tükiks purunenud ja tuul peksis Hertale piisku näkku. Ta tõstis kasvavaid spasme trotsides ettevaatlikult pea ning esimene asi, mida ta läbi aurava saju nägi, oli kapoti ja veoauto külje vahele litsutud roosa varrukas. Väike abitu käsi, mille sõrmede vahelt jooksvad verenired idamaiselt saladusliku mustri moodustasid, rippus elutult kahe masina vahel.
“Susi sind söögu, sa väike hale sadistlik vanamees!” Oli tagumine aeg, et keegi selle välja ütleks, oma sõnu tõepoolest ka uskudes. Kõik need variserid, kes avalikkuse ees ateiste kehastasid, kogunesid kruustangimehe poja sünnipäeval ometi härdalt laua ümber, et seal varajaste hommikutundideni kausside kaupa verivorste sisse lahmida. Oli aeg rääkida südamest. See oli Hertal praegu täis. „Kurat sind võtaks, sa hale sadistlik vanamees!“
Valu oli rinnakorvist edasi roninud. Käsi ja jalgu Herta ei tundnud, kuid peas lõhkus seda hullemini. Kõhu ümber oli soe ja märg. Ja punane. Ta ei saanud seda näha, kuid mõned asjad on nägematagi selged. Tema muster ei olnud kindlasti nii saladuslik kui tüdruku oma. Tõenäoliselt polnud seal üldse mustrit. Oli lihtsalt üks tülgastav segadus, hulk segiklopitud soolikaid ja maksa tunginud käigukangi ots. Ta pani silmad kinni. Kui midagi ilusat vaadata ei ole, siis ära lihtsalt vaata. Ema oli kunagi väga ammu Hertale nõnda öelnud, kui üks mees rahvamaja taga teist rusikatega näkku peksis ja nemad juhuslike möödajalutajatena sellele peale sattusid.
Naljakas, milliseid pildikesi kruustangimees sulle lõpusirgel ette viskab. Herta oli oma viimasel hetkel alati Einarit näha lootnud, et temaga käsikäes läbi pooltoonideta südasuvise aia jalutada ja õrnalt “kõik saab korda” sosistada. Aga jalutas ta hoopis emaga ja kodutee oli nad rahvamaja juurde toonud.
Igas sekundis sureb üks ja sünnib neli inimest. See oli Herta sekund. Ja minu oma.
2
“Ma olen teid … ”
“ … televiisoris näinud. Ma tean. Mina teid ka.” Mul oli tobe kalduvus inimeste lauseid lõpetada ja see oli arvatavasti esimene asi, mis neile minu juures ei meeldinud. Ent plaan ei olnudki mind üllatunult silmitsevale vuntsidega mehele ilmtingimata meeldida. Plaan oli hoopis midagi muud.
Kell oli 1.42. Sellistel puhkudel on inimene õppinud kellaaega väga täpselt fikseerima. Ka siis, kui sel pikemas perspektiivis igasugune tähtsus puudub. Lumelärakad, mis vastu pikka kasvu mehe tumehalli mantlit liibusid, olid tähelepanuväärselt suured. Eriti üleilmsest soojenemisest tulenevat klimaatilist kaost arvestades. Siin kandis sadas uusaastaöösiti põhiliselt vihma. Oli juba väga pikki ja uniseid uusaastaöid sadanud. Nii ilusaid ja korrapäraste sikk-sakkidega lumehelbeid suutsin ma parimal juhul ehk paarikümne aasta tagant meenutada. Ning isegi siis ei saabunud nad meie sekka pilve kiskunud jaanuaritaevast, vaid suurte papist kaantega lasteraamatu erkvärvilistelt lehekülgedelt, mida ema mulle enne magamaminekut lähemalt vaadata ulatas.
“Head uut aastat!” Ma püüdsin kõlada nii sundimatult, kui suutsin. Pikk vuntsidega mees oli silmnähtavalt segaduses. Ta vastas uusaastasoovile täpselt samas sõnastuses, isegi mu mõningate joviaalsuseilmingutega intonatsiooni järele aimates. Justkui istuks ta klassiruumis, kus täiskasvanud venelasi kodakondsuse eksamiks ette valmistatakse. Rangete näojoontega naine, kes vuntsidega mehe käevangus mind vähemalt sama märgatava umbusuga põrnitses, muigas ebasõbralikult ja pobises midagi omaette.
“Kas te elate meie kandis?” üritas mees viisakas olla. Ma ei elanud. Iseenesest polnuks minu nende kandis elamises ju midagi ebaloogilist. Sotsiaalse positsiooni ja sissetulekute järgi suutnuks ma siin ilmselt üle keskmise väärikalt toime tulla. Aga mulle ei meeldinud tarastatud linnakud. Ma vihkasin tõkkepuid, mis värskelt asfalteeritud tänavatele kõigi ligipääsu sulgesid, kelle väärtpaberiportfell selles kandis elamiseks piisavat priske polnud.
