oli ettevaatlikult kätega korda asunud silitama. Herta lülitas salongivalguse sisse. Ta tahtis tüdrukut paremini näha.
“Tõ po russki govoriš?” uuris Herta.
Kusagil peavad olema tema vanemad. Kusagil tahab üks emasüda murest lõhkeda. Kusagil vehib üks isa närviliselt kätega, sest militsionäär ei püüagi aru saada, et kolm tundi on piisavalt pikk aeg, et väike laps kadunuks kuulutada ja teda otsima asuda.
Tüdruk ei vastanud. Suured pruunid silmad jõllitasid pinevalt kaugusesse ja sünnimärk vasakul põsel tõmbles sedapidi, kuidas uus nutuhoog väikest inimest tabas. Taevas küll! Kui kurbusel oli sel õhtul kodu, asus see Herta auto tagaistmel.
“Jesli po russki ne govoriš, räägin ma sinuga eesti keeles. Ma viin su linna. Ära muretse, kõik saab korda. Me leiame su ema ja isa üles ja kõik saab jälle korda. Ära nuta, kullake. Kõik saab kohe korda.”
Herta sai isegi aru, et ülearu palju katet tema lubadustel polnud. Ta ei saanud ju sajaprotsendilise kindlusega väita, et kõik korda saab. Tõenäoliselt saab. Aga tõenäoliselt on vähem kui sada protsenti. Tõenäoliselt on umbes seitsekümmend viis. Kui raisatud elu kolhoosi raamatupidamises polnud Hertale muud õpetanud, siis protsentidest teadis ta praktiliselt kõike. Seetõttu ohkas ta alati sügavalt, kui keegi arvas end milleski sada, või mis veel hullem, sada kümme protsenti kindel olevat. Kõik saab tõenäoliselt korda. Ent seda sa mustade juuste ja roosa mantliga lapsele ei ütle. Sa ütled talle, et kõik saab korda. Punkt.
“Näe, vaata seda lennukit siin!” otsustas Herta tüdruku tähelepanu mujale juhtida. Ta tonksas tahavaatepeegli külge jämeda tamiiliga kinnitatud ebamäärast moodustist. Tilluke hõbepaberist lennumasin hakkas edasi-tagasi kõikuma. “Minu poeg Einar tegi selle natuke enne äraminekut.” Üle väga pika aja rääkis ta Einarist valju häälega. Endamisi suhtles Herta temaga kogu aeg, võib-olla isegi mitu korda päevas, kuid kõva häälega polnud naine temast juba väga ammu kõnelenud. Saati siis võhivõõraga.
Roosa mantliga tundmatu tegi nutuhoos esimese pausi. Algul vaatas ta tamiili otsas kõlkuvat tiibadega plönni teatava umbusuga, ent mida kauem tüdruk uinutavaid tiire sooritavat lindu silmitses, seda enam näis ta rahunevat. Herta puhkas kolleegidega Sotšis, kui Einar emale šokolaaditahvli ümbert lahtiharutatud hõbepaberist kingituse meisterdas. Pisut ebaproportsionaalse ja tahumatu, aga lennuki sellegipoolest. Kui Herta koju jõudis, andis Einar hoolega viimistletud meene üle kuidagi muuseas, ilmselt oma esimest loomingulist katsetust natuke häbenedes. Herta pidas kingitust seepärast prügiks, mida poiss ise kööki ei viitsinud viia. Ta muljus selle sõrmede vahel kokku, libistas sektsioonkapi äärel tolmu koguvasse tuhatoosi ja ütles lause, mida ta isegi mõttes korrata ei tihanud: “Prügi käib prügikasti, Einar.”
Kuigi Herta juba järgmisel hetkel oma veast aru sai ning äravisatud lennuki tagasi võimalikult originaalilähedaseks vormis, muutis see pealtnäha tähtsusetu intsident Einarit tundmatuseni. Niigi vaikne poiss tõmbus sellest päevast lõplikult endasse. Kui ta vahel harva naerataski, võis Herta vanduda, et see oli täis etteheidet. Ainult aeg sai ravida haavu, mille Herta kogemata väikese poisi hinge lõi. Aga just aega oli kõigist maailma asjust Einarile kõige vähem antud. Mõne kuu möödudes haigestus ta harva esinevasse haigusesse, mille keerulisele nimele arstid kogeledes “tuleb loota parimat” lisasid.
“Emme, ma tahan koju,” sosistas Einar Hertale, kes lapse palatist isegi öösiti lahkuda ei tahtnud. Ta pigistas ema kätt nii tugevalt, kui tõvest piinatud keha lubas ja anus teda pisarsilmil: “Palun vii mind siit ära! Ma tahan koju.”
