itle>Onu Alberti kvantseiklusRussell Stannard oli Milton Keynesi avatud ülikooli füüsikaprofessor. Tehes uurimistööd kõrge energia füüsika vallas, on ta palju reisinud nii Euroopas kui ka USAs. 1986 sai ta Templetoni auhinna ja töötas aasta külalisuurijana Ameerika Ühendriikides Princetonis teoloogiauuringute keskuses. Hiljuti pälvis ta OBE auhinna füüsikasaavutuste ja loodusteaduste propageerimise eest.
Ta on abielus, peres on neli last ja kolm kasulast. Ta usub, et füüsika aluseid tuleb lastele tutvustada köitvas ja arusaadavas vormis. Varem eesti keeles ilmunud „Onu Alberti aeg ja ruum”on R. Stannardi esimene raamat noortele lugejatele; teos on kandideerinud Whitbreadi auhinnale lastekirjanduse kategoorias. Sarja teine raamat „Onu Albert ja mustad augud” on järgmine katse esitada Einsteini teooriat lastele arusaadaval viisil.
Suur tänu
– Lewis Carrollile, kellelt oli mul võimalik laenata mõnda tema tegelaskuju
– Leightoni keskkooli õpilastele, kes aitasid mul mõned igavad osad ümber kirjutada
– lapselaps Melanie’le, kes nõudis, et ta saaks olla „esimene inimene maailmas, kes seda raamatut loeb“
– ja mu naisele Maggile, kes osales ka raamatu pealkirja nuputamises.
Russell Stannard
1
Laskumine
Alla, alla, üha alla…
Gedanken oli kukkunud juba mitu minutit. Ta võis ikka veel näha kaevu suuet, kus ta oli libastunud. Kuid nüüd oli see tilluke valguslaik kaugel pea kohal. Ja ikka veel polnud ta põhjani jõudnud.
Ometi ta ei muretsenud, mis oli omamoodi veider. Niisugune kukkumine oleks pidanud olema väga häiriv. Kuid tegu polnud tavalist tüüpi kukkumisega: pigem oli see omamoodi allapoole liuglemine.
„Mis toimub?“ mõtles ta, silmitsedes kaevu veepiiskadega kaetud tumedaid seinu, mis aeglaselt mööda libisesid.
Kõigest mõne minuti eest oli ta mõnulenud televiisori ees ja tundnud rõõmu vaiksest õhtust. Film polnud tegelikult suurem asi, aga mida muud tal ikka teha oli! Onu Albert mässas kirjutuslaua taga mingite paberitega. Onu ei vaadanud peaaegu kunagi televiisorit, aga ei pannud pahaks, kui tüdruk seda tegi, vähemasti mitte seni, kuni heli oli maha keeratud.
Onu ohkas väsinult.
„Mis viga?“ küsis Gedanken üles vaadates.
Onu võttis prillid eest ja hõõrus silmi. Ta jäi hetkeks mõttesse.
„Ah et mis viga? Hea küsimus,“ kordas onu. „Mis see siis on? Noh, mõelgem veidi…“
„Onu…“
„Kui me enda ümber vaatame, mida me siis näeme? Igasuguseid aineid. Sadu tuhandeid keemilisi ühendeid. Küsimus on selles, kas saaksime neid kuidagi lihtsamalt kirjeldada? Kas saaksime neid ette kujutada koosnevana vaid mõnest põhilisest osast…?“
„ONU!“ katkestas Gedanken teda.
„Mm? Mis on?“ küsis onu.
„Ma ei küsinud „mis lahti?“, ma küsisin „mis viga?“ Ma mõtlesin sind. Kas sinuga on kõik korras?“
„Minuga? Muidugi on minuga kõik korras. Ja miks ei peaks olema?“
Ta pani prillid uuesti ette ja süvenes taas paberitesse, lisades: „Olen vahest veidi väsinud. Aga see on ka kõik.“
Gedanken jäi mõttesse. Vaid hetkeks oli kõik olnud nagu vanasti – onu arutamas temaga teadusküsimusi.