Teiseks puudus neis linnaosades kõik see, mida väljaspool turvakaameratega kiivalt valvatud müüre eluks nimetati. Ka praegu, kui inimesed kõige kõrvalisemas Eesti külas üleaedsetele tervist ja õnne soovisid, valitses siinsete majade ümbruses kummaline vaikus. Minu põlgus isoleeritud elurajoonide vastu võis olla silmakirjalik, kuid klassiviha või kadedusega polnud sel midagi pistmist. Ei saanudki olla. Ülejäänud inimeste jaoks kuulusin ma siia kanti nagu sügavkülmutatud liha Säästumarketisse.
Mulle meeldis elada tavaliste inimeste keskel. Neil jäi alati suu ammuli, kui ma ootamatult nurgataguse bensiinijaama poodi sisenesin, et sealt midagi ürgselt lihtsat, näiteks kilekotitäis šokolaadiglasuuriga pähkleid osta. „Pimedate riigis on ka ühe silmaga mees kuningas,“ armastasin ma ainsat elu jooksul meelde jäänud kõnekäändu korrutada. Siin aga põrnitsesid inimesed mind varjamatult kahtlustades isegi siis, kui ma neile värskelt alanud uueks aastaks kõike head soovisin.
“Ei, ma elan kesklinnas,” olin viisakas vastu. “Või noh, tegelikult elan ma kesklinna lähedal. Kümmekond minutit jalgsi minna. Vanasti sai autoga kiiremini, aga eks te teate isegi, kui raskeks on Tallinna liiklus läinud.” Eks ta teadis muidugi. Kui mitte isiklikust kogemusest, siis mõne lennujaama hilinenud assistendi kaudu vähemalt. “Aga mul pole mõtet teile valetada. Ma ei sattunud siia juhuslikult, ma olen teid tegelikult juba paar tundi oodanud. Selleks, et teid tänada. Ma tean, see kõlab imalalt. Te võite mind uskuda või mitte, aga tegelikult olen ma teie tänuvõlglane. Ma arvan, et väga paljud on.”
Jää vuntsidega mehe näos hakkas sulama. Mõte, et keegi on temaga kohtumist kõigist öödest just sellel mitu tundi oodanud, paistis talle meeldivat. Ebamugavus ekslevates silmades asendus uudishimuga. Ta võttis rangete näojoontega naisel käest kinni, et seda õrnalt pigistada. Kui ma oleksin pidanud praegu tema kehakeelt dešifreerima, arvanuks ma ilmselt, et käsikaudu saadetud sõnum oli rahustav ja elementaarsele viisakusele kutsuv. Naine vaataski mind juba peaaegu heasoovlikult ja põimis oma kasukasse peitunud käe ümber abikaasa piha.
“Mille eest te mulle tänulik olete?” lootis vuntsidega mees enne magamaminekut veel midagi kena kuulda. Ta seisis sirgelt ega ilmutanud vähimatki märki sellest, et oli veel pool tundi tagasi teise vuntsidega mehega šampanjapokaale kokku löönud. Kuuekümnendates aastates inimese puhul on elu reeglina ära otsustanud, mida uusaastaööl kell kolmveerand kaks temaga ette võtab. Kas paneb mehele kusagil Kambja poe tagahoovis jala ette, nii et see näoli põhjatusse lumehange maandub ja ainult sama purjus sõprade abiga taas vaaruvatele jalgadele tõuseb. Või laseb mehel koos imekauni naisega kodumaja treppi sõita, et nad seal tänavavalgustuse õdusas turvalisuses teineteisel käest kinni hoides tont teab kust väljailmunud poolvõõra tunnustussõnu kuulata saaksid.
Ma astusin vuntsidega mehele lähemale ja sosistasin talle kõrva. Ma teadsin, et juba homme on Õhtuleht valmis selle lause täpse sõnastuse eest tuhandeid kroone maksma. Ja et järgmiseks nädalaks on nende lühikeste, ent seda kujundlikumate sõnade hind kümnekordistunud. Juba paari aasta pärast õpetatakse kulla väärtuse ning ajaloolise tähtsusega lauset kõigis Eesti koolides, kuigi mitte keegi peale minu ja vuntsidega mehe seda iialgi kuulnud pole. Ma olin oma lause peale palju mõelnud, tema konstrueerimisel sadu kuulsaid tsitaate läbi töötanud ning lugematuid tunde raamatukogude lugemissaalides veetnud. Ma teadsin, et ilu peitub lihtsuses. Ja seda keerulisemaks olin ma oma ülesande mõelnud. Ent head asjad tulevad nende juurde, kes viitsivad oodata. Verivärske aasta oli jõudnud tiksuda ühe tunni ja nelikümmend kaks minutit. Ma seisin vuntsidega mehele nii lähedal, et isegi rangete näojoontega naine ei saanud ühelgi juhul kuulda, mida ma tema tumehalli palituga armastatule kõrva sosistasin.
Sammuke tagasi ja seni mantli hõlma all soojenenud käsi libises kiiresti nähtavale. Olnuks summuti püstoli otsas kas või paar sentimeetrit lühem, poleks vuntsidega mees jõudnud arugi saada, mida ma talle just hiirvaikse häälega ütlesin. Ja mis oli see kurjakuulutavalt läikiv metallist ese minu paremas käes.
Ma tõstsin käe sirgelt enda ette ja vajutasin pikemalt kõhklemata päästikule. Kuul tungis läbi vuntsidega mehe otsaesise.
