hirmunult. Tüdrukute selja taha olid kerkinud autotuled. See võis vabalt olla romu, kust nad just üle noatera pääsesid. Jaana tiris Heleni teeäärsesse kraavi ja tõmbas ta koos endaga pikali maha. Kaks autot vihisesid peatumata mööda ning Jaanal hakkas piinlik, et ta ikka veel nii pinges oli.
“Kuule, me jäämegi tee äärde, kui ühtegi autot peatada ei püüa. Rahune maha, kõik on okei. Need jobud vahivad kodus juba arvutipornot.” Helen tegi käega onaneerimisliigutusi ning Jaana hakkas ettevaatlikult itsitama.
Nad ronisid kraavist välja ning leppisid kokku, et peatavad ainult suuri autosid, mis olid tulede järgi kergesti eristatavad. Neid liikus sellisel kellaajal küll vaid üksikuid, ent see oli maksimum, millega Jaana nõustus. Väikese auto lähenedes pidid nad aga peitu pugema. Helenil ei jäänud muud üle kui sõbranna kapriisidele alla vanduda, sest ainus arvestatav alternatiiv oli ööseks esimese bussipeatuse katuse alla pugeda ning seal koidikuni passida.
“Seal puhkame,” pakkus Helen käega üksiku laternapostiga teeristi poole viibates. Nad tõstsid tempot ja jõudsid mõne minuti pärast ristmikuni, mis eemalt palju väiksem oli tundunud. Järsult paremale suunduv kõrvaltee oli korralikult asfalteeritud ja Jaana pani mõttes imeks, miks siin ühtegi viita polnud. Tavaliselt suundusid nii laiad teed olulistesse kohtadesse, ja kas või turistidele mõeldes võinuks teedeamet või kes iganes taoliste asjade eest ka ei vastutanud, siia normaalse sildi paigutada.
Eemalt terendasid järjekordsed autotuled.
“Voila!” huilgas Helen käsi plaksutades. Sellel autol oli koguni kuus tuld. Kaks tükki seal, kus kõigil teistelgi. Kaks nende all ja kaks alumistest paar meetrit kõrgemal. See oli väga suur auto. Nüüd tuli see nui neljaks peatuma sundida. Tõenäosus, et mõni sama suur ja turvaline auto lähemal ajal soovitud suunas sõidab, muutus minut minutilt väiksemaks. Tüdrukud hüppasid keset teed ning hakkasid üles-alla karates kätega pea kohal vehkima. Auto lähenes võimsa mootori urinal ega paistnud Jaana ja Heleni meelehärmiks kiirust vähendavat. Vähe sellest – tüdrukute suunas sööstva rekka juht andis signaali ja kallutas masina koos elumaja suuruse järelhaagisega võimalikult teise tee äärde.
“Pliii-iii-is,” hüüdis Helen kaeblikult. Juht tallas aga veelgi jõulisemalt gaasipedaali. Üüratu laadungiga veoauto hoidis nii vasakule teeserva kui vähegi suutis. Siis libises aga masina vasak esiratas vihmast libedaks muutunud asfaldilt teepeenrale. Rekka kaotas hetkeks juhitavuse, paiskus seejärel toore jõuga tagasi teele ning kaldus võimsa hooga paremale. Sinna, kus Jaana ja Helen turvalist autot hüpeldes ootasid.
Mütakas, mida autojuht kuulis, oli nii pika sõidustaažiga mehe kõrvadele tuttav. Ta kuulis seda vähemalt korra poole aasta jooksul. Siis, kui mõni metsloom – enamasti kits või rebane – tema massiivse auto esirataste vahele lendas. Eestis juhtus seda harvem, aga juba Poolas tuli tal vahetpidamata autoremonditöökoja vahet sõeluda, kus õliste maikadega mehed esistange paarikümne euro eest ulukiajudest spetsiaalse šampooniga puhtaks pesid.
See veri, mida juba homme kohalikus autopesulas veoki esituledelt maha küürima hakati, ei kuulunud paraku loomadele. Tohutul kiirusel kihutanud auto oli kaks hääletavat tüdrukut teelt mitmekümne meetri kaugusele paisanud. Et nad viimasel hetkel instinktiivselt üksteise käest kinni haarasid, olid sõbrannad enam-vähem samasse kohta maandunud. Helen ning Jaana lebasid elutult teineteise kõrval. Aga nad olid koos ja see oli kõige tähtsam.
Ruudulise särgiga autojuht oli kontrollimatult teel lohisenud masina mõnesaja meetri pärast lõpuks seisma saanud ja ronis kabiinist üle kere värisedes välja. Ta puuris kissis silmadega ümbrust ning hõikas pimedusse: “Halloo! Kus te olete?”
Ainsatki heli vastu kuulmata huikas ta igaks juhuks veel kord. Kolmandat korda kõlas tema hääl juba murdunult. Siis saabusid kujutluspildid kohale kihutanud politseiautodest, musta talaari riietunud kohtunikust ja seebist, mis vangla duširuumi põrandale oli kukkunud ning esimest julget kummardujat ootas. Mees sööstis tagasi rooli taha ning kaapis kohalt minema.
