutame seda ette,” ütles Sara. “Et veel põhjalikumalt sellesse atmosfääri sukelduda, võid minult “Sõja ja rahu” või “Anna Karenina” laenata. Lõpeta ainult see veiderdamine, eks? Usun, et sul on suurepärased näitlejavõimed, kuid veterinaaria aspirantuur on hoopis midagi muud. Minul küll ei ole aega mööduvateks amoure`deks. Olen raamatutest lugenud, et flirdi peale kulub alati palju jõudu ja aega.”
Leppimise märgiks saatis Maxy Sarale õhusuudluse.
“Võtan rõõmuga raamatu, kus riietust üksikasjalikult kirjeldatakse.”
“Siis “Sõda ja rahu”,” teatas Sara otsustavalt.
“Ma ei mõista, kuidas sa viitsid oma tegemiste kõrvalt veel selliseid pakse raamatuid lugeda?” sosistas Addy kõrva õele, kes tema kaela ümbert kinni oli võtnud ja teda põsele suudles, “mina eelistan aega veeta ehitusjooniseid uurides.”
Sulavad lumehelbed sädelesid briljantidena Sara tumedatel sirgetel juustel. Ta oli ainus laps perekonnas, kes ei olnud isalt-emalt pärinud lokkis juukseid. Tütarlaps puudutas Addy veel porist pead.
“Need lihtsalt lisavad mulle arukust. Aga “Jane Eyre” sulle ju meeldis, tunnista üles!”
“Jah, loomulikult oli see hea raamat. Samas tead ju, kui kaua ma seda lugesin,” kaebles Addy naljaga pooleks.
Hingesügavuses pidas ta juba plaani õelt veel midagi taolist lugemiseks küsida. Eriala õppimine ei olnud talle jätnud aega klassika lugemiseks. Talle endalegi ootamatult oli koduõpetaja ja aristokraadi lugu – selle traagilisus ja õnnelik lõpp – teda haaranud.
“Las ma arvan, miks sa nii porine oled! Ehitatavas farmis oli tulekahju ja sa pidid end sigalasse peitma, neljakäpakil sinna roomates. On ju nii?”
Maxy hakkas õe ümber hüplema, tuletades sellega meelde, et Addy oleks juba ammu pidanud end korda tegema.
“Olgu see esialgu saladus!”
Perekond Taylori õhtusöök oli alati kärarikas sündmus. Naljakad lookesed, vaidlused, naeruturtsatused…
Valmistudes võimalikeks kommentaarideks, nõuanneteks ja torgeteks, jutustas Addy lõpuks oma loo. Hiljem, veidi enne kojuminekut kujutas Addy ette teda asjatult oodanud Spencer Readi morni nägu.
Addy ei suutnud kuidagi viha maha suruda. Jäi vaid loota, et sallimatus sarkastilise advokaadi, tema rafineeritud kommete ning šiki ülikonna vastu ei tumesta tema kainet mõistust.
“Võta, võta, võta!” kuulis ta ootamatult sosinat.
Võpatades püüdis Addy end veenda, et ema mugava võõrastetoa sügavusest ei räägi temaga mitte saatan ega ka tema sisemine hääl, vaid mingi reaalsem olend.
“Eks räägi minuga, oo mõttetark…” venitas ta pimedusse.
Tema vend, kes oli peitnud end massiivse põrandalambi taha, tuli oma peidupaigast välja, kallutas pea küljele ja vaatas muheledes Addyle otsa.
“Ma tean, kõik see ajab sind segadusse. Minu nõuanne sulle – rahune ja mõtle! Vanatädi viskas vedru välja.” Vend vaatas kartlikult köögi poole nagu kartes, et ema riidlema hakkab.
“Ma räägin seda mitte sellepärast, et ma surnuid ei austaks, aga antud momendil ei solva ta sind millegagi. Ta ei sunni sind tegema seda, mida sa ei taha. Miks sa ei võiks kasutada juhust ja oma unistused lõpuks teoks teha?”
Addy naeratas tahtmatult ja suudles oma ilusat venda, kelle naeratus naisi hullutas. Poiss meenutas talle isa.
“Kuidas sa oma kahekümne nelja eluaasta juures küll nii tark oled?”
“Ah, olgu! Igaüks teab, et parimad psühholoogid töötavad baarimeestena. Olen kogu aeg sinust targem olnud. Ema arvab siiamaani, et sina tema kalli vaasi ära lõhkusid.”
“Christopher Robin!”
Addy kõrgendas tahtmatult häält, sest selle vallatuse pärast oli ta venna peale siiani pahane.
“Kuidas sa mind hüüdsid?”
Vennale antud hüüdnimi oli perekonnas pidev naljaobjekt.
Vend oli Addyl ja õdedel jubeda nahatäie ähvardusel keelanud Christopher Robin Taylori nime kasutamise teiste inimeste kuuldes.
Õdede kirjutamata seaduses aga on kirjas: “Kiusa oma venda igal võimalikul juhul!”
Addy tõusis kikivarvule ja suudles venda põsele.
“Vabandust, pole sind korralikult tervitadagi jõudnud.”
Asetanud käed õe õlgadele, raputas noormees Addyt pisut.
“Ära siis unusta, õeke!”
“Olgu, olgu!” lubas Addy.
Perega hüvasti jätnud, võttis ta Jane Austini raamatu “Uhkus ja eelarvamus”, mille naeratav Sara vanema õe arglikult esitatud palve peale talle andnud oli. Addy suundus ettevaatlikult mööda libedat teed auto poole. Tuli koju sõita.
Addy oli tahtlikult ema majas hilise õhtutunnini, kuid ei suutnud siiski kiusatusele vastu panna ja otsustas sõita Francescast mööda. Oleks ta suutnud unustada mehe solvava hääletooni, oleks ta kiusatusele järele andnud ning heitnud pilgu üle kohviku läve veendumaks, kas mees ootab teda. Ent viha ei olnud veel üle läinud ja seega sõitis Addy otse koju.
Oma väikeses, ühe magamistoaga korteris viskas Addy riided seljast ja libises voodisse. Sooja saamiseks laotas ta üle voodi veel ka pleedi.
Jane Austini romaani esimene lause kajas tema hinges mitmekordselt:
“Vastavalt väljakujunenud arvamusele peab varakal mehel tingimata olema naine.”
“Huvitav,” mõtles Addy uinudes, “aga kui on vastupidi, et vallaline naine on varakas? Kas tema peab kartma ahneid rahajahimehi?”
Ja ta otsustas vanatädi Adelina pärandusest rohkem teada saada.
Järgmise päeva hommikul oma trepikojast välja tormates oli ta juba tööle hilinenud. Uksel põrkas ta kokku kulleriga. Tütarlaps peatus, kuulates kulleri pobisemist hommikuste saadetiste ebameeldivusest ning kirjutas alla, suutes oma külmunud sõrmi paksudes sõrmikutes vaevu liigutada. Addy haaras toodud saadetise ja tormas oma vana auto juurde.
Teed olid väga libedad. Tütarlaps tundis, kuidas tagarattad isegi väikesel kiirusel plokki võtsid. Jõudnud vaevalt peatuda oma kompanii parkimisplatsil, heitis ta pilgu saadetise saatja aadressile.
“Neetud!”
Ta tõmbas jala nii ägedalt enda poole, et sai löögi armatuurlaualt. Põlve läbis terav valu. Addy vaatas sini-valget pakki vastikustundega. Majja jõudnud, virutas ta saadetise lauale.
Lõpuks rebis ta siiski kleeplindid puruks ja heitis väljakukkunud dokumentidele kiire pilgu.
Addy silmad jooksid mööda käsitsi kirjutatud ridu:
Firma esindaja ootab teid täna õhtul kella kuue ja kaheksa vahel allpool toodud aadressil, kui väljendate
