ja kuulsaks. Klientidest puudust ei tule. Nad kuldavad sinu ja su restorani kohe üle.”
“Kuid ma ei oska trühvleid korjata!” hüüatas Antoine. “See on terve teadus koos müstikaga: korjama peab neid ainult öösel lambitule valgel, kindlasti ei tohi keegi seda näha ega kuulda. Isegi trühvlite otsimiseks õpetatud koer peab olema tumedat värvi, et keegi midagi ei märkaks. Ei, see pole minu jaoks!”
“Aga mida sa siis tahad? Trühvli hinnad kasvavad nagu nafta omad. Ja nõudmine on tuhat korda üle pakkumise. Kes oskab trühvleid korjata, võib ühe hooajaga nii rikkaks saada, et võib pärast aastaid loorberitel puhata.”
“Ma ju ütlesin sulle, sa kangekaelne druiid, et ma ei oska trühvleid korjata!” ägestus Antoine.
“Kas su pea ei tööta, sa rumal konnaõgija?” vihastas omakorda O’Connor. “Sõidad Périgordi, otsid seal üles kõige parema trühvlikorjaja ja lepid temaga kokku, et ta tooks kogu oma saagi isiklikult ainult sulle. Tema sulle trühvlid, sina talle sularaha, nii nagu ette nähtud.”
Ta muigas.
“Kuid kõigepealt on ikkagi vaja oma restorani. Ent lõppude lõpuks võid sa laenu võtta ja osta mingi mitte eriti kalli ruumi tulevase restorani tarvis, on ju nii?”
“Olgu-olgu, sõber,” embas teda rõõmsamaks muutunud Antoine. “Anna oma aadress ja telefon. Kui rikkaks saan, kohe helistan. Sina aga õpi seni oma kuulsa šefi juures, omanda meisterlikkuse saladusi.”
Bordeaux’sse naasnud, unustas Antoine kohtumise Patrick O’Connoriga. Aeg lendas kiiresti. Asjade rutiin kustutas selle kähku peast. Kui ta viimasele kursusele läks, hakkas ta sagedamini juurdlema küsimuse üle – kas ta suudab tööd leida? Tööpuudus ei vähenenud, aga ökonomiste oli Prantsusmaal tematagi küll. Loomulikult, ta oli kursuse üks paremaid õpilasi, õppejõud kiitsid teda pidevalt, kuid ikkagi…
Ükskord, kui pere vana traditsiooni kohaselt jälle pühapäevasele lõunale kogunes, helises kelluke ja esikusse sisenes postiljon. Isa, kes talle vastu läks, tuli tagasi, õhuke ümbrik käes. Ta avas selle ja ootamatult muutusid ta silmad niiskeks
“Ei või olla,” pomises Philippe Lanoux. “Amelia on surnud. Ma arvasin alati, et ta veab sajani välja!”
Lanoux’ perekond vahetas paljutähendavaid pilke. Tädi Ameliat peeti perekonnas ekstravagantseks naisterahvaks. Ta oli palju aastaid tagasi jätnud kodumaa ja läinud tööle ühesse prantsuse hospidali Vietnamis. Kui Vietnamis ootamatult kommunistid võimule tulid ja välismaalased olid sunnitud maalt põgenema, ei pöördunud ta tagasi Prantsusmaale, vaid liikus veel kaugemale itta – Bruneisse.
Seal asus ta vanade sõprade soovitusel tööle ühe Brunei sultani sugulase peres lapsehoidjana.
Kümne aasta pärast sai see sugulane ise troonile. Ta ei saanud endale mitte ainult briljantidega üle puistatud mõõka – kõrgema võimu sümbolit –, vaid sai automaatselt ka üheks kõige rikkamaks inimeseks maailmas. Ameliast aga sai Brunei sultani lapsehoidja ja Prantsusmaad ta enam ei külastanud. Samuti ei abiellunud ta kunagi. Kogu selle aja sai Lanoux’ perekond temalt mitte ainult postkaarte, vaid ka šokolaadikarpe, mis olid valmistatud kuninglikus šokolaadivabrikus Brunei pealinnas. Philippe Lanoux omakorda saatis tädi Ameliale puuvõõriku oksi, Camambert’ juustu karbikesi ja komplekte Langedoci maitseainetega.
Ja nüüd siis tädi enam polnud.