Gedankenil ja ta onul oli imepärane ühine saladus. Onu suutis niisuguse jõuga mõelda, et suutis tekitada mõttemulli! See oli midagi niisugust, nagu näeme koomiksites, aga ometi polnud tegu koomiksiga. Mull paiknes otse onu pea kohal ja võbeles. See oli aga vaid pool saladusest. Kui onu megakõvasti mõtles, suutis ta isegi Gedankeni kiirata selle mulli sisse! Kord juba mulli sees, sai tüdruk teha põnevaid uurimisreise universumisse – kõike seda onu Alberti kujutlusvõime väel. Avastused, mida tüdruk selles kosmoselaevas oli teinud, olid onul aidanud tema teadusuuringuid lõpule viia. Tegu oli olnud tõelise meeskonnatööga.
Kuid nüüdseks oli see kõik läbi. Viimasel korral seigeldes oli ta kosmoselaeva mustas augus purustanud! See oli puhtalt tema süü. Onu oli muidugi väga kena olnud (kui ta kord maha oli rahunenud). Ent Gedanken tundis end ikka veel süüdlasena. Ta ei julgenud onult paluda, et too ta uuesti mõttemulli saadaks. Ja seepärast leidis ta end igal õhtul televiisori ette naelutatuna.
„Tegelikult…“ alustas onu ja pani prillid kõrvale, „tegelikult pole asi väsimuses.“
Ta tõusis ja istus Gedankeni kõrvale sohvale.
„Ei. Probleem on selles, et ma olen ummikus,“ pihtis ta.
„Ummikus? Mis mõttes?“ küsis Gedanken.
„Oma tööga,“ vastas onu ja vaatas laua poole. „Ma üritan välja selgitada, millest kõik on tehtud. Just selle kallal ma praegu töötangi. Sellepärast ma ilmselt mõtlesingi, et sa küsid selle kohta.“
Onu pugistas naerda, kuid tõmbus siis taas tõsiseks.
„Sa esitasid ühe küsimuse…“ jätkas onu. „Nüüd ma tean, mida mul vaja on.“
„Ja mis see oleks?“
„Mul on sind vaja,“ jätkas onu tõsiselt. „Mul on jälle su abi vaja, Gedanken.“
Tüdruku silmad läksid pärani.
„Noh, ma tean, et mul pole õigust sult seda paluda,“ lisas onu kähku. „Kogu see õnnetus viimase korra ajal, kui sa peaaegu surma said…“
„MIDA?“
„Ei, ei. Vabandan. Palun…“ Onu paistis segaduses olevat. „Unusta kogu mu jutt…“
Ta hakkas tõusma, aga Gedanken haaras tal käest.
„Unustada?“ küsis ta. „Mida unustada?“
„Mul pole mingit õigust. Pean proovima leida kellegi teise?“
„Kellegi teise? Mille jaoks?“
„Mõttemulli sisse minekuks.“
„Sa tahad, et ma jälle mõttemulli läheksin?“ hüüatas Gedanken.
„Nojah, niisugune mõte tuli mul pähe küll … Sina oled ekspert. Kuid saan suurepäraselt aru, mis tunne sul võib olla. See suur šokk viimase korra ajal…“
„Onu!“ kiunatas tüdruk ja haaras onul kaela ümbert kinni. „Suren soovist veel kord kõike teha. Mõtlesin juba, et sa ei anna mulle enam kunagi võimalust. Ma ei julgenud lihtsalt küsida.“
„Sina…“ onu Albert silmitses tüdrukut üllatunult, „sina ei julgenud minult küsida! Aga mina ei julgenud sind paluda!“
Nad kallistasid teineteist ja naersid.
„Noh, kes oleks osanud arvata,“ sõnas onu viimaks ja laskis tüdruku lahti. „Ja mina…“
Ta naeratas Gedankenile. „Hästi, jätame selle. Saan aru, et oleme palju aega kaotanud ja peame selle tasa tegema.“
