nad Bordeaux’sse reisiga läbi Kopenhaageni.
Prantsusmaal kõik vajalikud dokumendid kokku saada oli palju lihtsam ja kiirem. Ei möödunud nädalatki, kui kõik oli abielu registreerimiseks valmis.
Pühapäeva hommikul vara kogunes Garonne’i jõe kaldal Püha Peetruse kirikusse palju inimesi – Antoine’i sugulased, tema sõbrad ja kursusekaaslased, samuti Ingridi sugulased.
Tseremoonia puhuks olid Nuukist kohale tulnud ka tema vanemad – isa Seren, põline kalur, ja ema Liv. Liv oli rahvuselt norralanna ja töötas samas vabrikus, kus Ingridki. Ta töötles seal krabisid, millele Antoine talle mälestusväärse ekskursiooni ajal tähelepanu oli pööranud.
Antoine läks naeratades nende juurde:
“Ma võtsin teilt teie tütre, kuid vastutasuks tahan teile kinkida Prantsusmaa! Võite siia sõita alati, kui soovi on! Mul on hea meel teid Bordeaux’s näha.”
“Aitäh, Antoine!”
Seren Madsen surus kogu südamest noormehe kätt.
“Sa tegid meile juba suurepärase kingituse, kutsudes meid Bordeaux’sse.”
“Ja Ingridiga abielludes,” haaras jutujärje Liv.
Antoine kohmetus.
“Pigem tegi Ingrid mulle kõige kallihinnalisema kingituse, nõustudes minuga abielluma.”
Ta pöördus pruudi poole.
Ingridil oli millegipärast sünge ilme. Ka ema tundus olevat kuidagi kohmetu.
“Arvan, et praegu ei tasu arutada, kes kellele kingituse tegi,” pillas Ingrid.
Tema toon oli ootamatult järsk ja terav – nagu nuga, millega ta alles hiljuti oli kala tükeldanud.
“Peamine, et oleme nüüd üks suur pere. Olgugi et suurte kauguste taga. On ju, ema?”
Ta vaatas tähendusrikkalt emale otsa.
“Ja-jah, tütreke! Ma tahtsin lihtsalt öelda, et me oleme väga rõõmsad, et…” ta vaikis jälle Ingridi pilgu all, “sa nii õnnelikult mehele lähed.”
“Sa hakkad end kordama, ema,” ütles Ingrid jäisel toonil. Ta võttis Antoine’il käe alt kinni.
“Läheme, Antoine, kõik on juba valmis.”
Kirikusse sisenedes heitis Antoine pilgu tagasi. Ingridi isa ja ema seisid sissepääsu juures. Nende väljanägemine oli pisut kohmetu, justkui ei suudaks nad lõpuni uskuda, et nende tütar tõepoolest Antoine’iga abiellub ja et nad on siin täieõiguslikud pulmatseremoonia osalised.
Loomulikult, nad vaatavad meie abielu kui imet, lipsas Antoine’il mõte läbi pea. Kes oleks osanud mõelda, et nende jumala poolt unustatud Nuukisse ilmub mingi prantslane ja viib ära nende ainsa tütre? Kuid tõeline ime on see, et ma Ingridit kohtasin ja teda ei saa keegi peale minu! Sellist naist võib kohata vaid kord elus – või tegelikult ei kohta teda üldse. Mul vedas kohutavalt, kui tädi Amelia kogu oma varanduse mulle pärandas, kuid seekord vedas veel rohkem!
3. peatükk
Paariks aastaks sai Ingridist tema elu mõte. Antoine ärgitusel lõpetas ta Bordeaux’ ülikooli kunstiteaduste osakonna ja muutus tõeliselt haritud naiseks. Antoine palus spetsiaalselt professor Pascal de Clermont-Jassonil, kes oli raamatu “Euroopa kultuuripärlid” autor ja elas Bordeaux’s, Ingridiga tegeleda.
