läheb?”
“Siis tulen mina,” vastas Antoine pikalt mõtlemata. “Hakkan teie eest hoolitsema. Ja Luluga metsas jalutama.”
“Tänan sind, et sa hoolitsed mitte ainult minu, vaid ka mu peamise toitja eest,” lausus onu Benoys tundeliselt ja ta silmis läikisid pisarad.
Kontrollinud, kas onu Benoys’l on kõik käepärast, suundus Antoine Edithi järele.
See oli tugev lüheldane tüdruk, natuke parkunud näo ja karedate kätega, kuid tal olid üllatavalt lahked silmad. Edith tundis otsemaid Antoine’i vastu sümpaatiat ning teatas sellest kohe ka onu Benoys’le, kui üle tema maja läve astus.
“Kus te töötate, monsieur?” tundis ta viisakalt huvi.
“Kutsu mind lihtsalt Antoine’iks!”
“Olgu, Antoine.”
“Ma elan Bordeaux’s. Just lõpetasin ülikooli. Erialalt olen ökonomist. Meie perekond pole just kuigi rikas. Mina sain tädilt ootamatult päranduse. Sellepärast olengi kogu aeg mõtetes – ma ei tea, mida ette võtta, millega tegelda.”
Onu Benoys ja Edith vahetasid pilke.
“Sa oled siis Bordeaux’st? Tore!” hüüatas vanake. “Suurepärane linn, ilus, õitsev. Ma olen seal mõned korrad käinud.”
Ta vaikis nagu millegi üle mõeldes. Seejärel küsis:
“Aga sina, tähendab, pole veel otsustanud, mida tädilt saadud rahaga peale hakata?”
“Ei ole,” raputas Antoine pead.
“Kui sulle langeb kaela hunnik raha, on kaks teed. Võib lihtsalt selle raha panka viia ja protsentidest elama hakata. Aga seda võib paigutada ka mingisse tõeliselt kasulikku ärisse.”
“Alguses ma tahtsingi raha lihtsalt panka viia,” tunnistas Antoine. “Pärast hakkas aga asi kalduma sinnapoole, et mõtlesin organiseerida isikliku tulutoova äri. Olen ikkagi diplomeeritud ökonomist ja tean, kuidas arvestada ja kasumit teenida.”
“Miks mitte restorani avada?” küsis vanake ootamatult.
“Restorani?”
Antoine naeratas.
“Ausalt öeldes olen ma sellele juba mõelnud.”
“Võin ma sulle esitada ühe ebadiskreetse küsimuse?” Onu Benoys nihkus ettepoole. “Kas päranduseks saadud raha annab sulle võimaluse restoran avada?”
Ta vaatas Antoine’ile läbitungiva pilguga otsa.
Too punastas:
“Rahast piisab isegi pisikese hotelli ostmiseks.” Antoine tegi näo, et on mõttesse vajunud. “Aga esimesele korrusele võiks teha väikese restorani. Miks ka mitte? Kui teie olete trühvliotsija…”
“Onu Benoys on tagasihoidlik. Ta on Périgordi kõige parem trühvliotsija,” teatas Edith uhkelt.
Antoine vaatas vanameest, kes väärikalt noogutas.
“Noh, kui te just nii nõuate…” venitas Antoine, tehes näo, et annab teiste survele alla, “siis ma olen nõus. Ostan hotelli, teen sinna pisikese restorani, aga onu Benoys hakkab minu isiklikuks parimate Périgordi trühvlite tarnijaks!”
“Usu mind, Antoine, sa ei kahetse. Ma hakkan sind varustama Prantsusmaa kõige paremate trühvlitega!” lõpetas vanake autoriteetselt.
“Loodan.”
Antoine haaras osava liigutusega, justkui oleks ta töötanud mustkunstnikuna, oma kotist pudeli šampanjat, mille ta tee peal ostnud oli, ning palus pokaale. Pokaalid täitnud, sirutas ta ühe onu Benoys’le ja teise tüdrukule ning lausus tundeliselt:
“Restorani terviseks!”
“Meie restorani terviseks!” kordas onu Benoys kajana.
