Niisuguse isaga ei tahtnud jännata mitte keegi, ükskõik kui suur arm tema näos oli. “Me läheme minu isa suvilasse. Ta ootab meid juba ammu ja muretseb, kuhu me nii kauaks oleme jäänud.”
Aivar muigas irooniliselt. Jaana vale oli läbi kukkunud. Juht vaatas uuesti peeglisse ning silmitses Jaanat sedapuhku palju kauem kui esimesel korral. Nüüd oli tüdruk juba päris kindel, et head mõtted Tambeti peas kindlasti ei tiirutanud. Jaana suunas pilgu aknast välja ja palus endamisi Jumalat, kellele Helen natukese aja eest keskmist sõrme oli näidanud, et see nad lõksust kiiresti välja aitaks.
“Ma ei kuulnud, mis te oma nimedeks ütlesite,” keeras Aivar end natukese aja pärast uuesti tüdrukute poole.
“Me ei öelnudki,” turtsatas Helen.
Jaana meelest hindas Helen olukorra tõsidust ebaadekvaatselt ning noris asjata tüli. “Mina olen Jaana ja tema on Helen,” püüdis ta päästa, mis päästa andis.
“Noh, vähemalt ühele teist on isa käitumist õpetanud,” ühmas Aivar ning Jaanale tundus, et mees püüdis “isa” ülejäänud sõnadest suuremaks mängides uuesti mõista anda, et polnud tüdruku varasemat juttu uskunud. Õigupoolest oli Jaanale ükskõik, mida mees uskus või mitte.
Hämmastav, kui kiiresti novembris pimedaks läks. Juba sõitsid vastutulevad autod kaugtuledega. Jaana oli asunud peas sekundeid lugema. Emalt päritud matemaatilise taibuga oli ta välja arvutanud, et praegusel kiirusel kulgev sõiduk läbib ühe kilomeetri umbes neljakümne sekundiga. Viiekümne kilomeetri läbimiseks kulub neil seega kaks tuhat sekundit. Nad olid sõitnud ehk veerand tundi, kuigi selles ei saanud Jaana muidugi päris kindel olla. Halvimal juhul tuli neil veel tuhat ükssada sekundit autos viibida.
Tee ääres kõrguv looduslik kuusehekk moodustas auto esituledes kummalisi varje. Kui teine auto vastu tulema sattus, hakkasid need menuetti tantsides liikuma. Helen teadis täpselt, kuidas menuetti tantsitakse. Ta jumaldas kostüümidraamasid ja oli esimene inimene kinosabas, kui sitsilises särgikeses Leonardo DiCaprio torni lukustatud südamedaami suunas rapiiriga teed murdis. Helen võttis Jaana käest kinni ja hakkas nimetissõrmega sõbranna peopessa tähti joonistama. Varem olid pinginaabrid oma krüptilist suhtlusmeetodit põhiliselt tunnikontrollide ajal kasutanud ning siis oli enamasti Jaana see, kes Heleni pihku vastuseid numberhaaval vajutas. “Ära karda,” joonistas Helen suurte tähtedega Jaana higisesse peopessa. Nad olid koos ja see oli kõige tähtsam.
“Viissada kolmkümmend kuus, viissada kolmkümmend seitse, viissada kolmkümmend kaheksa,” luges Jaana peas sekundeid. Nutika tüdrukuna sai ta ju suurepäraselt aru, et tema mõttemängudel puudus praktiline väärtus. Sekundite mehaaniline lugemine oli asendustegevus, niinimetatud turvalisuskäitumine, millest kooli psühholoogiaringi juhendaja paari nädala eest rääkis. Ta oli lastele selgitanud, et paanikahäire puhul on just turvalisuskäitumine see, millest terveneda sooviv inimene esimese asjana loobuma peab. Aga Jaanal ei olnud paanikahäiret. Tal oli paanika.
Tüdruku hirm põhines ju tegelikult eelarvamustel ja hirmsatel kaadritel krimiuudistest. Seal olid armiga mehed alati pahad. Aga võib-olla oli Tambet lapsena indiaanlast mängides üle plangu roninud, siis aga õnnetul kombel kukkudes oma põse vastu naela lõhki tõmmanud. Võib-olla oli Aivar püüdnud kohmakal moel tüdrukutega lihtsalt viisakas olla. Tallinnas võis tema nilbe vaimutsemine ju labane tunduda. Aga väikeses külas kõlanuks Aivar ehk isegi peenetundeliselt. Just. Nii see kindlasti oligi. Hirmul on suured silmad. Kõik läheb hästi. “Viissada kolmkümmend üheksa, viissada nelikümmend, viissada nelikümmend üks … ”
“Ongi meie kodutänav,” tähendas Aivar võidukalt. Masin tegi märgistamata ristmikul kohmaka vasakpöörde ja sõitis suurelt teelt kruusarajale, kus heal juhul vaid poolteist autot korraga sõitma mahtus. Jaana ohkas kergendatult. Ta oli järelejäänud aega valesti arvutanud ning endamisi sekundeid lugedes alles kuuendasse sajasse jõudnud. Pääsemine oli saabunud oodatust varem. Pingelangus ajas ta südame veelgi rohkem puperdama. Helen hakkas põrandale visatud üleõlakotist igaks juhuks kaasavõetud kilejopet otsima. Auto sõitis aga hiiglaslike kuuskede vahel aeglaselt edasi ja mõlemad mehed põrnitsesid haudvaikselt lähitulede sõõri taga kõrguvat pimeduseseina.
