“Igas sekundis sureb üks ja sünnib neli inimest. Igas sekundis müüakse kümme tuhat ajalehte ja kaks televiisorit. Igas sekundis toodetakse sada tuhat tonni toitu ning ainuüksi Ameerika Ühendriikides kulutatakse igas sekundis kaks tuhat dollarit erinevatele dieediprogrammidele. Igas sekundis lisandub viis inimest, kellel puudub ligipääs puhtale joogiveele. Igas sekundis pumbatakse seitsesada barrelit naftat ning suitsetatakse kolmsada tuhat sigaretti.”
Mesimagus hääl, mis võis kõla järgi kuuluda umbes kolmekümneaastasele naisele, rääkis ragisevas autoraadios kummalistest faktidest. Ta kõneles aeglaselt, kõige rohkem kolmveerand sõna sekundis. Herta püüdis kokku arvutada, mitu liiklusõnnetust sel ajal maailmas juhtus, kui peaaegu telepaatiliste võimetega naine teisel pool kahiseva eetri nähtamatut seina „igas sekundis valmib üks uus auto“ ütles. Sellised need laupäeva hilisõhtused raadiosaated olid. Ühel hetkel laulis keegi inglise keeles Bette Davise silmadega naisest, puhtast ja rikkumatust nagu New Yorgi lumi. Järgmisel kuulusid sa salapärase häälega öökullile – sellisele, keda päevasel ajal mingil põhjusel stuudiosse ei lubatud. Ja siis ta rääkis … Mõnikord kaugetest troopilistest maadest, mõnikord päikeseenergiast ja kui palju seda ühes sekundis tekib. Hertale meeldis autoga sõites raadiot kuulata. Ta jumaldas mõtet võhivõõrast inimesest, kes on valmis temaga tundide kaupa rääkima, ise silpigi vastu tahtmata. Olgu ilm sama sajune kui praegu, ja sahisegu kolhoosi pearaamatupidaja Volga raadio pealegi nii sihipärase jonnakusega kui täna õhtul. Herta armastas ette kujutada, milline võis see tähtsusetuid sündmusi igasse sekundisse mahutav inimene päris elus olla. Talle meeldis mõttes sametise häälega naise jalga võrksukki tõmmata ning erkroheliste kivikestega kaunistatud kübarat pähe sättida. Raadionaisel oli hääl, mis kuulus pigem eestiaegsesse täissuitsetatud kohvikusse kui rajoonikeskuse suunas veereva sõiduauto rõskesse salongi. Suure tõenäosusega nägid Herta ja tema anonüümne reisikaaslane välja täpselt samasugused – pikast päevast räsitud ja ühegi ürgnaiseliku aksessuaarita. Kuid Hertat see ei huvitanud. Erinevalt televisioonist, kus Ahto Vesmes ja Mati Talvik olid nagu halli ülikonnaga prillidega mees ning halli ülikonnaga prillideta mees, jättis raadio ruumi fantaasiale ning see oli Hertal väga elav juba lapsest saati.
Vihm muutus järjest kurjemaks. Hernekommisuurused piisad peksid vastu auto esiklaasi raevuga, millist Herta oli viimati mõne nädala eest Karu-Eide juures näinud. Too elas keskusest mõnekümne kilomeetri kaugusel ja kuigi rahvas temast kõneledes kartlikult kohmetus, teati ometi meenutada, et nooruses oli see õel vanaeit silmipimestavalt kaunis olnud. Hirmus Ants ise oli iludusele silma visanud ja punaste saabudes ta endaga metsa kaasa viinud. Hirmus Antsust rääkides muutusid kohalikud kidakeelseks. Kord röövinud ta koos kaaslastega naabruskonna täitevkomitee naissekretäri, piinanud teda mitu ööpäeva ning tapnud kõige lõpuks ära. See oli muidugi kõigest jutt ning keegi polnud julma operatsiooni oma silmaga näinud. Aga hirmus mees oli Ants tõepoolest. Venelased lasid ta hiljem küll Tallinnas tribunali otsusega maha, kuid müüt kõigi aegade kompromissituimast vabadusvõitlejast elas veel aastakümneid hiljemgi. Karu-Eit oli Hirmus Antsu tõeline armastus. Nüüd lasi saladusliku elulooga mutt muu maailma enda lähedale ainult iga kuu teisel reedel. Siis müütas ta rahvale lagunenud talumaja taga kasvatatud kartuleid. Miks just reedel ja mitte pühapäeval, ning miks just teisel ja mitte kolmandal, ei osanud keegi seletada. Imeliku naise imelikud kiiksud, mis muud. Rohkem kui kartulid, mis nii hinnalt kui kvaliteedilt külapoes müüdavatele oluliselt alla jäid, tõmbas inimesi Karu-Eide üüratute lompidega hoovi kihk legendi oma silmadega tunnistada.
Viimane kord läks asi aga inetuks. Üks linlasest näitsik kukkus mugulate väljanägemist kritiseerima ning Karu-Eite ilusamate endale hoidmises süüdistama. Perenaine kaotas taolise ülbuse peale enesevalitsuse ja tormas vihast leekivate silmadega linnapreilile kallale. Kiledate kriisete saatel pressis ta küüned noore daami kaelalihasse. Poleks lähedal seisnud mehed õigel ajal sekkunud, olnuks Karu-Eide poolpehkinud kartulid viimane asi, mille kallal keskusest metsatukka osturetkele saabunud naine oma keelt teritada saanuks.
