kohal, mille taha Küülik oli kadunud, oli silt:
KUNINGLIK BALLISAAL
Gedanken naeratas, kui talle meenus tema kunagine arvamus, et ballisaal on koht, kus sa saad palli mängida. Ta polnud taibanud, et see oli lihtsalt tantsusaali peenem nimetus.
Sildi kõrval oli teinegi teadaanne:
KUNINGLIK TEADUSLIK
Labra!
LABORATOORIUM
„Oh. Mina pole ainus, kes ei oska õigesti kirjutada,“ mõtles Gedanken. „Aga kuidas saab miski olla ballisaal ja laboratoorium? Ja mida see „kuninglik“ veel tähendab?“
Just siis kostis seest kriise: „Maha nende jalad! Maha nende käed!“
Gedanken tardus paigale. Ta kuulis, kuidas inimesed ringi tormasid. Seejärel kostsid tõelised raiumise helid.
„Maha nende sabad! Maha nende pead!“ kamandas hääl.
See pidi olema Ärtu Kuningaemand!
Hetkeks tundis Gedanken meeletut hirmu, et üldse midagi teha. Ta kavatses juba ümber pöörata ja minema joosta, kui taipas, et sellel polnud tegelikult mingit mõtet. Kaevust üles ta nagunii ei saaks. Pealegi oli ta uudishimulikuks muutunud. Mis seal küll võis toimuda?
Natukese aja pärast Kuningaemanda kriisked lakkasid. Gedanken kõndis kikivarvul ukse juurde ja piilus sisse.
See oli hiiglasuur ruum. Ta võis näha Kuningaemandat hoogsalt edasi-tagasi kõndimas. Inimesed tormasid palavikuliselt ringi. Tegelikult polnudki need tõelised „inimesed“ – need olid hoopis mängukaardid. Igal kaardil oli neli nurka, mille külge kinnitusid kaks kätt ja kaks jalga, üleval oli aga pea.
Mõned neist kandsid väänlevaid karvaseid loomi. Need pandi paljale puidust lauale. Seal hoidsid mängukaardid väikesi õnnetuid olendeid kinni, kuni nad tükkideks raiuti. Seda tegi Timukas – metsiku väljanägemisega mängukaart, kes kandis musta maski ja kasutas kirvest. Jõhker vaatepilt. Gedanken suutis vaevu vaadata.
Kui olendite tükid põrandale kukkusid, tõmbusid nad kerra – pallideks. Nüüd oli teiste kaartide kord neid rünnata. Nood tegid seda flamingode abiga. Ideeks oli hoida flamingo keha süles, venitada linnu pikk kael välja ja lüüa kokkurullunud palle linnu peaga. Eesmärk oli pallid läbi rõnga saada. Rõngaid moodustasid teised kaardid, kes seisid küürus ja tekitasid sel kombel kaari.
„Kroket,“ mõtles Gedanken. „Just seda nad „Alice’is“ tegidki – mängisid kroketit, kasutades flamingosid kurikatena… ja siile pallidena. Aga need pole ju siilid.“
„Oh heldus, heldus küll. Kuhu me jõudnud oleme?“
See oli Valge Küülik. Gedanken nägi nüüd, et looma valge kasukas oli nagu omamoodi teadlase kittel. Küülik istus kirjutuslaua taga. Ta ees oli lahtiselt suur märkmik. Iga kord, kui mõni loom hukkus, märkis ta selle üles.
Mõne aja pärast paistsid kõik rahunevat; nad ei tormanud enam ringi. Gedanken vaatas enda ümber. Ahaa! Selge pilt. Kuningaemand oli lahkunud.
Gedanken otsustas, et nüüd võiks olla õige hetk ruumi siseneda. Nii ta tegigi, ja vaatas siis enda ümber. Milline veider koht! Seinad olid kaetud kalli väljanägemisega punase tapeediga, kardinad olid paksust sametist ja kullatud laest rippusid klaasist lühtrid. Aga kogu ruum oli tühi peale lihtsa puust laua ja Küüliku kirjutuslaua.
Gedanken kõndis Küüliku juurde.
„Vabandust,“ alustas ta.
„Oh!“ hüüatas Küülik ja paistis ehmunud. „Mis sa oled?“
„Kes sa oled?“ parandas Gedanken naeratades. „Sa tahtsid küsida „Kes sa oled?“, mitte „Mis sa oled?“
„Ei, ei tahtnud,“ kordas Küülik. „Mis sa oled?“
„Noh, mis sa ise arvad?“ nähvas Gedanken vihaselt.
„Sa paistad olevat üks neid tüdruk-asju. Nagu see teine.“
„Missugune teine?“
„Alice mingi-või-keegi. Too teine, kes kogu selle jama korraldas. Loodan, et sina ei hakka siin mingit segadust organiseerima.“
Gedanken kehitas õlgu. „Miks ma peaksin seda tegema?“
„Noh, kui sa ei taha siin segadust tekitada, miks sa siis üldse siin oled?“ päris Küülik kahtlustavalt.
„Mind saadeti siia kindlaks tegema, millest kõik koosneb,“ seletas Gedanken.
„Mida tegema sind siia saadeti?“ kordas Küülik imestunult.
„Kindlaks tegema, millised on aine kõige väiksemad osakesed. Noh, seda sorti asju. Aga mind vihastab, miks just siia.“
„Häh!“ turtsatas Küülik pahameelest võdisedes. „Ma ütlen sulle, et sa poleks saanud sattuda paremasse paika. Mis sa arvad, kellega sa räägid?“
„Küülikuga.“
„Küülikuga! Hoopis Kuningaemanda Juhtteadlane, kui lubate.“
„Oh,“ sõnas Gedanken hämmeldunult. „Ma küll ei mäleta, et sa oleksid olnud teadlane, vähemalt mitte siis, kui lugesin raamatut „Alice’i Imedemaal“.“
„Sain ametikõrgendust. Möödunud nädalal. Kui Kuningaemand otsustas igatepidi moodsaks ja teaduslikuks muutuda. Mina olen tema Juhtteadlane.“
„Oh. Soovin õnne. Aga… ma ei saa aru. Kuidas sa teadlaseks õppisid – üheainsa nädalaga?“ küsis tüdruk.
„Juhtteadlaseks,“ parandas Küülik.
„Olgu siis, Juhtteadlaseks – ühe nädalaga?“
Küülik paistis end ebamugavalt tundvat ja tegi käpaga tõrjuva liigutuse.
„Sa raiskad mu aega. Kas sa ei näe, et mul on tegemist. Ma pean märkmeid tegema. Teaduslikke märkmeid,“ rõhutas ta ja hakkas usinasti kirjutama.
„Andestust, ma ei kavatsenud sind katkestada,“ vabandas Gedanken.
Mõnda aega üritas ta piiluda üle Küüliku õla, et näha, mida too kirjutab. Kuid sellest polnud miskit kasu. Jänes kattis teksti küünarnukiga. Tüdruk kahtlustas, et ta teeb seda sihilikult.
„Mille kallal sa töötad?“ küsis Gedanken lõpuks. „Kas millegi kallal, mis on seotud sellega, mis siin toimub?“ päris ta, noogutades puust laua poole, mis oli täis vingerdavaid loomi.
Küülik ohkas: „Muidugi on see sellega seotud. Mis sina siis arvad? Ma pean välja selgitama, millest kõik asjad on tehtud.“
„Sina ka?“ küsis Gedanken.
„Jah.“
