kohmetult: „Ee … ma mõtlen … Tee, nagu sulle meeldib. Kui tahad mulle abikäe ulatada … See ei tee tüli. Oleme nagunii juba peaaegu lõpusirgel.“
„Tänan,“ vastas Gedanken. „See on sinust väga lahke.“
„Võta heaks,“ vastas Küülik.
Tüdruk tundis, et Küülik võib tõepoolest üsna õnnelik olla, kui kellegi appi saab.
„Kas ma tohin siis küsida, mis siin tegelikult toimub?“ jätkas Gedanken. „Need vaesed väikesed loomakesed. Kas on neid tõepoolest vaja tappa…?“
„Loomad?“ karjatas Küülik. „Sa mõtled…“
Ta naeris. „Kuule, sina seal,“ hõikas ta Timukale ruumi teises servas. „Kas tead, mida ta meie tegevusest arvab? Ta arvab, et sa tapad loomi.“ Timukas nõjatus oma kirvele ja hakkas samuti naerma. Teised kaardid ühinesid temaga.
„Need ei ole loomad,“ seletas Küülik. „Tule, ma näitan sulle.“
Isegi lähedalt vaadates paistsid karvased elukad Gedankenile elusatena. Kuid nüüd ta sai aru, et tegelikult nad polnud seda. Nad ei vingerdanud, nagu ta oli mõelnud: see oli omamoodi korrapärasel viisil võbelemine – umbes nii, nagu olnuksid neil sees vedrud. Neid oli igas suuruses – mõned väikesed, mõned suured. Oli pikki ja oli lühikesi. Mõned olid väljapunnitavate muhkudega, teised olid ümmargused, kolmandad nägid välja nagu madratsi vedrud.
„Need on molekulid,“ seletas Küülik.
„Molekulid?“ küsis Gedanken üle. „Mis … mis need täpselt on … need … molekulid?“
Küülik heitis talle etteheitva pilgu. „Pean ütlema, et sa ei paista just eriti palju teadvat. Mulle näib, et sinust pole mulle mingit abi. Nojah, kui sa just teada tahad, siis on molekul kõige väiksem aineosa, mida sa millestki saad.“
„Oh,“ pomises Gedanken. „Tänan.“
„See seal,“ jätkas Küülik, osutades lühikesele sirgele molekulile, „on sool. See on kõige väiksem soolaterake, mis olemas saab olla. See aga,“ ja ta võttis üles ühe painutatud molekuli, „on vesi – kõige väiksem veetilk, mis sul on võimalik saada.“
„Aga neid on ju nii palju,“ hüüatas Gedanken, sel ajal kui mängukaardid tõid neid üha juurde ja tekitasid laua kõrvale suure kuhja.
„Sadu tuhandeid erinevaid molekule,“ kuulutas Küülik. „Kas näed neid veoautosid…?“ Ta viipas õuele viiva ukse poole. Gedanken nägi pikka veoautode rivi, mis kõik ootasid tühjaks laadimist. „Täis. Kõik on täis molekule. Kokku kogutud kõikjalt üle maailma – iga auto veab ainult ühte liiki keemilist ainet. Nii et igas autos on eri aine.“
„Väga segane värk,“ mainis Gedanken. „Kuidas sa suudad neid kõiki jälgida?“
„Ahaa, selles asja konks ongi. Sul ei ole üldse vaja seda teha. Tegelikult on kõik väga lihtne – tänu mu heale sõbrale siin.“
Küülik nooksas peaga Timuka poole.
„Jah, tahtsingi just küsida. Miks ta neid tükkideks raiub?“ päris Gedanken.
„Noh, oleme avastanud, et molekule saab purustada veelgi väiksemateks osadeks – neid me nimetame aatomiteks.“
„Kuid sa just väitsid, et väikseimad osakesed on molekulid,“ protestis tüdruk.