Herta tõstis parema käe uhke nahkpolstriga kaetud roolilt. Tee oli muutunud kurviliseks ning tuulest paindunud antenn auto esimese tiiva küljes ei suutnud enam mahehäälse raadionaisega sammu pidada. See kippus nüüd jäädavalt sahinasse kaduma. Herta hakkas ümmargust nuppu Volga pruunil esipaneelil õige sageduse otsingul ettevaatlikult keerutama.
“Igas sekundis läheb kaotsi üks fakt sellest, mis igas sekundis juhtub,” turtsatas ta mõrult ning vajutas järgmisel hetkel jala täie jõuga piduripedaalile. Vihmasein oli muutunud peaaegu läbipaistmatuks, kuid tilluke roosa kogu tee ääres oli kottpimeda novembriõhtu kiuste ometi näha. Mõni millisekund veel ja Herta oleks talle täie lauluga otsa põrutanud. Auto kaotas märjal teel hetkeks juhitavuse. Volga tagumine ots libises vastassuunavööndisse ja see sai olla ainult maaväline jõud, mis masina järgmisel hetkel uuesti otseks suunas. Herta hüppas nüüd juba kahe jalaga piduripedaalile. Auto jäi mõnekümne meetri pärast seisma ja Herta süda peksis nii kõvasti, et isegi mesise häälega diktor seda kuulatama jäi. Igatahes valitses väljasurnud mootoriga Volgas ehmatusest pingestatud vaikus. Kojameeste täpse intervalliga kiuksumine tuletas Hertale meelde, et väljas sajab jätkuvalt paduvihma ning et kusagil seisab tilluke roosa kuju, kellele otsasõitu ta hetk tagasi edukalt vältida suutis.
Herta kogus end kiiresti. Lõppude lõpuks oli ju kõik hästi läinud ning tõele au andes polnud äkkpidurdamises midagi ülearu uut ega ohtlikku. Igaks juhuks ja rohkem moe pärast kompas Herta oma roided üle ning lükkas autoukse lahti.
Seal ta oli. Pisut kaardu vajunud kuuse ning bussipeatust tähistava liiklusmärgi vahel seisis läbiligunenud väike inimene, kes polnud kas aru saanud, et kõigest mõne sekundi eest rippus tema elu juuksekarva otsas, või oli ta lihtsalt šokis. Igatahes ei teinud kogu lähenevat Hertat esiotsa märkamagi. Alles siis, kui naine talle päris lähedale jõudis, purskas väliste tunnuste järgi mitte vanem kui viieaastane tüdruk hüsteeriliselt nutma.
“Mis juhtus? Miks sa siin oled? Kus su vanemad on?” tulistas Herta läbi vihma küsimusi, mis ükskõik kellele sellises olukorras esimesena pähe tulevad. Vastuseid ootamata sikutas ta tüdruku kättpidi autoni ja tõukas haledalt niutsuva tombukese poolvägisi Volga tagaistmele. Herta istus tüdruku kõrvale, tõmbas ukse enda järel kinni ning asus kujukest hetkeks süttinud salongivalguse ebamaisuses tähelepanelikult silmitsema. Tüdruk ei saanud olla eestlane.
Esiteks polnud Herta kellelgi nii tihedaid süsimusti juukseid näinud. Oma rahvuskaaslasi oli ta elu jooksul kohanud rohkem kui mäletada tahtis. Neid oli aastaid raamatupidajana töötanud naise teele sattunud igasuguseid. Mõnel olid suured käed. Mõnel vilav pilk. Paljudel hämmastav enesekindlus ja üksikutel suur süda. Ühtedel võime ükskõik millisest supist puhta nahaga välja tulla ja teistel saatuse poolt määratud needus supi sisse ka siis sattuda, kui see teiste keedetud oli. Aga nii looduslikult musti ja ennenägematult tihedaid juukseid polnud ühelgi eestlasel. Eriti viieaastasena.
Teiseks oli plika nahk mitu grammi tumedam kui siin kandi rahval. See ei olnud päevitus. Novembris päike ei paista ja kui paistabki, ei jää ta mingil ainult põhjamaalaste kiusamiseks välja mõeldud põhjusel sulle külge, koori ennast näpistavat külma trotsides nii alasti kui tahad. Ja muidugi tüdruku silmad. Need olid kohaliku jaoks ülemäära suured ja tumedad. Nagu mustlasel.
“Kui vana sa oled?” püüdis Herta katkematult nutva lapsega kontakti saada.
“Mama. Maaa-maaaaa!”
Herta astus autost välja ning istus tagasi juhi kohale. Ta pani mootori käima, lõi masinale raginal esimese käigu sisse ja kaapis suunda näitamata kohalt minema. Ühtäkki oli teda tabanud otsustavus, justkui oleks keegi täna õhtul tahtnud Herta võimed proovile panna. Otsekui üritataks tõestada, et ta lööb kriitilisel hetkel põnnama. Et Herta ei ole nagu tema aastate eest lahkunud ema, kes Novosibirski oblasti suunas loksuva rongi loomavagunis öö otsa õrnast ööbikust lauldes kõigi teiste moraali kõrgel hoidis.
Ta sättis tahavaatepeegli nii, et tüdruk sellesse enam-vähem ära mahtus. Esmamulje polnud Hertat petnud. Plika oli tõepoolest kõige rohkem viieaastane. Tal oli seljas tavatult laia revääriga roosa palitu. Tihedad krussis juuksed, mille vihm ja tuul olid korratuks
