võtsin aukohuseks talle kõik Tallinna kuumemad kohad ära näidata. Kalamajas asuva Boheemi atmosfääri pidas ta oma hinnangut detailsemalt põhjendamata tehislikuks. VS-is häiris teda rõhutatult trenditeadlik klientuur. NOP oli Ulrikese meelest liiga maavillane, pealegi olevat ökovärk mujal maailmas juba ülemöödunud aasta lumi. Talle oli väga keeruline muljet avaldada ning SAS Radissoni katusele või Vertigosse ei hakanud ma teda vedamagi. Nii kujuneski Josephine’ist meie põhikoht. Seal olime me ühel õhtul lahtist kaalušokolaadi näksides kokku leppinud, et üritame teineteist oma minevikega võimalikult vähe koormata.
Ulrike oli end huilgavate politseisireenide ja auklikuks tulistatud esiklaasidega autode vahele lootusetult ära unustanud. Kartulid, mille ta hetk varem panniga gaasipliidile praadima pani, ilmutasid esimesi põhjakõrbemise märke. Kuigi ma hindasin Ulrikese õigust oma tähelepanu just täpselt sellele koondada, mis teda parajasti paelus, otsustasin siiski sekkuda.
“Mulle tundub, et su köök läheb kohe põlema,” püüdsin ma teda poolnaljatades veriste surnukehade maailmast kõrbevate köögiviljade juurde meelitada.
“Siis mine keera tuli maha! Are you stupid or something?” sisises Ulrike hääletooniga, milletaolist ma ei teadnudki naistel esinevat. Meestel, seda küll. Mees rääkis sellise häälega siis, kui restoranis tuledega vilgutati ja kelner hilisele kellaajale viidates viimast reispassi serveerimast keeldus. Mees leidis endas selle tooni siis, kui teda kakskümmend abieluaastat paranoiliselt kahtlustanud naine juba viiekümne tuhandes kord küsis, kus too eile õhtul nii kaua oli. Mees laskus taolise hääle kasutamiseni siis, kui tööandja talle kaks nädalat peale lepingus fikseeritud palgapäeva teatas, et raha ei ole ega tule niipea. Mees oli selle hääletooniga sündinud.
Aga naise hääl ei olnud see ühelgi juhul. Ulrike ehmatas mind tõsiselt. Muidugi ei olnud ta mingi tavaline kodukana, kes isegi siis, kui mees talle lahtise käega vastu niiskeks nutetud põske lajatab, kõiges ikka endal ja ainult endal süüd näeb. Ulrike võis olla äraarvamatu. Teda lõbustasid sünged asjad ning tapvalt naljakad suutsid ta kõige ootamatumal hetkel imelikult tõsiseks teha. Aga jõulise vihkamisega täidetud hääl, mille isegi mees alles viimase häda korral endast välja pressib, oli midagi uut. See ei meeldinud mulle.
Ulrike ei vaadanud mu poole ja nii oligi ilmselt parem. Ta istus teleka ees nagu nõiutud. Vilkuvad sinised tuled kaamera eest läbisööstvate kiirabiautode katustel olid ta ümbritseva maailma, minu ja pannil tossavate kartulite suhtes hoolimatuks muutnud. Ma kartsin tema silmi näha. Ta meeldis mulle ning ma lootsin kogu südamest, et meeldib edaspidigi. Raevust punaseks tõmbunud silmavalged selle plaani juurde ei kuulunud.
“Stupid is as stupid does.”
Ma lonkisin kööki ja tõstsin suitseva panni tulelt. Üldiselt olin ma need vähesed korrad, kui keegi mind tõsiselt solvas, auga välja teeninud. Aga mitte täna. Ma olin ju Ulrikest säästa üritanud. Vägivalla, mõttetu surma ning arusaamatu fanatismi eest. Me olime Eestis, kus oli turvaline. Tallinnas ei plahvata autopommid ning tulistatakse ainult lasketiirudes. Maailmas, kuhu Ulrike läbi LCD-ekraani oli kaevunud, toimusid kõik need õudused mingitel konkreetsetel põhjustel. Siin puudusid isegi olud, mis neid põhjusi sünnitanud oleks. Meie kliima võis olla kehvem kui Agadiris ja puuviljad jahusemad kui Hanois. Meie inimesed võisid olla endassesulgunumad kui Bangkokis ja vaesemad kui San Franciscos. Aga Eestis võisid sa rahulikult autoga sõita, kartmata, et mõni usuhull ennast koos sinuga õhku laseb. Halvim, mis juhtuda sai, oli üks poolkõva Pronksiöö ja kari purjus venelasi, kes mingi riidepoe aknad sisse lõi ja siis lambakarjana Lasnamäe isikupäratutesse paneelmajadesse tagasi peitu puges.
