üksikasju selgemini, see koosneb ilmselt punktidest – tibatillukestest punktidest – eri kohtadest vaadatuna paistab see olevat mesilase moodi. Palju punkte üksteise järel keskpunkti ligidal – kus ähmasus tundus kõige suurem olevat; ääre pool oli neid vähem – ja ka ähmasus muutus väiksemaks, nii et see viis mind mõttele nimetada neid karvasteks „molekulloomadeks“.“
Mõnda aega Gedanken lihtsalt seisis ja vahtis hüplevat punkti, ja vahepeal jälgis kohas, kus punkt nähtavale ilmus, mahedat punast, sinakasrohelist ja violetset värvust. Ning kogu selle aja rippus kuulike keskmes.
Kuid siis meenus talle, et see oli vaid üks aatomite tüüp – vesiniku aatom. Aga teised? Ta otsustas ka neile pilgu peale visata.
See polnud sugugi kerge. Et ta oli nii väike, paistis järgmine kuhi olevat kilomeetreid eemal. Vähe sellest: ta pidi liikuma õige põrandaliistu lähedal, et tantsivad kaardid teda jalge alla ei tallaks.
Pärast igavikuna tundunud aega jõudis ta teise kuhjani nimetusega „Heelium“. Tüdruk uuris ühte aatomit selles lähemalt. Ta märkas aga otsekohe ühte erinevust: iga kord, kui leidis aset valgussähvatus, oli näha kahte punkti. Vesiniku puhul oli punkte olnud ainult üks.
„Järelikult heeliumis on kaks mesilast – või mis iganes need ka on,“ arutles ta endamisi.
Aga oli veel üks erinevus: keskel olev kuul polnud tegelikult kuul; see paistis olevat rohkem nagu neli kuuli, mis olid kokku surutud ja hüplesid ringi. Kõik kuulid näisid olevat sama suured nagu vesiniku kuul.
Gedanken kõndis kolmanda kuhja „Liitium“ juurde. Selle juures võis ta näha igal valguse süttimise hetkel kolme punkti. Ka kuulike keskel oli suurem kui heeliumil; selles oli kokku surutud kuus kuulikest.
Ja nii liikus ta ühe kuhja juurest teise juurde. Iga uue kuhjaga kasvas „mesilaste“ arv ühe võrra. Kui ta lõpuks jõudis viimase, 92. kuhjani, nimetusega „Uraan“, eeldas ta, et seal peab olema 92 „mesilast“, kuigi võimatu oli neid suure arvu tõttu üle lugeda.
Oma uurimisretke kestel oli ta ka märganud, et aatomi keskmesse liitunud kuulide kogum muutus aina suuremaks ja suuremaks. Ta taipas, et uraani keskmes peab neid olema tublisti üle 200. See moodustis meenutas talle vaarikat – kuju poolest, mitte värvilt. See polnud punane nagu vaarikas, see oli kuidagi … ähmase väljanägemisega.
Ähmase väljanägemisega? Gedanken kortsutas kulmu. Aatom oli paistnud ebaselge, kui ta ise oli olnud suurem, aga nüüd ta teadis, et ähmasus tähendas vaid punkte. Aga mis siis, kui …?
Ta võttis veel kord pudeli välja. Viimane lonks.
Mida suuremaks „vaarikas“ kasvas, seda vähemaks sulas ähmasus ja selle asemele tuli – rohkem punkte! Selles polnud mingit kahtlust. Vähe sellest, et need punkti moodi asjandused sumisesid selle kuulide kogumi ümber – ka iga kuul ise koosnes punktidest. Kui paljudest? Üks … kaks … kolm. Jah, igas kuulis oli kolm punkti moodi asja.
„Ja mis on need punkti moodi asjad, mis selle ümber sumisevad?“ arutles ta. „Kas nende keskmes on ka mingi kuul, arvan, et seekord isegi väiksem.“
Ta vahtis pingsalt. Ei, nende punkti moodi asjade sees ei paistnud olevat väiksemat kuuli. Ta nägi vaid punkte.
