esimene välismaalane, kes Eestis kõige kiuste perspektiivi nägi. Välismaalaste üleüldist naiivsust arvestades ilmselt ka mitte viimane. Nad olid omamoodi armsad, need keset Lahemaa rahvusparki või Viru tänavat vaimustusest ahhetavad turistid. Asjaolu, et ainuüksi Viini metsad või Rooma vanalinn olid kümneid kordi võimsamad vaatamisväärsused, ei paistnud neid loksutavat. Taolised ülistused olid aegade jooksul meie endigi valvsuse uinutanud. Pea iga kolmas eestlane näis tõemeeli uskuvat, et elame kirjeldamatus erakordsuses, millesarnase leidmiseks tuleb vähemalt Peruusse sõita, võib-olla isegi kaugemale.
“Mis töö teid Eestisse tõi?”
“Ma olen ajakirjanik.” Eestlane oleks nii avameelse ülestunnistuse järel silmad häbelikult maha löönud. Keegi ei olnud siin mail valmis tunnistama, et ta oma igapäevast leiba rahvamassidele mõõdutundetult valetades teenib. Ent Ulrike paistis oma elukutse üle isegi natuke uhke olevat.
“Millest te kirjutate?” uurisin ma ettevaatlikult.
“Poliitikast.”
“Minuga pole teil mõtet poliitikast rääkida. Ma ei tea sellest midagi ja tõtt-öelda ei tahagi teada.” See polnud mingi poos. Ma tõesti ei tahtnud poliitikast midagi teada ja niipalju kui kättesaadavat statistikat usaldada võis, elas minusuguseid Ulrikese uues lemmikriigis teisigi.
“Mul polnudki plaanis poliitikast rääkida,” naeratas sorakil poisipeaga sakslanna mõistatuslikult. “Pealegi pole ma juba mõnda aega midagi kirjutanud,” muutus Ulrike ühtäkki tõsiseks. “Toimetaja arvates on minu vaated liiga vanamoodsad ja nüüd täidab mu iganädalast veergu mõnevõrra kaasaegsemate vaadetega inimene.”
“Mis mõttes vanamoodsad?”
“Noh, teate küll, kuuekümnendad, kõik tundus jälle võimalik, kogu see värk,” lausus Ulrike ja surus kahvli sügavale sealihatükki. Ma olin oma prae küll suhteliselt värskelt lõpetanud, aga isegi täis kõhuga nägi Noku hitt vapustav välja.
“Ja mina juba mõtlesin, et olete vanamoodne selles mõttes, et mida suurem vale, seda innukamalt ollakse valmis seda uskuma. Kolmekümnendad. Kogu see värk.”
Ulrike ei paistnud mu naljast aru saavat. Sakslaste kollektiivne süütunne oli nad in corpore teatud huumori suhtes immuunseks teinud. Eks ma olin ju ise ka koos terve ülejäänud maailmaga taanlastele pöialt hoidnud, kui need järjekordse jalgpalli meistrivõistluste finaalis Ulrikese kodumaa vastu mängisid. Aga aitas poliitikast. Ma ei teadnud sellest mitte midagi. Ei tahtnudki teada.
“Kas käite siin tihti?” viisin ma jutu taas tühja-tähja peale.
“Te mõtlete Nokus?” Ulrike ei paistnud vihane olevat.
“Jah, Nokus. Ma pole teid varem näinud, seepärast küsingi. Kuigi ma ise käin siin ka järjest harvemini. See vibe, mis Nokus tema kuldajal valitses, on hakanud ära kaduma.”
“Ja millal see kuldaeg siis oli?” küsis Ulrike irooniliselt.
Vanu ja noori riike eristas kõige muu hulgas totaalselt erinev arusaamine ajast. Eestlase jaoks oli eilne päev kui vanaema keldrist leitud tolmunud postkaart. Üleeilset päeva uurisid juba arheoloogid ja kui raadios Nirvanat mängiti, hakkasid nostalgiapisarais varakolmekümnesed ammu möödunud noorust meenutama. Vanad riigid, mille klassikalises mõttes ebaatraktiivse välimusega esindaja minu kimbatust teisel pool lauda varjamatu lustiga nautis, suhtusid aega konservatiivsemalt. Pangaarve avamine võttis tsiviliseeritud maailmas aega kaks nädalat, millest esimese jooksul saadeti sulle postiga deebetkaart ja teise möödudes PIN-kood. Eestis jõudis pank selle aja jooksul pankrotti minna, juhatuse liikmed ametiseisundi kuritarvitamise eest määratud vanglakaristuse ära kanda ning seejärel uuesti aktiivsesse äritegevusse sukelduda.
“Tegelikult olen ma siin täna esimest korda. Keegi tuli parajasti välja ning ma lipsasin läbi ukseava sisse, et näha, mis siin on. Olite teie. Ning see hunnik sousti, mis on muide tõesti väga maitsev,” tunnustas sakslanna.
