selle lahtimuukimisele väärtuslikke unetunde ohverdama. Või mille poolest on mees, kelle kolbas on kaheksa grammi tina, targem sellest, kes need sinna hetk tagasi kihutas. Ma ei teadnud ju midagi. Ent ma nägin vuntsidega mehe silmades selgesti tajutavat kergendust.
Eurovolinik kukkus maha ning veri, mis tema laupa puuritud kuuliaugust välja voolas, värvis lume ühtlaselt tumepunaseks. Kuul oli oma töö teinud täpselt nii kiiresti ja efektiivselt, nagu mulle oli lubatud. See mees oli surnud. Nii surnud kui üks mees sai surnud olla. Mul ei olnud põhjust tema pulssi otsida, et selles lõplikult veenduda.
Ma vaatasin eurovoliniku naist, lootuses näha paanikat või vähemalt hirmu. Põgenevat inimest, kes oma väärtusetu elu päästmiseks tikk-kontsadel summuti poolhääletu plõksatuse eest ära joosta püüab. Aga ma nägin ainult rangeid näojooni. Ta teadis, mis tulekul on. Ta teadis, et see ei ole unenägu. Et see ei ole Draamateatri etendus, mille vaheajal võib süümepiinu tundmata garderoobist riided võtta ning järgmist vaatust ära ootamata minema jalutada. Et kohe tõstab mees, keda ta mõned harvad korrad televiisorist näinud oli, oma käe täpselt sama sirgeks nagu enne ja et tal ei ole aega oma surnud abikaasat isegi viimast korda vaadata. Ta oli valmis ja see ei meeldinud mulle.
Ma oleksin võinud öelda midagi triviaalset. Oleksin võinud ühmata, et ei saa tunnistajaid maha jätta või et selles kõiges pole midagi isiklikku. Aga see kõik oli vägagi isiklik. Sümbolid on tihtilugu tähtsamad kui see, mida nad sümboliseerivad. Ma vajutasin uuesti päästikule ja ta kukkus sinna, kus oli olnud tema koht kõik need aastakümned, mida ta uhkusega oma kõige õnnelikumaks ajaks nimetas. Mehe kõrvale. Kaks tumepunast vereniret uuristasid aeglaselt teed läbi värskelt mahasadanud valge lume. Paradoksaalsel kombel oli ümbritseva maailma ohtude eest turvafirma logo taha peitu pugenud Tallinna eliitrajoon sel ööl kõige kaitsetum koht. Ma kükitasin kahe teineteise kõrval lebava laiba juurde ning muigasin nagu Norman Bates, kui too esimese “Psycho” lõpustseenis räägib, kuidas ta pole võimeline kärbselegi liiga tegema.
Tänast ööd olin ma pikalt ette valmistanud, vuntsidega mehele adresseeritud sõnadest detailse põgenemisteekonnani. Ja ikkagi tekitas teise inimese elu võtmine imeliku tunde. Mis sest, et mõttes olin ma sellega juba mõnda aega elanud, õhtuti koos magama läinud ja hommikuti üles ärganud. Aga enam polnud ma keset psühholoogilist harjutust, pisut modifitseeritud peatükki suvalises eneseabi õpikus. Tänasest olid asjad teisiti. Jässakas eruohvitser Igor, kelle juures ma tulistama õppisin, oli mind võimalike tagasilöökide eest hoiatanud.
“Mitte lasku ei pea sa kartma, pojake, vaid seda, mis pärast tuleb,” korrutas ta nagu masin, kui ma Männiku karjääri taga metsas noaga puutüve külge löödud paberist märklaua suunas kõmmutasin. Psühholoogias oli Igor veel tugevam kui surmakunstide õpetamises. “Käib töö juurde,” tavatses ta elukogenult silma pilgutades targutada.
Vaimselt olin ma tänaseks ööks esmaklassiliselt ette valmistatud. Võib-olla liigagi hästi, mõtlesin ma nüüd kahte surnukeha võidurõõmsa muigega silmitsedes.
Ma torkasin relva mantli ühte ja summuti teise taskusse ning hakkasin rahulikult eemale pargitud auto suunas liikuma. Securitas oli oma turvakaamerad linnaku sissepääsude juurde paigutanud, mis muutis nende vältimise kergemaks, kui keegi aimata oskas. Isegi taskulambiga pensionär, kes kolme tuhande krooni eest kuus igal ööl siinsete majade vahel kolm tiiru tegi, oli pühade puhul koju lapselastele näärivana mängima lubatud. Eliitmajade labürindi tagumine väljapääs oli näoga vastu metsa. Lumi oli siin kummatigi veel sügavam, kuigi puude võrad, mis sest et raagus, oleksid pidanud suurema saju kinni püüdma. Pisut tempot tõstes sumpasin ma läbi kohalike laste sissetallatud metsaraja autoni, mis korrektselt tee äärde pargituna vähimatki kahtlust ei saanud äratada.
“Mina siin,” sosistasin ma mobiiltelefoni. “See on nüüd tehtud.”
