style="font-size:15px;"> Gedanken vaatas enda ümber.
„Veel üks asi, mille kohta tahtsin küsida,“ jätkas ta. „Miks väljas on kaks silti? Mis koht see tegelikult on? Kas see on tegelikult ballisaal või laboratoorium?“
„Oleneb.“
„Millest?“
„Oleneb muidugi sellest, mis siin toimub. Kui inimesed tantsivad, on see ballisaal. Kui inimesed teevad katseid, on see laboratoorium. Ja öösel, kui keegi ei tee mitte midagi,“ ta kehitas õlgu, „pole see kumbki.“
Ta pöördus tagasi laua poole.
„Vabanda,“ hüüdis ta Timukale, kes tegutses endise usinusega. „Mul jäi midagi üles märkimata. Mis see oli?“
„Alkohol,“ kõlas vastus.
Äkitselt jäi ruumis vaikseks. Kaardid lõpetasid kroketimängu ja jäid tähelepanelikult kuulatama.
„Paistab, et kaks süsinikku, üks hapnik, ja … üks, kaks, kolm … jah, kuus vesinikku,“ sõnas Timukas.
Võis näha, kuidas mõned kaardid märkisid salaja need arvud oma kõhule.
3
Punktide tants
Gedanken oli peaaegu suremas soovist tagasi onu Alberti juurde saada, et rääkida talle oma avastusest. Aga kuidas seda teha?
Ta ei saanud selle üle pikalt mõtiskleda, sest uuesti oli kuulda Kuningaemanda häält.
„Õigus, sellest on tänaseks küllalt!“ lõugas too. „Põrand puhtaks! On tantsimise aeg.“
„Hurraa Kuningaemandale!“ karjusid lookas kaardid. Nad ajasid end vaevaliselt sirgu ja raputasid kangeks jäänud jalgu.
„Tantsimine?“ sosistas Gedanken Küülikule kõrva. „Mis see nüüd on?“
„See on just see, mida tema ütleb,“ vastas Küülik. „See on tantsimine. Kuningaemandale meeldib tantsida.“ Ta ajas käed laiali. „See on ju ballisaal, mäletad?“
Kaardid komistasid erutuses üksteise otsa. Mõned tõukasid laua ja kirjutuslaua koridori. Need, kes olid flamingosid vasaratena kasutanud, võtsid nüüd linnud teisel moel kasutusele. Hoides linnu keha jalge vahel ja pead ühe käega kõrgel üleval, kitkusid nad teise käega linnu kaelalt sulgi välja. Sulgi lendles kõikjal.
„Kui jõhker!“ mõtles Gedanken.
Ta oleks piirdunud meloodiliselt mõjuva tiniseva heliga, kaasamata kraaksatusi. Ta ei saanud aru, kas need olid pelgalt häälitsused või lindude valukisa. Tüdrukule oli selge, et igal juhul ei liikunud ükski neist kaartide poole.
Kuningaemand krabas kinni Ärtukuningast ja keerutas teda ringi. Gedankenist möödudes karjus ta:
„Sina seal. See suur ümmargune asi. Jah, just sina. Sa pead tantsima Juhtteadlasega.“
Ta osutas Valge Küüliku poole. Küüliku kõrvad tõusid hirmust püsti. Ta heitis Gedankenile vaid ühe pilgu ja põgenes, kadudes hüplevate kaartide summa.
Et kõik teised olid tantsima läinud, tundis Gedanken end veidi kõrvalejäetuna. Kuid siis ta märkas, et sugugi mitte kõik ei tantsinud. Kaugemas nurgas tabas ta pilk kaartide rühma, mis tihedalt kokku hoidis. Neil oli kolm aatomite kotti ja liimituub ning nad uurisid pingsalt ühe kaardi kõhtu.
Gedanken läks seina ääres olevate aatomihunnikute juurde. Mõnda aega togis ta ühte-kahte väikest palli jalaga. Siis laskus ta põlvili ja tõstis ühe neist üles. See oli vesiniku aatom.
Aatomit peos hoides hakkas ta mõtlema.