Juba minuti pärast valitses üksiku valguspostiga ristmikul, kus üks korralikult asfalteeritud tee ühegi viidata teisest täisnurga all eraldus, täielik haudvaikus. Kusagil eemal olid pilved laiali vajunud ja tuhmilt kolletav kuu heitis tuhandeid kilomeetreid allpool segamatult tuules kõikuvatele kuuselatvadele vaevumärgatavat valgust.
Kurvi tagant väljakeeranud auto sõitis aeglasemalt, kui sellel lõigul tavaliselt sõideti. Ristmikule lähenedes kaotas masin kiirust veelgi ning jäi siis sujuvalt pidurdades teepeenrale seisma. Autost väljunud mees sammus otsejoones laipade juurde, justkui teadnuks täpselt, kust neid otsida.
“Nad on surnud,” hõikas ta teisele mehele. Igaks juhuks katsus ta tüdrukute pulssi ja kordas siis üle, iseennast oma avastuse ehtsuses valju häälega veenda püüdes: “Nad on surnud.”
“No mis sa kostad, Tambet,” vastas teine rahulikult ja süütas sigareti. “Surnud siis surnud.” Ta tõmbas suure mahvi suitsu. “Vahet pole. Pakime nad peale.”
6
Jõulukampaaniate algus Eesti poodides nihkus igal aastal jaanipäevale järjest lähemale. Kaubanduseks nimetatavas kaoses kehtis ainult üks reegel: kui jõulunädala käive eelmise aasta sama perioodiga võrreldes kas või kolmeprotsendilist langustendentsi ilmutas, külastas sind peagi kohtutäitur. Kõik mehed ja naised, kes üheksakümnendate algul pea ees ärisse sukeldusid, olid tänaseks omandanud hulga uusi teadmisi ja oskusi. Neist tähtsaim oli muidugi see, et bisnises jäävad ellu ainult kõige tugevamad. Kõige tugevama kontseptsiooni osas hargnesid inimeste arvamused jämedalt kolmeks. Ühed uskusid, et kuna kõik inimtegevusele laienevad mõisted pärinevad loomariigist, tähendab jõud teravaid hambaid ja oskust need ootamatult pahaaimamatu ohvri arterisse vajutada. Teised näisid arvavat, et ellujäämiseks pole vaja enamat kui tuttav laenuhaldur, kes ükskõik millise komitee ükskõik kui jabura äriplaaniga hüpnotiseerida suutis. Kolmas arvamus, milleni ainult tõelised gigandid olid jõudnud, ühendas endas kahte esimest.
Teine ja mitte vähem oluline punkt eduka äriinimese koodeksis puudutas keelt. Kui väike kompanii suurega edukat koostööd tahtis teha, tuli selle esindajal kõige olulisema asjana aru saada, mida suure kompanii marketingidirektor rääkis. Estonian Business School oli meie tänavatele paisanud tuhandeid inimesi, kelle elu täitsid idioomid ning süntaks, mille olemasolust olid haridusministeeriumi õppekavade osakonna tädikesed parimal juhul ainult kuulnud. Nii ei kõlanud Vanalinna restoranides, kus kõigest kolmesaja krooni eest soodsat ärilõunat pakuti, iialgi lause “äri läheb kehvasti”, sest seda asendas “värske auditi hinnangul on mõne meie tütarettevõtte bilanssi tekkinud edasist inspekteerimist vajavad read”. Kui kellelgi läks hästi, rääkis ta “ootamatult akumuleerunud võimalustest täiendavaid investeeringuid kaaluda”. Tehisripsmetega tibi, kes kiretu näoga mööda kontorit saalis ja teistele kohvitasse ette kandis, oli catering’i ekspert. Tšikid, kes seda veel kiretumade nägudega liitrite kaupa sisse lahmisid, tohtisid aga oma nimekaartidele product manager kirjutada. Produkt, mille eest nad kordamööda hoolitsesid, saabus koos inglasest investoriga Eestisse nädalavahetuseti ning oli manageerimata kujul umbes üheksa sentimeetri pikkune.
Iga kasumlikkusest unistav firma oli palganud rootslasest business advisor’i, kelle töö oli viiekümne tuhande (Rootsi) krooni eest kuus kompanii strateegia välja töötada. Nii istus ka kõigest paarikuise ajalooga osaühingu rikkalikult sisustatud nõupidamisteruumis Vietnamist ostetud ülikonnas lagritsakomme järav kloun, kes tõsise näoga kolmekümne tollist monitori jõllitas ning USP-ks nimetatavat jampsi välja mõtles. USP oli lühend ingliskeelsest sõnaühendist unique selling point ja põhjamaiselt pragmaatilises ärikliimas oli tema täpseim tõlge “petuskeem, mida meie konkurendid pole veel jõudnud välja mõelda”. Samas võis Eesti äriühingu USP olla ka midagi maalähedasemat, näiteks “meie firma retseptsioon