“Vabandage, aga me tahaksime maha minna,” püüdis Helen meestele mõista anda, et tema ja Jaana tee nende omast nüüd lahku läheb. Armiline mees vaatas korraks tahavaatepeeglisse, kuid kumbki ei lausunud jätkuvalt silpigi. “Halloo, pidage auto palun kinni, me läheme maha!”
“Kuhu te sellise vihmaga ikka lähete,” lausus Aivar nagu robot odavas arvutimängus. “Vihma sajab ja te saate märjaks. Meie majas on ruumi kõigile. Pealegi võiksite meile sõidu eest tasuda. Või mis, Tamps?” pöördus ta venna poole.
“Küpsetate meile õhtuks pannkooke ja võib-olla räägib Päss oma maailmasõjalugusid,” tegi ka Tambet esimest korda suu lahti. Tema hääl oli suure kogu ja hirmuäratava armi kohta ootamatult peenike. Kes oli Päss või miks peaksid tema sõjalood kedagi huvitama, jäi Helenile ning Jaanale ebaselgeks. Küll aga hakkas lugu inetuks kiskuma.
“Jätke auto kohe seisma,” kiljatas Jaana põhiliselt iseennast ehmatades. “Jätke auto kohe seisma ja laske meid välja!” Ta hakkas närviliselt ukse linki kangutama, kuid see oli kesklukustusega suletud.
“Hea küll, hea küll. Rahu nüüd,” tõstis Aivar häält. “See pole teil mingi traktor, mida lõhkuda võib. See on täpselt samasugune auto nagu see, millega issi teid hommikul kooli ja õhtul trenni viib. Tambet, sa kuulsid, mis preilid ütlesid. Pea auto kinni!” Armiga mees hakkas heleda häälega naerma, kuid pidas auto siiski kinni ja tegi uksed valju klõpsatusega lukust lahti.
“Alati teie teenistuses, armulised preilid,” teatas Tambet tehtud alandlikkusega. “Kui preilid peaksid tõllaga oja äärde sõita tahtma, võivad nad minu abiga alati arvestada.” Vennad hakkasid naerma. Tüdrukud kuulsid autost välja sööstes ja niiske kruusa peal maantee suunas tagasi joostes veel tükk aega, kuidas kaks täismeest valjuhäälselt naerda röökisid.
“Džiisõss, kuidas need friigid mind ehmatasid,” prahvatas Helen hingeldades. “On ikka värdjad, ah? Ma arvasin juba, et nüüd läheb jamaks.” Nad jooksid nii kiiresti kui said, kuigi olid ammu tagasi suurele teele jõudnud ja keegi neid taga ei ajanud. Vihm peksis vastu elu eest tormavate tüdrukute nägusid. Kuid see ei olnud valus. Mingil kummalisel moel oli see isegi meeldiv.
“Ma ei jaksa enam,” lõõtsutas Jaana ja jäi seisma. Tee oli tühi, nii kaugele kui silm ulatus. Läheneva auto tuled oleksid juba kurvi tagant näha olnud.
“Õu mai gaad, ma nii kartsin! Nad olid nii jubedad ja eriti see armiga mees, see Tambet. Ta vahtis mind läbi peegli nagu raisakotkas saaki. Issand, ma ole vist kunagi nii hirmul olnud kui seal vastikus autos.”
Pikkamisi hakkas suurem ärevus järele andma ning mida kaugemale nad Aivari ja Tambeti kodutee otsast jõudsid, seda kiiremini taastus tüdrukute enesekindlus. Varsti tegi äsjakogetu neile juba naljagi.
“Õu shit, ma oleks napilt püksi teinud, kui sa neile oma isast rääkima hakkasid,” itsitas Helen nüüd juba peaaegu endise heatujulisusega. “Panid tähele, kuidas värdjad kohe vaiksemaks võtsid? Tead, praegu on mul neist isegi kahju. Püüa ise kusagil karuperses elada. Ma vean kihla, et neil pole isegi telekat. Netist rääkimata. Või siis ongi neil ainult telekas ja nett. Veel hullem.”
Jaana oli koju unustatud mobiili igatsema hakanud. Lauale ei jäänud tema telefon mõistagi juhuslikult. Nad olid Heleniga kokku leppinud, et “unustavad” vahendid, mille kaudu vanematel olnuks võimalik nendega ühendust saada, võimalikult nähtavale kohale “maha”. Sa ei võinud iial teada, kui suureks on peolärm kerkinud, kui ema sulle parajasti helistas. Nii palju kui tema teadis, oli tütar
