hakkasid imelikult läikima. “Nende sünni tingis asjaolu, et inimesed ei pea liikluseeskirju mitte millekski. Kas sa tead, kui suur oli surmaga lõppenud liiklusõnnetuste arv Mexico Citys üheksakümnendate aastate alguses?”
“Ilmselt suur, kui sa niimoodi küsid.”
Juba meie esimesel kohtumisel oli Ulrike lubanud, et ei räägi minuga poliitikast. Aga siin ta seisis, silmad leekimas nagu tõrvikud vabadussamba avamisel. Ta oli silmnähtavalt erutunud ja kui toimetaja tema asemele mõnevõrra moodsama maailmavaatega kolumnisti poleks leidnud, istunuks Ulrike juba arvuti taga ja plõgistanuks klaviatuuril keevalist arvamusartiklit.
“Nad käivitasid massiivse operatsiooni ja paigutasid snaiperid valitud majade katustele ning pööninguavadesse. Kui mõni auto punase tule ees seisma ei jäänud või sebra juures jalakäijaid üle tee ei lubanud, lasid nad selle juhi maha. Põmm! Ei ühtegi küsimust ega vaidlustatavat trahvi. Külm ja kiire surm. Päeva lõpus saatsid nad suurematele telejaamadele ja uudisteagentuuridele lühikese sõnumi: “Teadmiseks kõigile kodanikele: liikluskaristused läksid just karmimaks. Fantasmas de Tráfico.” Algul peeti seda lolliks naljaks, kuid nädala möödudes valitses Mexico City liikluses laitmatu kord. Keegi ei julenud isegi viis kilomeetrit tunnis lubatud kiirust ületada.”
Informeeritus, millega Ulrike äsjanähtud uudislõigu taustu selgitas, oli muljetavaldav. Ma olin kindel, et vajadusel oleks ta suutnud kogu Mehhiko liiklusstatistika täpsete arvudena diagrammideks ja tulpadeks joonistada. Ta oli ajakirjanik, seda muidugi. Ent erinevalt Õhtulehe nuputreialitest, kes mulle aeg-ajalt helistasid ja “Kuulus inimene puhkab” rubriigi tarvis paar nõmedat küsimust esitasid, suhtus Ulrike oma töösse seninägematu kirega.
“See tähendab, et nad on terroristid?”
“Ametliku definitsiooni järgi kindlasti, kuigi paljud usuvad, et ülekäigurajal raseda naise surnuks sõitnud autojuht on suurem terrorist kui need, kes teda takistada üritavad.” Ulrikese empaatiavõime ei jäänud tema professionaalsusele kuigivõrd alla. “Aga nende fenomeni juures on üks unikaalsemgi tahk. Nimelt peetakse Fantasmas de Tráfico loojaks üht Mehhiko vanema põlvkonna estraadilauljat. Ega keegi ju täpselt ei tea, nad ei oleks fantasmas, kui teaks. Kuid selline on kõige levinum versioon.”
Ulrike seletas, kuidas kogu loo ilu seisnes selles, et kuulsa ja armastatud staari ees avanesid ka need uksed, mis tavainimesele suletuks jäid. Uksed, mis viisid strateegiliselt olulistesse kohtadesse ja muutsid Fantasmas de Tráfico tegevuse lihtsamaks. Kellelegi ei tulnud pähegi suurtel reklaamplakatitel avalalt naeratava vanamehe taga riigi brutaalseimat mõrvarit näha.
“Jah, ega mina ka ei kujutaks ette Voldemar Kuslapit kusagil Tartu Kaubamaja katusel snaipripüssist liiklushuligaanidele kuule pähe kihutamas,” olin ma Fantasmas de Tráfico kontseptsiooni geniaalsuse osas Ulrikesega valmis nõustuma. “Keegi ei kujutaks. Aga see muudab kogu loo ehk natuke romantilisemaks, kuid kindlasti mitte vähem kuritegelikuks,” jäin ma kindlaks seisukohale, et olgu eesmärk kui õilis tahes, seaduse enda kätte võtmist ei õigusta miski.
“Nüüd on nad Norras,” ei teinud Ulrike mu viimasest märkusest välja. “Fantasmas de Tráfico on tänaseks päevaks muutunud rahvusvaheliseks frantsiisiks. Umbes nagu Burger King või Playboy. Selle imepisikese vahega, et tolle frantsiisi omandamise eest ei pea sa eurotki maksma. Igaüks võib nende väljatöötatud kontseptsiooni kasutada, omal riisikol mõistagi.”
Ulrike lisas, et kuuldavasti on Internetis saadaval isegi mingi manuaal, kuid kuna selle on kõik maailma salapolitseinikud kindlasti risti ja põiki läbi lugenud, polnud dokumendil muud väärtust kui ajalooline.
“Norra liiklus on ju ometi imeviisakas ja ohutu. Tarvitseb sul vaid tee ületamisele mõelda ja juba jäävad kõik autod seisma. Inimesed on üksteise suhtes hoolivad ja viisakad.”