Ja professor de Clermont-Jasson sõitis koos Ingridiga pea pool aastat mööda Euroopat. Nad külastasid üht maad teise järel, jätmata vahele ühtki muuseumi, ühtki kuulsat lossi või kirikut. Ingrid käis Püha Peetruse väljakul Roomas ja tutvus Vatikani muuseumiga, külastas Münchenit ja veetis sealses pildigaleriis kaks päeva, nautides Boschi šedöövreid, uuris Viini kunstiajaloo kogu ja Madridi Pradot ning lõpetas oma uurimise Goya teostega Bordeaux’s, seal, kus suur hispaanlane suri ja kus asub tema majamuuseum. Ta külastas ka Acropolise varemeid Ateenas ja Parthenoni, käis Uffizi galeriis Firenzes ja Londoni Tate Gallerys. Sellelt suurepäraselt reisilt pöördus Ingrid tagasi, teades hästi Vana Maailma põhilisi kultuuriväärtusi ja näinud oma silmaga enamiku kunstigeeniuste loomingu paremikku, mis moodustab Euroopa kunstivaramu läbi sajandite.
Ta õppis ära prantsuse, inglise ja hispaania keele. Ostis riideid kõige kallimatest butiikidest. Tema juuste ja küünte eest hoolitsesid parimad juuksurid ja maniküürijad. Ingrid ei rahuldanud mitte ainult Antoine’i uhkust mehena, vaid aitas kaasa ka du Chātelet’ restorani ja hotelli edasisele edule. Paljud mehed tulid Bordeaux’sse ainult sellepärast, et näha Ingrid Lanoux’d ja süüa suurepärast kartulipüreed trühvlitega. Isegi hull iirlane O’Connor, kes ei tundnud huvi millegi vastu peale oma köögi, pidi tunnistama Ingridi ilu mõju inimeste üle.
Ta hakkas naisele valmistama erilisi toite, kuhu lisas, kuigi salaja ja mikroskoopilistes annustes, mingeid juuri, mida ta oli saanud oma druiidist vanaemalt. Tundus, et pärast nende roogade söömist muutus Ingridi ilu veel rafineeritumaks, ta silmad aga hakkasid sädelema mingi nõidusliku helgiga.
Antoine oli oma naise üle uhke. Ta oli talle tänulik abi eest, isikliku mõjuvõimu ja restorani ning hotelli prestiiži tõstmise eest. Nad olid suurepärane paar – noored, ilusad, sihvakad, sportlikud. Mitte ükski avalik üritus linnas – olgu siis esietendus teatris või kuulsa kunstniku näituse avamine – ei toimunud nende osaluseta. Leheneegrid jumaldasid Ingrid Lanoux’d, avaldasid lõputult tema fotosid, nimetades teda Lumekuningannaks. Ja kõik bordoolased teadsid, kellest käib jutt.
Niimoodi möödus paar aastat. Antoine oli õnnelik – kui mitte arvestada, et neil ei olnud lapsi. Mingist ajast alates hakkas ta salaja unistama pojast, pärijast. Ükskord, lebades Ingridi kõrval luksuslikus kaheinimesevoodis, mis, kui uskuda antikvariaadi omanikku, oli kunagi olnud madame du Barry isiklikus magamistoas, tõmbas Antoine Ingridi enda poole ja naist tugevasti emmates sosistas:
“Ingrid, ma tahan, et meil oleksid lapsed.”
Naine naeris hõbedast naeru.
“Aga mina arvasin, et sa ei vaja kedagi peale minu.”
“Loomulikult vajan ma sind maailmas kõige enam. Kuid igas meie lapses oleks osake sinust ning ma hakkan sind ja meie lapsi veel rohkem armastama!”
Antoine vaatas lootusrikkalt naisele silma:
“Kuidas on, oled nõus?”
Ingrid ringutas mõnusalt, sirutades oma suurepärase keha ärritatult välja.
“Antoine, mulle tundub, et praegu, kui me elame teineteise jaoks, oleme me tõeliselt õnnelikud. Ja ma pole kindel, kas peame midagi muutma.”
Antoine muutus süngeks.
“Kuid lapsed – see on ju igasuguse abielu kõrgeim tipp. See on see, mis teeb perekonna täiuslikuks. Ma nii tahaksin, et sa sünnitaksid sinisilmse tüdruku, kes on sinu moodi, ja poisi, kes on minu moodi.”
Ta surus naise tugevamini enda vastu.
“Ma tahan lapsi, kellele ma kunagi võiksin üle anda meie hotelli ja restorani, meie töö, meie kunstikollektsiooni. See on ju loomulik.”
“Ma ei osanud arvatagi, et sa selline lastearmastaja oled, Antoine,” naeratas Ingrid pisut sapiselt. “Kui