“Kuhu tädi Amelia matta otsustati?” küsis Antoine ema, madame Jacqueline Lanoux.
“Bandar Seri Begawani. Kristlikule kalmistule.”
Isa vaatas kirja.
“Vastavalt tema testamendile.”
“Isegi pärast surma ei tahtnud ta tagasi kodumaale tulla,” pomises Jacqueline.
Mees kehitas õlgu.
“Aasias möödus ju suurem osa tema elust. Pole imeks panna, et ta tahtis saada maetud seal, kus ta elas.”
“Mõistan,” ohkas Jacqueline. “Lihtsalt, kui ta siia maetaks, võiksime meie tema haual käia ja selle eest hoolitseda.”
“Usun, et Brunei sultan hoolitseb selle eest, et tema haua üle korralikult hoolt kantaks,” lausus isa. “Nii palju kui mina aru saan, suhtus ta tädi Ameliasse tõelise soojusega. Nii et arvatavasti hakkab tema haud seal parem välja nägema kui ükskõik millisel Prantsuse kalmistul. Tädi Amelial pole alust muretsemiseks.”
Sellegipoolest tellis Philippe Lanoux kohalikus kirikus tädi Ameliale mälestusteenistuse. Iga pereliige pani tema pildi ette küünla. Kui tädi hing kõrgustes neid vaatas ja kõike seda nägi, pidi ta küll rahul olema…
Kuu möödudes saabus Lanoux’de majja Kleberi tänaval veel üks kiri Bruneist. Ümbrikul olid kullaga sisse pressitud tähed “Tema Hiilguse Sultani advokaat doktor Muhhamed Hassanal”. Kiri oli adresseeritud Antoine’ile.
“Loe, Antoine!”
Philippe sirutas kirja poja poole.
Kirja läbi lugenud, vaatas Antoine isale, emale ja noorematele õdedele Clairele ja Elodiele otsa.
“Doktor Muhhamed Hassanal kirjutab, et kogu tädi Amelia varandus saab testamendi alusel mulle,” lausus ta. “Tema ainsa vennapoja ainsale pojale.”
Ta tõmbas hetkeks hinge ja jätkas:
“Sellisel moel käitus ta vastavalt vanadele Brunei tavadele – analoogsetel juhtudel tehakse Bruneis just nii.”
“Mis siis ikka,” ütles isa, “sind võib õnnitleda. Ja kui see saladus pole, siis kui palju sulle ette nähtud on?”
Antoine vaatas uuesti paberit.
“Kolm miljonit Brunei dollarit. Doktor Hassanal kirjutab, et see on võrdne umbes kolme miljoni euroga.”
Kõik plaksutasid käsi:
“Õnnitleme sind, Antoine! Tädi Amelia oli suurepärane inimene! Kahju ikkagi, et teda ei maetud siia, vaid sinna kaugesse Bruneisse.”
“Kust ta küll nii palju raha sai?” imestas isa. “Kolm miljonit… See, ütleme otse, pole üldse vähe ühe lapsehoidja jaoks.”
“Aga ta oli ju hoidja sultani enda peres!” hüüatas Antoine. “Doktor Hassanal kirjutab, et sultan isiklikult kinkis talle igaks sünnipäevaks Brunei naftakompanii aktsiaid. Möödunud aastate jooksul on nende hind märkimisväärselt kasvanud ja siin on tulemus.”
“Tulemus on väga muljetavaldav,” noogutas madame Lanoux. “Lisaks sellele olen ma täiesti kindel, et sa suudad seda raha õigesti rakendada, sest oled ju majandusteaduskonna kõige tublim üliõpilane!”
“Seda, mida rahaga teha, ma veel ei tea,” kehitas Antoine õlgu. “Samas ei taha ma kogu seda raha endale võtta. Sellepärast, et see poleks õiglane. Lõppude lõpuks ei ela me siin mitte Brunei seaduste ja traditsioonide järgi, vaid hoopis Prantsuse omade. Ma tahaksin vähemalt kolmandiku sellest summast, see tähendab, ühe miljoni anda teile. Sulle, isa, sulle, ema, ja teile, mu kallid õekesed. Olete nõus?”
“See on väga suuremeelne sinu poolt,” lausus isa. Tema silmad hakkasid kergelt läikima. “Loomulikult oleme nõus.”
Antoine
