mõtiskluste küüsis. Kord tahtis ta raha paigutada panka protsenti teenima ja siis ise sinna panka tööle minna, omades varuks soliidset kapitali, mis kindlustas teda igasuguse elulise ebaõnne eest. Samas, vastupidi, tahtis ta need vahendid paigutada mingisse ettevõtmisesse, mida ta ise valitseks. Kuid, kuhu just, ta ei teadnud. Ühest küljest, Bordeaux’s oli nii palju ahvatlevaid projekte, sealhulgas ka kõrgtehnoloogilisi, aga teisest küljest – oma raha sinna paigutades võis seda nii võita kui ka kaotada. Antoine kahtles pidevalt, teadmata, mida ette võtta. See pani teda vahel end lausa õnnetuna tundma.
Ükskord, kõndides mööda Saint-Rémy kitsast ja käänulist tänavat Bordeaux’ vanalinnas, nägi ta kuulutust: “Müüa hotell”. Alateadlikult huvi tundes lähenes ta hoonele ja vaatas vana ehitise pisut kulunud fassaadi. Tundus, et see on sellele kohale püsti pandud juba üheksateistkümnendal sajandil. Sissekäigu kohal mustas vana silt – hotell Chātelet. Ja Antoine, kes kunagi varem ei olnud unistanud sellest, et saada isikliku hotelli omanikuks, mõtles ootamatult – aga miks ka mitte?
Ta sisenes ja esitles end haldurile ning selgitas, et tahab vaadata hotelli kui võimalik ostja. Haldur vaatas teda väga ükskõikselt – nähtavasti ei tundunud Antoine tõsise ostjana. Kuid maja näitas ta Antoine’ile sellegipoolest.
Nad vaatasid kõiki numbritubasid, laskusid abiruumidesse, uudistasid tillukest garaaži, mis oli tegelikult vana hotelli kõige hooletussejäetum osa. Iganenud tapeedid, seintelt kooruv värv, krigisevad põrandad ja halvasti avanevad uksed. Kuid Antoine pani tähele, et vana hotelli seinad on väga tugevad, katus hea ja kui siia mõistlikult vahendeid paigutada, muutub hotell suurepäraseks, kõige kõrgema standardiga ettevõtteks.
Juba järgmisel päeval kohtus ta hotelli omanikuga ja tegi ettepaneku tehing sõlmida. Viimasel hetkel, nagu Antoine oli kartnud, tahtsid nad ootamatult hinda tõsta. Terve miljoni. Kuid Antoine lausus lihtsalt, et sellist raha tal ei ole, ja lahkus.
Nädala pärast helistas omanik talle ja tegi ettepaneku osta hotell esialgse hinnaga. Enam maksvaid kliente ei olnud ilmselt leidunud.
Antoine nõustus ja kui kõik formaalsused olid seljataga, sai temast täieõiguslik Chātelet’ omanik.
Ta kujundas täielikult ümber kõik kümme numbrituba, muutes need mugavamaks, laskis üle värvida fassaadi, taastades selle esialgse värvi. Selleks pidi ta külastama Bordeaux’ raamatukogu ja lehitsema mitut albumit vanade linnaplaanidega. Kuid tulemus ületas kõik ootused – hoone oli nagu ümber muudetud. Esimesel korrusel otsustas Antoine avada väikese restorani – ainult kaheksa lauakesega.
Kui tal see mõte pähe turgatas, meenus talle iirlane, kelle ta vahepeal unustanud oli.
“Neetud druiid, sul oli õigus!” kisendas Antoine telefonitorru. “Ma olen rikkaks saanud! Ostsin hotelli ja kavatsen seal restorani avada. Tõsi küll, tillukese.”
“Oota mind, olen kahe nädala pärast kohal!” teatas iirlane rõõmsalt. “Ainult luba mul isiklikult tegeleda köögi sisustamisega. See pole mitte ainult kallis lõbu, vaid siin on ka tohutu hulk pisiasju, millesse sinul pole vaja süveneda. Minu jaoks on need aga esmatähtsad.”
“Lase käia! Köögis hakkad töötama ju sina. Mina sellesse ei sekku. Peaasi, et külastajad rahul oleksid.”
“Luban sulle, sa igavene konnaõgija, et kõik külastajad jäävad rahule. Restorani hakatakse paar päeva varem end järjekorda panema,” muheles iirlane rahulolevalt ja lisas siis hoopis teisel toonil: “Aitäh sulle, Antoine! Aga konnaõgijaks nimetasin ma sind viimast korda. Mis teha, mul on juba kord selline vilets iseloom. Anna andeks!”