„Kõik on tehtud neist – täpselt 92st eri aatomist. Aga huvitav, millest on tehtud aatom ise?“
Ta keeras aatomit käte vahel, imetledes selle kauneid värvusi.
„Valge Küülik ütles, et aatomit ei saa osadeks lõigata,“ jätkas tüdruk. „Võib-olla see polegi tehtud millestki. Vahest tal polegi sees enam väiksemaid osakesi.“
Ta põrnitses aatomit pingsalt. „Kui mul oleks vaid luup, saaksin seda lähemalt uurida. Vahest näeksin läbi selle hämu ja saaksin kontrollida, kas seal sees on midagi.“
Siis tuli talle mõte. Pudel. Pudel, mille sisu teda väiksemaks oli teinud. Ta õngitses pudeli teksade taskust välja ja hoidis seda vastu valgust.
„Ahaa, natuke on veel alles.“
Ta keeras korgi pealt ja lonksas. Otsekohe hakkas aatom ta peos kasvama, kuid nüüd ta juba teadis, et kõik on otse vastupidi – hoopis tema kahaneb.
Ta laskis aatomi lahti, sest oli nüüd selle hoidmiseks liiga väike.
Ta kahanes kogu aeg edasi ja sai järsku aru, et tuled olid hakanud vilkuma. Umbes nii, nagu keegi oleks neid kogu aeg sisse-välja, sisse-välja lülitanud.
„Oh ei,“ mõtles ta. „Nad on üle läinud neile vilkuvatele diskotuledele – strobotuledele.“
Ta oli kuri. „Tõepoolest! Miks nad seda teevad? Nüüd ei suuda ma enam midagi näha.“
Esimest korda oli ta strobotuledega kokku puutunud jõuluetenduse ajal. Lugu rääkis ühest õelast nõiast, kes elas metsas. Näidendis oli stseen, kus kõik oli pilkaselt pime. Järsku süttis aga ere vilkuv valgus. Kõik muutus kummaliseks. Algul oli nõid ühes kohas, seejärel teises, siis juba kolmandas. Polnud võimalik öelda, mida ta sähvatuste vahepeal tegi. Nii et sul polnud aimugi, kuidas ta ühest kohast teise sai. Ja kui sa teda ka nägid, oli sähvatus nii lühiajaline, et ta ei jõudnud selle aja jooksul liikuda – tekkis tunne, nagu oleks ta õhku rippuma jäänud. Kogu pilt muutus väga katkendlikuks.
Pärast seda oli ta käinud paljudel diskodel, kus oli kasutatud samasugust stroboefekti. Ta pidas seda seniajani vahvaks – aga praegu oleks ta meelsamini ilma selleta läbi ajanud.
Lõpuks kahanemine lakkas. Ta silmitses hoolega enda kohal kõrguvat vesiniku aatomit.
„Ahaa,“ hüüatas ta. „Seal on ikkagi midagi sees.“
Välgatuste ajal võis ta näha, et otse aatomi keskel oli väike kuulike. Seal see oli, täpselt keskel.
Ja see polnud kaugeltki kõik. Miski sumistas ümber selle kuulikese – nagu mesilane, kes taru juurde tagasi pöördub. Aga mis see täpselt oli? Gedanken ei suutnud seda kuidagi kindlaks teha. Igal juhul oli see midagi väga-väga tillukest. Nii tillukest, et näis punktina, mitte sugugi suuremana siin raamatu leheküljel olevatest punktidest.
Algul oli see ühes kohas, siis teises. Tüdruk ei suutnud aru saada, missugust rada mööda see liikus – just nagu sedagi, kuidas nõid oli ühest kohast teise saanud.
„Igavene tobe valgus!“ pomises ta vihaselt. „Milleks see disko? Kas ta ei võiks korraldada korralikku balli? Ja nimetab end veel Kuningaemandaks!“
Ta proovis ennustada, kus see punkt järgmisel hetkel nähtavale ilmub. Lootusetu üritus – polnud mingit võimalust seda ennustada. Ta oskas