Küülik ohkas. „Ma ütlesin, et molekul on kõige väiksem osake, mida sa mingist ainest võid saada. Soola molekul on näiteks soola kõige väiksem osake. Kuid see ei tähenda, et seda osa ei saa edasi purustada. Tahan lihtsalt öelda: kui sa purustad soola molekuli, ei ole see enam sool.“
MATSTI! Hoiatamata langetas Timukas kirve ja lõikas soola molekuli puhtalt pooleks.
MATSTI! MATSTI! Järgmine oli vee molekul, mis lagunes kolmeks osaks.
„Vaata,“ sõnas Küülik, „need on aatomid, millest molekulid koosnesid. Soola molekulis oli kaks aatomit, vees kolm.“
„Saan aru,“ vastas Gedanken. Ta silmitses kroketimängu. „Ja mida nemad siis teevad?“ uudishimutses ta.
„Sordivad neid,“ vastas Küülik. „Nad sordivad aatomeid tüüpide järgi.“
„Kui palju neid tüüpe on?“
„Eks loe üle. Iga tüübi jaoks on oma rõngas.“
Tüdruk kõndis rõnga moodi kaartide juurde. Igaühel oli oma silt: „VESINIK“, „HEELIUM“, LIITIUM“ … „SÜSINIK“ … „HAPNIK“ … „NAATRIUM“ … „KLOOR“ … ja nii edasi. Viimase nimetus oli „URAAN“. Pärast läbi rõngaste veeremist ühines iga aatom teiste omasarnastega.
„Üks, kaks, kolm…“ loendas tüdruk. „… 90, 91, 92. Kokku on 92 kuhja,“ teatas ta.
„Tubli. Ka mina sain sama palju,“ nõustus Küülik. „Tundub, et nii on see olnud juba terve igaviku. Paistab, et meil ei lähe neid rohkem vaja. Nii et meil on täpselt 92 eri tüüpi aatomit.“
„Arvan küll,“ vastas Gedanken.
„Parem jätka kontrollimist,“ lisas Küülik. Ta viipas pliiatsiga Timukale, et too peaks tagasi pöörduma oma töö juurde.
„Aga mille põhjal te otsustate, millisesse hunnikusse aatom panna?“ päris Gedanken. „Kas suuruse järgi?“
„Tegelikult mitte,“ vastas Küülik. „Värvus. Otsustame põhiliselt värvuse järgi.“
Nad läksid laua juurde tagasi ja Küülik võttis sealt kolm aatomit, millest oli koosnenud vee molekul.
„Kas näed? Need kaks on ühte värvi, mõlemad on vesiniku aatomid. Nad kuuluvad hunnikusse number üks. Aga see siin on teistsugune – see on hapniku aatom. See kuulub hunnikusse number kaheksa.“
Gedanken võttis ühe vesiniku aatomi pihku. See tundus käsnjas. Selle ümber oli udune, ähmane pilv, mis kiirgas imetoredaid värve – segu punasest, sinakasrohelisest ja violetist. Asi polnud sugugi nii, nagu oleks pilve pind seda värvi. Ei. Värviline valgus näis kiirguvat sügavalt pilve seest. Gedankenile paistis see täiesti maagiline ja salapärane.
Hapniku aatom oli teistsugune. Selle pilv oli palju tihedam, paksem ja selle värvus oli põhiosas kollane, mõningase oranži, punase ja rohelise lisandiga.
„Aga mida nende kohta öelda?“ küsis Gedanken, tõstes üles kaks aatomit, mis kuulusid soola molekulile.
„Naatrium ja kloor, need kuuluvad hunnikutesse number … ee … 11 ja 17,“ ütles Küülik.
Gedanken oli eriti huvitatud naatriumist. See kiirgas erekollast valgust. Talle tuli meelde, et kui ta kodutänavale paigaldati uued laternad, siis oli kohalik ajaleht nimetanud neid „naatriumlampideks“.
„Kas sa tahad siis öelda, et iga asi – kõik need sajad tuhanded erinevad molekulid – on tehtud täpselt 92st eri tüüpi aatomist? Ainult et need aatomid on eri viisil kokku pandud?“ küsis tüdruk.
Küülik