Niimoodi algas sõprus, mis aastatega ainult tugevnes. Ja hotell ning restoran said aja jooksul Bordeaux’ kohalikuks tõmbekeskuseks. Hull iirlane O’Connor varustas köögi uusima tehnikaga, mille eest Antoine käis välja kenakese summa. Ta ei kahetsenud seda kunagi, sest hotell ja eriti restoran hakkasid tooma tulu. Restorani menüü oli tagasihoidlik: paar lihtsat suupistet, mõned populaarsed soojad toidud ja paar-kolm magustoitu. Kõik kõrgema kvaliteediga, valmistatud värskest toorainest. Kuid O’Connori absoluutseks hitiks oli roog, mille pärast iga seda kord proovinu kindlasti restorani tagasi tuli. See oli kartulipüree trühvlitega. Lõpuks pandi end juba mitu nädalat ette restorani järjekorda, Patrick O’Connorile aga omistati Michelini täht.
Seda hea koka märki taotletakse aastakümneid, aga O’Connoril ja tema meeskonnal kulus tunnustuse saamiseks vaid kaks aastat! Paljuski tänu onu Benoys’le ja tema trühvlitele.
Saanud rikkaks ja kuulsaks, ei muutunud Antoine Lanoux’ iseloom halvemuse poole. Teda peeti töödrügavaks ja ausaks inimeseks. Kuid nüüd võis ta endale lubada mitte ainult luksuslikku autot, vaid ka teisi meelelahutusi. Ta käis suusatamas kuulsates Prantsuse ja Šveitsi suusakuurortides, kalal Mosambiigis ja safaril Lõuna-Aafrikas. Ta tegi teoks ka oma ammuse unistuse – sõitis koerarakendil Gröönimaa ühest otsast teise.
2. peatükk
Selle ekspeditsiooni ettevalmistamine võttis aega täpselt kolm kuud. Oli vaja valida kindel rakend ja head koerad, kes kogu marsruudil ette tulevaid raskusi taluda suudaksid. Antoine’i hoiatati kohe, et koertest sõltub tema elu, nii et mitte mingisugust viga või hoolimatut suhtumist olla ei tohi.
Lõpuks oli kõik valmis. Ühel varasel maihommikul lendas Antoine Bordeaux’st Reykjavikki. Seal istus ta laevale, mis suundus Islandilt Gröönimaa idarannikule. Kui ilmus nähtavale rüsijääga kaetud kallas, kostis laeva kohal helikopteri labade vurin.
Antoine kinnitati terastrossiga, tõsteti kiiresti üles ja helikopter võttis kursi mandrile. Paari minuti pärast laskus helikopter jääkamakatest puhastatud väljakule. Seal seisid juba nartad, mille ette olid rakendatud koerad. Nad haukusid rõõmsalt Antoine’i tervitades. Nartal olid kokkupandud telk, toidu- ja joogivarud talle ja koertele. Võis teele asuda.
Helikopter tõusis õhku. Antoine lehvitas sellele ja varsti kadus mootorimürin kaugusesse. Ta jäi üksi. Võtnud kaardi, lasi ta silmadel käia üle väga hoolikalt valitud marsruudi. See algas Gunnbjørn Fjeldist, Gröönimaa kõige kõrgemast punktist, mis tohutu suure lumerahnuna paar kilomeetrit eemal tema ees veikles.
Tee lõpus, olles ületanud sadu kilomeetreid lumekõrbe, peab ta jõudma Melville’i lahe piirkonda saare vastasküljel.
Antoine istus nartale ja vilistas koertele. Need tõmbasid järsult kohalt ning hakkasid rakendit kergelt oma järel tirima. Narta libises kiiresti mööda külmunud lund. Lumi venitas jalaste all lõputut kurba nooti. Koerte karvakasukas kattus üsna kohe härmatisega – neid oleks nagu jahus veeretatud.
Narta ületas väikese rinnaku ja Antoine’le avanes vaade ääretule lumelagendikule. Hiiglaslikud rüsijää kuhjatised ja lumemäed moodustasid kummalise labürindi, mille vahel sädelesid kitsad keelekesed neitsilikult puhtast lumest. Ümberringi polnud hingelistki. Tal oli tunne, et ta ongi üksi sellel üüratult suurel jäisel planeedil. Sellest jäi lausa hing kinni ja samal aja hakkas pisut kõhe.
Kahe