Herta rääkis aeglaselt. Kolmveerand sõna sekundis, mitte rohkem. Mesihäälne naine oli stuudiost ammu koju läinud ja luges veel öölambi valgel raamatut, aga võib-olla oli juba magama jäänud. Herta puuris niiskeks tõmbunud silmadega Volga esitulede valgusvihus rataste alla lendavat märga asfalti. Maapinda nüpeldavad vihmapiisad olid veelgi priskemaks kosunud ja väike hõbepaberist lennuk ei tiirutanud enam nii hoogsalt kui varem. Herta mõtles endamisi, et küllap kirjutab üks Dean Reedi välimusega trubaduur ühes unises Ameerika väikelinnas ühe higise tööpäeva õhtul imekauni kantriballaadi sellest, kuidas taeva põrandas on augud. Ja kuidas vihmapiisad on meie kadunud lähedaste pisarad, mida nad meid ülevalt vaadates valavad.
“Spjat ustalõje igruški … ” kostis ühtäkki tagaistmelt tasast laulu.
“Mis sa ütlesid?”
“Spjat ustalõje igruški,” laulis tüdruk juba kindlamalt.
Tema silmad, nii vilksamisi kui need tahavaatepeeglist paistsid, põlesid nagu söed. Õnnetult nuuksuvast kogust polnud midagi järel. Tumedad juuksed lendasid küljelt küljele ning mustad kingad tagusid autoistme plüüskatet. Ta oli hüsteerias. Vasak käsi hoidis kramplikult rusikasse ning parem tegi õhus veidraid ning ebasümmeetrilisi ringe. Herta vaatas üle õla tagasi. Ilmselt üritas tüdruk talle kätega midagi signaliseerida ja tal oli vaja aru saada, mis see on. Ringid õhus muutusid veelgi ägedamaks. Need võisid olla lihtsalt kontrollimatud käeliigutused. See võis olla viiulivõti, mida mustlasplika õhku joonistas. See võis olla ükskõik mis: olümpiarõngad, paksu silinderkübara peale kinnitatud dollarimärk Hugo Hiibuse karikatuurist, Saaremaa ranniku kontuur. Tüdruk vehkis veel ühe tiiru. Jah, ilmselt oli see viiulivõti.
“Spjat ustalõje igruški!” kriiskas ta nüüd kileda häälega.
Väsinud mänguasjad magavad. Herta teadis seda laulu. Ta keeras end uuesti näoga sõidu suunda ja lisas gaasi. Et rajoonikeskusest lahutas neid veel kõigest kümmekond kilomeetrit, oli järsul kiirendamisel pelgalt psühholoogiline efekt. Sada kakskümmend kilomeetrit tunnis kihutav auto läbib sedavõrd napi distantsi umbes minuti kiiremini. Aga raevukalt istmel visklev tüdruk oli seda minutit väärt. Spidomeetri oranž seier tõusis veel paar millimeetrit. Nad pidid nii kähku kui võimalik tänavavalgustuse rahustavasse sõõri jõudma ja esimese miilitsajaoskonna üles otsima. Herta usaldab seejärel võõrapärase välimusega lapse professionaalide kätte. Need leiavad tema vanemad ja imelik hilisõhtu lõpeb palju rahulikumalt, kui oli alanud.
Tüdruk jäi ootamatult vait. Ta muutus täiesti liikumatuks, surus end kindlalt istmesse ja jäi kangestunult läbi tiheda saju tormava Volga esiklaasi jõllitama. Seal kusagil ootas tema ema ja kui tal oli elus pisutki rohkem õnne kui Einaril, ootas vihmase pimeduse taga üksteist aastat õpikuid ja õpetajaid, esimene armumine ja reis maale, kus inimesed isegi novembris end pruuniks päevitavad.
Piduritest ei olnud seekord abi. Massiivse veoauto külg kerkis Herta silme ette liiga äkki. Ta ei jõudnud pidurdamisele isegi mõelda. Oleks ta pisutki aeglasemalt sõitnud, jõudnuks peateele keeranud veomasin ennast võib-olla otseks keerata ja Hertal oleks vedamise korral õnnestunud rooli järsult vasakule rebides autost mööda põigata. Kuid sellise kiiruse juures ei jõudnud ta midagi teha. Reageerida, mõelda, tegutseda – mitte midagi. Ühel hetkel oli kaugtulede valgust tagasipeegeldav sein tema ees ning järgmisel saabus täielik vaikus.
Herta tundis valu, ent see ei olnud kõrvades. Piki söögitoru sööstvad tulejoad meenutasid kõrvetisi, mida kange kohvi joomine talle viimasel ajal põhjustama kippus. Täna oli naine joonud kaks tassi. Ometi polnud need kõrvetised. Valu oli liiga tugev, et kondenspiimaga lahjendatud lake neid tekitada suutnuks. Herta püüdis end rooliratta ja istme vahelt tulemusetult välja upitada. Ta tundis end kruustangide vahele litsutud abitu detailina, millel puudub oma edasise käekäigu osas igasugune sõnaõigus. Metallipuruse põllega kruustangimees pidi nüüd otsustama, mis edasi saab. Pärast seda, mida ta Einariga tegi, puudus kruustangimehel Herta silmis igasugune väärikus. Pealegi polnud teda kehtiva ideoloogia kohaselt üldse olemas. Samas vajavad inimesed süüdlast, ja kui midagi halvasti läheb, on too higi järele haisev metallipuruse põllega hiiglane, kes Herta rooliratta ja seljatoe vahele oli kruvinud, hea lihtne võtta.