“Gut. Sehr gut.” Ulrike rääkis minuga esimest korda oma emakeeles. Kogu selle aja jooksul, mis me teineteist tundsime, polnud ta minu kuuldes kordagi saksa keelt kasutanud. Meie ühine ajalugu sisaldas vähemalt tosinajagu olukordi, kus ta oleks võinud emakeeles rääkida. Aga ta ei olnud seda teinud. Ta oli alati erootilise aktsendiga inglise keelt purssinud, justkui mind milleski veenda püüdes. Meie vahel ei olnud saladusi ja Ulrike tegi kõik, et see nii jääkski. Oma päritolu unustamise hinnaga, nagu ta kord naljatas, kui me mingist taevakanalist inglise keelde dubleeritud Fassbinderi filmi vaatasime.
Aga nüüd ütles Ulrike „gut“. Ta ütles „sehr gut“. Ja ma usaldasin teda rohkem kui kunagi varem.
“See on läbi.” Mu hääl kõlas kergendunult.
“Ei, kallis,” ütles Ulrike. “Nüüd alles kõik algab.”
3
Ploomikastmes pehmeksmooritud sealihatükk sulas suus sõna kõige otsesemas mõttes. Eraldi süües ei suutnud ei sealiha, eriti moorituna, ega ploomid, iseäranis kastmeks lagundatuna, minus nii tugevaid tundeid tekitada. Kuid üheskoos moodustasid nad võitmatu kombinatsiooni. Tõele au andes oli sealiha ploomikastmes ainus järelejäänud põhjus, mis mind paar korda kuus Nokusse tõi. Populaarse noorte kultuuriinimeste söögi- ja joogikoha omanikud olid kõigi nende aastate jooksul Noku menüüd kuritegeliku tihedusega muutnud. Töötavate asjade parandamine oli lõppenud sellega, et kõik söödavad nimetused olid asendatud groteskini üleväärtustatud pahnaga. Ilmselt oli see mõne väga mõjuka püsikliendi kapriis, mis sealiha ploomikastmes Noku toiduvalikus kinni hoidis. Päeval, mil ploomikastmes sealiha mingi järjekordse prantsuspärase lögaga asendatakse, annetan ma oma liikmekaardi taaskasutuskeskusele, kus noodsamad kultuuriliste huvidega noored oma garderoobi täiendamas käivad.
Oh jaa! Nokusse sissepääsemiseks pidi sul olema kaart. Ekstralahedaks disainitud plastmasstüki lunastamiseks tuli täita alandav, USA sissesõidutaotluse laadne ankeet, kus küsimust “millistesse terroriorganisatsioonidesse te kuulute?” asendas sama ülbe “milline on teie seos kultuuriga?”. Esimesel korral lükati minu taotlus tagasi, kuna olin oma seoseks kultuuriga märkinud korvpalliülekannete vaatamise Eesti Televisioonist. Teisel korral kostis minu eest Eesti Ekspressi muusikakriitik, kes Nokusse aeg-ajalt taustamuusikaks plaate tõi ja kelle sõnal oli seetõttu oluliselt rohkem kaalu kui esimesel avaldusel soovitajana figureerinud näitlejal, kes pool aastat tagasi siinsamas purjus peaga ühe Poola dramaturgi habeme põlema pani ja seejärel eluaegse Nokukeelu sai.
Klubi statuudi järgi ma siia muidugi ei kuulunud. Ma olin enda arvates küll oluliselt intelligentsem kui telesaade, mille põhjal inimesed oma hinnangut minust kujundasid, aga intelligentne näisin ma tõepoolest ainult iseendale.
Inimesed, kes mind televiisorist näinud olid, jagunesid laias laastus kaheks. Olid need, kes mind silmaotsastki ei sallinud, ent see ei seganud neid mind nähes alandlikult naeratamast. Julgemad astusid isegi ligi ja seletasid, kui tore mees ma olen. Kinnitasid, et vaatavad minu saateid alati. Viis minutit hiljem helistasid aga oma parimale sõbrale: „Sa ei kujuta ette, keda ma just nägin. Tüübil vedas, et ma heas tujus olin. Jälk kuju. Näeb päris elus veel vastikum välja. Lõust, vä? Muidugi tõmbles, mis sa siis arvad. Rõve oli vaadata. Davai, ma pean nüüd minema. Piljardit ikka mängime õhtul?“
Oli neidki, kellele ma näisin tões ja vaimus meeldivat. Selle grupi moodustasid minu lähimad sõbrad. Ja loomulikult mina ise. Ma meeldisin endale väga. Hommikuti alasti peegli ees seistes ja lõunati Viru Keskuse aatriumi kohvikus möödujate äratundvaid pilke nautides.
Nii suures hädas, et Nokus lauast lauda istuda ja oma “tõelisest minast” ahastavalt rääkida, ma ka ei olnud. Tõtt-öelda oli mul sügavalt kama, kas pisut eemal malemängu imiteerivad reklaamikirjutajad mind enda vääriliseks pidasid või mitte. Mina olin aus libu: ilmusin korra nädalas iseenda näoga teleekraanile ja rääkisin oma juttu iseendana, ükskõik kui madalal see mõne
