küll,” ohkas Addy, “need sarnanevad metsikutele kasvudele, mis ümbritsesid uinuva kaunitari nõiutud lossi.”
Spencer hakkas naerma ja Addy selgitas:
“Kas teate, et siis jäid paljud rüütlid oma sädelevas raudrüüs sinna kinni ja surid piineldes nende okste otsas.”
“Mul on vedanud, et ma täna oma raudrüü koju jätsin,” ütles Addy kaaslane väravaid avades. “Astuge sisse, uinuv kaunitar!”
“Küll ma astun,” pobises Addy, sammudes mööda korralikku, otse paraadtrepini viivat teed. Igal juhul tundus talle nii, sest ainsaks valgusallikaks oli läbi okste tungiv tänavavalgustus. Linna kohal laiuva halli taeva taustal tajus tütarlaps hoone kontuure vaid hägusalt. Hoone oli kõrge, terava katusega. Täpsemalt ta eristada ei suutnud.
“Read, kas teil taskulampi on?”
“Neetud, paistab, et elekter on jälle välja lülitatud.”
Spencer astus ettepoole.
“Seiske siin, ma tulen kohe tagasi!”
“Nii et jälle pean ootama?”
Addy põrutas jalaga vastu maad ja ristas käed rinnal. Möödus minutit kaks. Lõpuks tungis temani valguskiir, mis paistis nagu mingi võlvi alt. Spencer oli vist neile valmis pandud lambi üles leidnud.
“Kontrollin elektrikilpi,” kuulis ta eemalt mehe häält. “Oodake, palun, veel minutike!”
Möödus kolm korda nii palju aega. Tugev tuuleiil raputas oksi ja suur lumekamakas maandus Addyst kahe sammu kaugusel. Milline äpardus! Addy oleks meelsamini seisnud pimedas, kuid soojas hallis kui siin külmas. Aeglaselt mööda lund sammudes lähenes Addy majale.
Äkitselt süttis valgus ja ta nägi enda ees tõelist lossi – tornide ja tornikestega. Põõsad, mis eredas valguses nähtavalt turritasid, tuletasid tütarlapsele meelde tihnikut. Talle tundus, et tugevates tuuleiilides kuulis ta isegi koeri jahile kutsuva jahisarve häält.
Kui järgmisel hetkel maja nurga tagant tõeline hunt välja kargas ja tema poole viskus, tundus Addyle, et ta on hulluks läinud.
Tegelikult ka!
Hunt jooksis Addy juurde, tõusis tema najal püsti ja lükkas tütarlapse lumehange pikali. Toimuv tõestas, et see on reaalsus, mitte hallutsinatsioon. Hundi käpad surusid tütarlapse maadligi, ta tundis metsalise tulist hingust, kui see oma nina talle salli alla toppis. Addy avas juba karjeks suu, siis aga sülitas. Ta tundis koera ilast keelt, mis tema põski ja lõuga lakkus.
“Mine eemale, nurjatu selline! Vastik on ju!”
Tütarlaps keeras oma pead siia-sinna, püüdes niiske keele eest kõrvale põigelda.
“Roni minu pealt kohe maha, lurjus!”
“Elwood, fuu! Kohe minu juurde!”
Koer turtsatas rahulolematult ja limpsis rõõmsalt veel kord tütarlapse laupa. Seejärel võttis oma käpad ära ja sörkis kutse peale mehe juurde. Addy ajas end küünarnukkidele ja saputas kraelt lund. Ta kahetses, et ta pilk ei saa muutuda laserkiireks, millega selle suurte sammudega mööda terrassi läheneva pikakasvulise mehe tappa saaks.
“Vabandage, ma ei teadnud, et ta lahti on.”
Spencer jäi Addy ette seisma. Tütarlaps mõistis, et mees juurdleb selle üle, kui ohutu on tütarlapsele käe ulatamine. Mehe jalge ümber keerles koer – Addy mõistis kohe, et see on kutsikas. Keel suust väljas, liputas peni meeleheitlikult saba.
”Elwood, istu! Istu, Elwood!”
Lõpuks, kannatuse kaotanud, surus mees koera lumele istuma. Lugu tegi Addyle nalja.
“Nii et tema nimi on Elwood!”
Tütarlaps trampis jalgu ja puhastas riideid lumest.
“Oot, ma arvan ära… iga päev vitsutab ta neli praetud kana korraga.”
“Kanu armastas tema eelkäija Jack. Elwood eelistab röstsaia.”
“Selline hiiglaslik hunditaoline koer ei saa ometi ainult röstsaiast rõõmu tunda.”
Addy tundis, kuidas sulanud lumi krae vahele tungis ja ojakestena mööda selga alla voolas.
“Öelge, palun, mis tõugu ta on?”
“Elwood on puhtatõuline jaapani laika.”
“Ohoo, minu vanatädil on isegi koerad ebatavalised. Ma ei usu, et ta eriline jaapani filmide austaja oli. Näiteks sellise nagu “Sinised vennad”.”
“Olen teiega täiesti ühel nõul, seda enam, et koer kuulub mulle.”
Vaat see on alles number!
Addy ei jõudnud veel huvigi tunda, mida see koer majas teeb, kui kuulis mehe poolt kahtlast häält. Hääl meenutas tagasihoitud naeru. Addy pöördus järsult mehe poole. Spencer surus kõigest jõust huuli kokku, et mitte naerma hakata.
Mees naerab tema üle!
“Mida naljakat te, Read, selles leiate?” küsis Addy ähvardaval toonil.
Mees ei lasknud tal lõpetada.
“Midagi, absoluutselt mitte midagi!”
Mehe hääl värises:
“Te lihtsalt libisesite.”
Mees tegi katse tütarlapse juustelt lund maha pühkida.
“Ärge puutuge mind!” nähvas tüdruk pead eest tõmmates.
Mees ei jõudnud oma kätt eemaldada. Viimasel hetkel haaras Addy mütsist ning peakate koos sinna kleepunud lumega langes talle ninale.
“Neetud!”
Suutmata end kauem tagasi hoida, pahvatas Spencer naerma. Üle lumevalli astunud, kõrgus ta Addy kohal nagu torn.
“Tulite mulle liiga lähedale, Read! Astuge eemale!”
“Küll ma astun, Lumivalgeke! Seiske sirgelt.”
Võtnud Addyl peast kootud mütsikese, silus mees näpuotstega mööda neiu juukseid, püüdes neid sinna kleepunud lumest vabastada. Mehe käed olid soojad nagu suvised päikesekiired. Oma suurte sõrmedega silus ta tütarlapse kulme ja põsesarnu. Mehe sõrmed libisesid mööda Addy huuli ja tütarlaps võpatas tahtmatult ning nuuksatas. Mehe pilgu järgi otsustades märkas too seda.
“Usun, et te ei sure, kui mind nimepidi kutsuma hakkate.”
“Mis siis, kui suren?” porises Addy vaevu naeratust tagasi hoides.
Ta kuulis rahulolematust omaenda hääles. Mehe sõrmede puudutus vapustas teda. Häbematu tõrjumiseks püüdis Addy oma käsi ägedalt ülespoole tõsta, kuid avastas, et nende sõrmed on põimunud.
Kui ma nii külmunud olen, siis miks mulle tundub, et ta oma kuumusega mind läbi põletab?
Jõudmata