“Olgu, olgu. Hea kokk – see on näitleja, kes reeglina pole just kõige meeldivam inimene siin ilmas. Ma mõistan. Aga tead, druiid, kuhu ma praegu lähen?” küsis Antoine.
“Kuhu, kuhu… Périgordi, kuhu siis veel?” ei olnud Patrick imestunud. “Restoran sul on, peakokk samuti. Veel on vaja kokku leppida trühvlite muretsemise asjus ja – täiskäik edasi!”
“Jälle arvasid ära, sa punane elukas,” hakkas Antoine naerma. “Olgu siis, kohtumiseni! Ootan sind Bordeaux’s kahe nädala pärast.”
Antoine istus oma uude Porschesse – ta võis nüüd endale sellist luksust lubada – ja kihutas Tenoni poole. Ta peatus kohvikus, kus selgus, et kohalikud inimesed eelistavad seda, ja tellis rikkaliku õhtusöögi. Kohvi juurde tellis ta kallist konjakit ja kostitas ka kohviku peremeest selle suurepärase joogiga.
Külastajaid oli tol õhtul vähe. Peremees – sirgeselgne kohevate vuntsidega umbes viiekümneaastane mees – muutus pärast konjaki ärajoomist sõnakamaks. Antoine küsimuse peale, miks selles mõnusas kohvikus nii vähe külastajaid on, ajas ta silmad suureks ja kummardudes külalise poole, sosistas semulikult:
“Monsieur, väljas on ju oktoober!”
“Ja siis?” küsis Antoine nõutult. Ta oli otsustanud mängida juhmi, kuid suuremeelset klienti.
“Trühvlikorjamise hooaeg ju alles algas, monsieur. Meie linnas elavad aga kõige paremad korjajad,” uhkeldas peremees ja esitles end: “Ma olen Henry.”
“Vabandust, Henry, kuid ma ei taipa sellest midagi,” luiskas Antoine. “Vaadake, ma olen ekstreemsportlane. Korraldan Gröönimaal koerte võiduajamisi,” jätkas ta virtuoosselt valetamist.
“Ah nii, sealt siis teie luksuslik auto!” sulas Henry naeratades. “On vist tulus tegevus – koerte võiduajamised!”
Antoine noogutas.
“Nojah, päris kena äri. Kui te vaid teaksite, kui palju on Prantsusmaal neid, kes soovivad sõita mööda Disko lahe jääkõrbe, tuhiseda mööda Thule lumiseid lagendikke… Tegelikult, rääkige mulle pisut trühvlitest.”
Ta palus ettekandjal endale ja peremehele veel konjakit valada.
Henry naeratus muutus laiemaks.
Helde külaline. Ja meie äris ei konkureeri. Temaga võib nii mõndagi lugu jagada, mõtles mees.
“Trühvlid on ainult väliselt sellised kortsus ja inetud. Aga mida võiks nõudluse järgi trühvliga võrrelda? Kui, siis vaid briljante. Trühvlid, nii nagu briljandidki, on kõige erinevamates värvitoonides: kollased, roosad, mustad, oranžid, sinised, rohelised ja isegi purpursed. Ja kunstlikult ei ole neid võimalik kasvatada. Neid leida on väga raske. Neid minnakse jahtima spetsiaalselt väljaõpetatud koertega.”
“Ei või olla!” hakkas Antoine naerma. “Kes siis trühvleid leiab? Hagijad, njuufad või ehk bernhardiinid?”
“Harilikud puudlid ja segaverelised. Soovitavalt emased,” teatas Henry tõsiselt. “Sellise koerakese õpetamisele kulub kuni viis aastat. Pole siis ime, et korralik trühvlikoer maksab kümne tuhande euro ringis.”
Antoine raputas uskmatult pead.
“Ja-jah, kümme tuhat eurot,” kinnitas peremees. “Ma ei liialda. Otsustage ise, härra: alguses joodetakse kutsikat trühvlikeeduveega segatud piimaga, seejärel antakse trühvlileiba. Kui kutsikad kasvavad, treenitakse neid siseruumides, kus on trühvlitega hõõrutud puidutükid. Alles pärast seda läheb õpetamise protsess õue, aeda ja lõpuks metsa. Koerad harjuvad sellise jahiga kiiresti. Seene leidmisel hakkavad nad haukuma.”
“Mulle meenub, et keegi rääkis mulle midagi treenitud sigadest.”
“Jah, see oli vanasti. Kuid siga on siga. Mida ta