“Ilmselt mitte piisavalt,” leidis Ulrike nüüdki Fantasmas de Tráfico olemasolule õigustuse. See seltskond näis talle tõsiselt sümpatiseerivat. Ma püüdsin aru saada, miks. Plikalik õhkamine musta kaabu ja läikima löödud kannustega lindprii suunas, kes kriitilisel hetkel üle päikese käes helepruuniks kõrbenud aasa kappab ja rõhutute ning alandatute kannatused paari lassolöögiga lõpetab? Lapsik vajadus kehtivaid norme ning üldtunnustatud ühiselureegleid kahtluse alla seada?
Ma kustutasin suitsu ja viskasin koni õue. Ulrikese korter asus Kopli kolmandal liinil ja nii palju, kui ma seda kanti teadsin, oli siin konide aknast välja viskamine igapäevane praktika. Ulrikesele meeldis see linnaosa väga. Ta ei väsinud korrutamast, kui mõnus ja mis ehk veelgi üllatavam – euroopalik Kopli õhustik oli. Tema arvamus sarnanes suuremate kinnisvaraarendajate positsioonile. Selle ainsa vahega, et kui Merko küünikutest projekteerijad siinsed lobudikud esimesel võimalusel traktoriroomikute all sodiks tahtsid sõita ja nende asemele inetute tornelamute püstitamisest unistasid, olid Ulrikese jaoks Kopli liinid miljööväärtuslikud just praegusel kujul. Seestpoolt olid need jubedad majad tõepoolest mõnevõrra kenamad kui väljast. Ulrike oli oma üürikorteri isegi hubaseks suutnud kujundada. Ma läksin läbi kaardu uuristatud ukseava elutuppa. Deutche Welle oli ilmateateni jõudnud.
“Kas ma võin programmi vahetada?”
“Aga palun,” nõustus Ulrike.
Ma haarasin puldi ja asusin kanaleid klõpsima. Üldiselt vaatasin ma televiisorit ainult siis, kui mul oli lootust seal iseennast näha. Täna ei olnud, kuid kindluse mõttes tuli kõik Starmani seitsekümmend kaheksa kanalit, mille Ulrike keeleoskamatuse tõttu kogemata tellinud oli, läbi kontrollida. Pikemalt peatusin ma eestikeelsetel, millest ühel näidati kantseliidirohkeid rindlauseid moodustavat Valga abilinnapead, teisel reklaame ja kolmandal küsis Hannes Võrno punetavate põskedega kõurikuohtu noormehe käest, kas see on kunagi fantaseerinud seksist lambaga. Too vastas eitavalt, mispeale külm naishääl kaadri tagant hüüdis: “See vastus on vale!”
“Millest nad räägivad?” küsis Ulrike.
“Sa ei usuks, kui ma ütleksin,” ohkasin ma vastuseks ja panin teleka kinni. “Ma pean minema hakkama. Kell on juba palju ja mul on homme pikk salvestuspäev.”
“Oota korraks.” Ulrike istus mulle lähemale. Väga lähedale. Mitu nädalat ühiseid kohvijoomisi oli ilmselt piisav, et üks naine mulle nii lähedale tohtis istuda. Ma tundsin esimest korda tema lõhna, kui ta sorakil tukaga poolkaetud näo peaaegu minu oma vastu pani. Ta puuris mind kassisilmadega ja sosistas hiirvaikselt: “Sa ei vihastanud ju väga, ega? Ma ei tahtnud sulle haiget teha.”
Ulrike lõhnas imeliselt. Mitte Cosmopolitani või Anne & Stiili moodi imeliselt, vaid pisikese ja hubase Josephine’i kohviku ja selle martsipanikookide moodi imeliselt. Ta pani oma peopesa mu põsele. Käsi oli ikka külm. Täpselt nagu meie esimesel kohtumisel sigaretile tuld võttes. Ma kartsin teda vaadata, sest pelgasin teadvat, mis juhtub siis, kui ma seda teen. Aga ma vaatasin siiski.
Me tegime seda sealsamas. Selsamal diivanil, millel Ulrike veel äsja televiisorist kangestunult Oslo veresauna vaatas.
“Tahad sa süüa?” küsis Ulrike veerand kirglikku tundi hiljem mu otsaesiselt higi peopesaga laiali hõõrudes.
“Mida sa mulle pakkuda kavatsed? Põhjakõrbenud kartuleid?”
Ulrike hakkas naerma, liugles kööki ning süütas sigareti. Ma tahtsin talle järele hüüda, et ühel päeval need pigijunnid ta veel tapavad, kuid otsustasin Saksa huumorimeelt täna rohkem mitte testida. Ma tegin televiisori uuesti lahti. Seal näidati kahe teismelise tüdruku pilti.
“Oled sa kindel, et süüa ei taha? Ma võin midagi muud teha, kui kartulid ei kõlba,” hõikas Ulrike köögist ja ma ei kuulnudki,