“Mul on hea meel, et sain abiks olla.”
“Minul ka,” naeratas Ulrike nii soojalt, kui tema aristokraatlik olek võimaldas. Ta õngitses käekotist välja paki Camelit ja rullis filtrita sigaretti näppude vahel, enne kui selle üht otsa pidi imepeenikeste huulte vahele torkas. Ulrikese korralikult ümaraks viilitud küüned olid lakkimata. Ta kohmitses veel paar hetke ja küsis seejärel, ega mul tuld ei juhtu olevat.
“Ma kardan, et teil ei lubata siin suitsetada,” tuletasin ma kuuekümnendatesse ununenud maailmavaatega daamile meelde kahekümne esimese sajandi reegleid, ent tõmbasin Zippo siiski laskeasendisse ja lükkasin sinaka leegiga tulemasina Ulrikese näo kohale. Ta põimis käed ümber minu omade, justkui seisaksime me kahekesi keset tuulekoridoride ristteed, kus välgumihkel ainult kaitsvate peopesade varjus mõne hetke põlema oli võimeline. Ulrikese käed oli ikka veel jääkülmad.
“Las kaebavad mu siis kohtusse,” lausus Ulrike suud kelmikalt prunni ajades, lükkas end koos tooliga lauast eemale ja tõstis Sharon Stone’iks kehastudes ühe jala üle teise. Siis pilgutas ta mulle kavalalt silma, imes sigaretti nii jõuliselt kui üks habras naine suutis, ning lasi nikotiinilasu läbi ninasõõrmete aeglaselt välja.
4
Politseisireenid televiisoris kriiskasid nagu sülelaps lennuki õhkutõusmisel. Soodsad soojamaareisid, nagu nädalasi turismipakette Costa del Soli suitsukonidega palistatud randadele nimetati, olid üleüldise majanduskriisi tingimustes veelgi odavamaks muutunud. Eestlased rabasid neid nagu Koreas valmistatud värviteleviisoreid elektroonikapoodide avamiskampaaniate aegu. Seetõttu teadis igaüks, kui talumatult laps lõugab, kui lennuk tõuseb ja maandub. Rõhkude muutumist tajub imik palju tundlikumalt kui täiskasvanu. Olnuks see minu teha, tohtinuks alla kolmeaastased lapsed lennukis viibida vaid kõigi ülejäänud reisijate kirjalikul nõusolekul. Paraku ei olnud see minu teha. Politseiauto sireenid undasid aga täpselt sama väljakannatamatult. Ka selle üle puudus mul igasugune kontroll. Eriti siis, kui Ulrike põhjakeeratud helitugevusega uudiseid vaatas.
Hoolikalt kandiliseks lõigatud soenguga kõhetu mees püüdis üle kimedalt kisendavate sireenide midagi Deutche Welle logoga mikrofoni rääkida. Kõrgendatult kõlas tema hääl veel hüsteerilisemalt kui taamal kanderaame tassivate inimeste hädakisa. Televiisoriekraanil vahetusid pildid puruks tulistatud tuuleklaasidega autodest, mille sohvrite veriseid surnukehi ustest välja sikutati. Siin-seal jäi närviliselt hüpleva kaamera ette mõne konkureeriva telekanali peaaegu sama kandilise soenguga reporter, kes täpselt sama kõrgendatud häälega ümbritsevast lärmist üle püüdis röökida. Kusagil maailmas oli jälle midagi juhtunud. Ei midagi sellist, mis globaalse teleauditooriumi tähelepanu üle kümne minuti röövida suudaks, kuid infoajastul oli ka kümme minutit tähelepanuväärne saavutus.
Meie esmakohtumisest oli möödunud mitu nädalat. Ulrike jättis mulle oma meiliaadressi, juhuks, kui mul midagi targemat teha pole ja ma temaga tassikese kohvi juua tahan. Noku oli selleks paraku välistatud. Nagu ma ennustasin, ei lubatud Ulrikesel seal suitsetada. Veelgi enam – tal paluti viivitamatult lahkuda. Pealegi puudus võõramaalasel lisaks elementaarsele austusele populaarse kohviku sisekorra eeskirjade vastu legaalne õigus Nokus viibida. Ehk üliägeda kujundusega liikmekaart, mida mitteresidentidele veelgi suurema ettevaatusega väljastati. Solidaarsusest olin ma Ulrikesega koos ära läinud, teda välisukse ees meeldiva kohtumise eest tänanud ja esimesel võimalusel kindad osta soovitanud, sest november oli Tallinnas ilmselgelt külmem kui Berliinis.
Midagi targemat polnud mul teha juba järgmisel päeval. Soovimatusest liiga usin näida ootasin ma aga nädala, enne kui Ulrikesele kirjutasin. Ilmselt üritas ta sama kramplikult oma huvi varjata või olin ma