„Selge pilt,“ otsustas ta. „Aatom koosneb punkti moodi asjadest, mis sumisevad ümber vaarika moodi asja. Vaarikas ise koosneb kuulidest. Ja iga niisugune kuul ise sisaldab kolme punkti moodi asja, mis sumisevad … üksteise ümber. Õigus. Ülesanne on täidetud. Kuidas ma nüüd koju saan?“
Tõepoolest, kuidas?
Alles siis märkas ta esmakordselt väikest klaasist karpi vastasseina ääres põrandal. Ta läks ja tõstis selle üles. Kaane lahti teinud, leidis ta seest väikese koogikese. Sõstardega olid koogile kirjutatud sõnad:
SÖÖ MIND!
„Tõepoolest, onu! Kui lapsikuks sa võid minna,“ pomises ta. „Oota, las ma jõuan vaid tagasi.“
Ta mõtles, mida edasi teha, aga otsustas siis parema puudumisel süüa see õnnetu kook ära ja vaadata, mis juhtuma hakkab.
Tõtt öelda oli kogu see teadustöö tegemine ta üsnagi näljaseks muutnud – ja kook nägi väga hea välja. Hetkega oli see otsas.
Ning siis see juhtus. Ta hakkas kasvama … ja kasvama. Vaarikad jäid maha, siis ka aatomid.
„Ahaa! Seal sa oledki,“ karjus Kuningaemand. „Kus sa olid? Miks sa ei tantsi? Pea maha tal!“
Mõned kaardid sibasid Timukat kutsuma.
„Ja kui sa juba tegutsed, võta ka nende pead maha,“ möirgas Kuningaemand, osutades nurgas seisvatele kaartidele. Nood tuigerdasid õnnelikult ringi ja laulsid lärmakaid joobnute laule.
Aga Gedanken kasvas üha edasi. Nüüd täitis ta juba peaaegu kogu ballisaali. Kostis kõva kisa. Flamingokitarrid lõpetasid mängimise. Tüdruk märkas Valget Küülikut. Loom viipas talle ja piuksus: „See pole lubatud. Pole lubatud. Tule alla!“
Kuid Gedanken ei saanud midagi teha, et kasvamist peatada. Nüüd suruti teda juba kõvasti seinte vastu. Kostis klaasi purunemise klirinat, kui ta käsi tõugati läbi akna välja. Lühter takerdus ta juustesse ja ta tundis tirimist.
Just siis, kui ta oli kindel, et ta pressitakse surnuks või ta sureb õhupuudusesse, kostis tugev plahvatus. Katus lendas pealt ja ta paiskus õhku. Tunne oli samasugune, nagu oleks ta katapulteerunud lennuki istmelt. Ta sulges silmad ja kiljus.
Prauh! Ta mütsatas maapinnale.
Kas ta oli surnud – jälle? Ei. Ta tõusis istuli ja vaatas enda ümber. Onu Albert! Missugune kergendus! Ta oli tagasi onu Alberti kabinetis.
Aga miks paistis onu nii teistmoodi – kuidagi kössis oma toolis ja hirmunud moega?
„Kas sinuga on kõik korras?“ küsis tüdruk.
„Aga sinuga?“ kõlas vastus.
„Minuga? Jah, minuga on kõik korras – arvan,“ lausus ta. „Kuigi ma ei tea,“ lisas ta tuharaid hõõrudes. „See on juba teine põnts tagumiku pihta. Kindlasti on mul nüüd kaks sinikat – tänu sinule. Aga ikkagi, miks sa niisuguse moega oled? Mis on juhtunud?“
Onu Albert ajas end sirgu ja vaatas ringi.
„Noh, tegelikult ma ei tea. Minut tagasi istusin siin vaikselt keskendudes – nagu ma alati teen, kui sina mullis oled – järgmise asjana aga mull lõhkes ja sina kukkusid sellest välja!“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного
