väsimusest kokku? Sellepärast siis neid siin polegi,” tegi Antoine jutust kokkuvõtte.
“Mitte päris, härra. Nad lähevad just praegu jahile. Võtavad lambid ja lähevad. Metsa.”
“Aga seal on praegu ju pime!” teeskles Antoine imestust. “Miks nad lähevad sinna öösel, mitte päeval?”
Peremees laiutas käsi.
“Seenelised eelistavad just öist jahti. Esiteks on öine õhk puhtam ja koer tunneb paremini lõhna. Ja teiseks…”
Mees hakkas naerma.
“Vaadake, igal seenelisel on omad salapaigad, mida nad pimeduse katte all eelistavad külastada. Niimoodi siis kasutavadki nad õhtuhämarust, et keegi neid ei märkaks. Koerte puhul eelistatakse samuti tumedat värvi.”
“Et olla nähtamatu ja sulanduda pimedusse?” tegi Antoine järelduse.
“Just-just, monsieur! Lõpuks hakkate taipama mõningaid trühvlijahti puudutavaid erisusi,” naeratas peremees leplikult.
“Ma olen kindel, et paljud teie elanikud on suurepärased seenekorjajad. Aga on nende seas keegi eriline?” tundis Antoine huvi.
“Jah, selline inimene on olemas. Meie hüüame teda onu Benoyks. Tal on eriline tunnetus trühvlite suhtes. Tema on praegu kindlasti metsas. Isegi siis, kui teised trühvliotsijad metsast tühjade kätega tagasi tulevad, on temal alati terve korv täis.”
“Kahju, et ma temaga kokku ei saa. Mul on juba aeg, ja sõitma pean hoopis teisele poole,” ohkas Antoine teeseldes. “Mis siis ikka, sain siin korraliku kõhutäie. Nüüd tuleb kiirustada. Gröönimaale on pikk tee!”
“Aga meie Périgordis ei tea üldse, kus see Gröönimaa on,” hakkas Henry naerma.
“Kaugel, väga kaugel. Sõna otseses mõttes ilma äärel. Maa, mis on jää ja lumega kaetud, nii et saare keskmine osa lausa paindub selle all.”
“Mis imesid ilmas küll on! Mina sinna küll kunagi ei sõidaks. Oma Périgordi ei vahetaks ma mitte ühegi maailmaime vastu!”
“See on õige. Igale oma. Edu teile!”
Surunud Henryl tugevasti kätt, lahkus Antoine mehe külalislahkest asutusest.
Rooli taha istunud, ei suunanud ta autonina mitte Gröönimaa, vaid kohaliku poekese poole. Seal kaubeldi igasugu pudi-padiga. Antoine ostis endale täiesti mittevajaliku tubakakasseti ja kummalise korgitseri pudelite avamiseks. Muuseas tundis ta huvi, kus elab onu Benoys. Selgus, et ta ei ela sugugi kaugel – tammesalu lähedal.
Paremale pööranud ja kuni de Chambésy teeviidani sõitnud, nägi Antoine häguselt tammesalu kontuure. Juhtinud auto üksildasse paika, lülitas ta tuled välja ja hakkas tähelepanelikult pimedusse vaatama. Mitte kedagi! Kuid mitte asjata ei peetud Antoine’i kannatlikuks inimeseks. Tema kannatus sai üsna varsti tasutud. Välule otsesõnu roomas raskelt longates ja värskeltlõigatud oksale toetudes mingi inimene. Tema järel sibas süüdlaslikult vingudes puudel.
“Ära põe niimoodi, Lulu,” ütles mees. “Mina ise olen süüdi. Ma ei märganud pimeduses auku ja kukkusin. Loomulikult võtan nüüd ratta ja me sõidame koju.”
Ta tõmbas põõsast sinna peidetud jalgratta ja valjult ohkides ronis ratta selga. Kuid ära sõita ei saanud, sest parem jalg ei kuulanud sõna.
Antoine hüppas autost välja.
“Vabandust, monsieur, ma ei pannud teid kohe tähele. Tundub, et teil on arstiabi vaja.”
Mees suunas oma lambi Antoine’ile ja jäi talle oma kahvatusiniste silmadega kahtlevalt otsa vaatama.
“Kes teie selline olete?”
“Tegelikult mitte keegi. Sõitsin lihtsalt mööda. Sõin korraliku õhtusöögi Henry juures, aga autos tikkus mulle uni peale. Peatusin siis hetkeks ja kõige järgi otsustades jäin magama.”
“Ma ei vaja teie abi. Saan ise ka kuidagimoodi,” tõrkus lombakas.
“”Kuidagimoodi” ei tule teil kuidagi välja,” raputas Antoine pead. “Öelge, kus siin kõige lähem haigla on, ma viin teid sinna.”
Lõpuks mees nõustus. Antoine abiga võttis ta autos istet ja vilistanud koerale, kamandas ta selle enda kõrvale.
Haigla juurde jõudnud, talutas Antoine mehe sisse.
“Teie nimi?” küsis arst rangelt.
“Benedict Benoys, monsieur.”
“Kohe saadame teid röntgenisse.”
Arst lahkus ja tuli paari minuti pärast tagasi koos meditsiiniõega. Vanamees viidi röntgenisse. Tal oli sääreluu murd. Arst paigaldas osavalt kipsi ja lõpetanud töö, vaatas tähelepanelikult Antoine’ile otsa.
“Keerukas murd. Teie isa vajab täielikku rahu. Kuid peate ta kahe nädala pärast meie juurde tagasi tooma. Teeme kordusröntgeni ja vaatame, kuidas luu kinni kasvab.”
Benoys vaatas huviga Antoine’i, seejärel pööras pilgu doktorile.
“See pole minu poeg, monsieur. Noormees sattus juhuslikult sinnakanti ja kutsus mulle abi. Kuid sellisest pojast ma ära ei ütleks.”
Maja, kuhu Antoine mehe pärast arstilkäiku tõi, oli tilluke, kuid mugav ja väga puhas. Antoine aitas ta voodisse, keetis kohvi, nihutas laua peatsi juurde, asetas sellele telefoni ja kõrvale kargud. Pärast tundis huvi, millega koera võib sööta.
Peremees viivitas vastusega.
“Sa teed suurepärast kohvi,” märkis ta. “Kuidas su nimi on, noormees?”
“Antoine.”
“Aitäh sulle, Antoine! Minu nimi on lihtne – onu Benoys.”
Ta naeratas esimest korda õhtu jooksul. Tema naeratus oli väga sümpaatne – lai ja isetu.
Antoine’il hakkas häbi, et ta polnud väga aus selles loos.
Kuid, teisest küljest, onu Benoys oli jalaluu murdnud, aga mina talle ennastsalgavalt abi osutanud, teadmata, et see on just otsitav isik, mõtles Antoine. Sellegipoolest ei tunnista ma onu Benoys’le, et korraldasin selle kohtumise, sest ma vajan kõige paremat trühvlikorjajat nagu õhku. Just, nii on õige.
“Onu Benoys, ma pean kahjuks ära sõitma. Kuid teil on kindlasti hooldajat vaja, kas või esialgu. Kelle poole võiks pöörduda?”
Onu Benoys mõtles pisut ja ütles siis nime ja isegi telefoninumbri.
Valinud numbri, andis Antoine toru peremehele.
“Anna andeks, Edith, et ma nii varasel tunnil helistan. Siin räägib onu Benoys. Ma murdsin metsas jala. Jah, nüüd on hooaeg minu jaoks läbi. Kus ma olen? Laman oma kodus. Jalg on kipsis. Ei-ei, mind aidati. Viidi otse metsast haiglasse ja sealt koju. Mis? Sa oledki nõus mulle appi tulema? Aitäh! Ma lootsin, et kuulen sinult just seda. Tule nii kolmeks päevaks. Aitad mul majapidamist korras hoida ja karkudega harjuda. Antoine, sümpaatne noormees, minu päästja, sõidab sulle kohe järele ja toob sind Tenoni. Kohtumiseni, Edith!”