Ulrike oli mind valusalt haavanud. Ma ei suutnud esimese hooga midagi nii haigettegevat meenutadagi. Välja arvatud ehk üheteistkümnes sünnipäev, kui ma vanemate utsitusel mõned paremad sõbrad külla kutsusin. Juba siis ei armastanud ma suuremaid seltskondi ja oleksin parema meelega sünnipäeva üldse pidamata jätnud. Aga nii olevat mul olnud oht sotsiaalseks hälvikuks kujuneda, nagu ema mingist toonasest ajakirjast luges.
“Ehk on aeg ka mõned tüdrukud külla paluda?” oli isa minu täiskasvanuks saamisega kannatamatu.
“Ehk tõesti, kui sa nii ütled,” olin ma temaga nõustunud ja ka kolmele kenamale klassiõele käsitsi sünnipäevakutse joonistanud. Tüdrukutega suhtlemine oli minu jaoks tõeline katsumus. Hirm korvisaamise ees oli mu praktiliselt halvanud, kuid õnneks võttis kõige kenam neist mu kohmakalt vormistatud kaardikese naeratades vastu ja ülejäänutel polnud enam paslik pirtsutada. Ema oli juba eelmisel päeval pirukatainast kergitama asunud ja kella kolmeks pärastlõunal oli meie kahetoalise Mustamäe korteri tillukese elutoa söögilaud toonaste võimaluste piires priskelt kaetud. Isa oli mulle tähtsaks päevaks isegi valge triiksärgi ja punaste mummudega kikilipsu ostnud, mis meie pere majanduslikku seisu arvestades küll selge priiskamine oli, aga emotsionaalses plaanis seda suuremat kaalu omas. Ma olin ootusärevuses. Veelgi suuremas ärevuses olid minu vanemad. See oli nende ainsa lapse esimene suurem pidu, mille õnnestumisse nad rohkelt hoolt ja muret olid investeerinud.
Paraku on selles eas lapsed tihtilugu õelamad kui täiskasvanud inimesed oskavad ette kujutada. Mu sõbrad olid omavahel kokku leppinud, et boikoteerivad minu pidu. Lihtsalt boikoteerimise pärast, ilma ühegi muu põhjuseta. Julma embargoga olid ühinenud ka kolm tüdrukut ja uksekell ei helisenud minu esimese suure sünnipäeva jooksul mitte kordagi. Ma olin väga löödud. Mitte niivõrd saamatajäänud kingituste, vaid ema pärast, kes veel hiliste õhtutundideni köögis üksinda vesistades püüdis aru saada, kuidas küll lapsed juba nii varakult nii jõhkraks kasvavad. Hiljem tõi viimne kui üks tulemata jäänud külaline mulle kutse tagasi. Need olid värviliste vildikatega täis soditud ja üks poiss oli enda oma koguni pooleks rebinud. See oli mul tänase päevani alles. Kaks poolikut papitükki, millest ühele oli kirjutatud “Kallis Sander” ja teisele “palun tule minu sünnipäevale”. Ma hoidsin neid kindlas kohas. Kus või millist elu Sander praegu elas, ei omanud mingit tähtsust. Oma revanši olin ma hästimakstud telelõustaks saades juba võtnud. Aga mingi intuitsioon kinnitas mulle, et ühel päeval aitavad need väikesed talismanid – ühe ammuse rikutud sünnipäeva pooleks kistud kutse tükid – mul oma viha fookuses hoida. Igaühe elus on päev, kui ta peab, maksku mis maksab, oma viha väga selges fookuses hoidma.
“Ma olen sulle ilmselt vabanduse võlgu.” Deutche Welle oli sodiks kõmmutatud nägudega meeste juurest mingi majandusteema juurde läinud ja Ulrike seisis pisut süüdlaslikul ilmel köögiuksel.
“Oled päris kindlasti,” ei olnud mul kavatsustki tema elu kergemaks teha. Tervelt pool minutit seisis Ulrike samas rivis paarkümmend aastat tagasi ühe pisikese poisi ja tema isa ning ema südamed purustanud väikeste julmuritega. Ma panin suitsu põlema.
“Siin ei tohi suitsetada.”
“Eks kaeba mind kohtusse.”
Ulrike naeratas. Ta näis arvavat, et ma üritan ettevaatlikult naljatades meie vahele kerkinud müüri lammutama hakata. Eks ma üritasingi.
“Ma palun vabandust. Ma ei mõelnud seda nii.” Ulrikese hääl oli madal ja rahulik. Maailm on kummaline ja veel kummalisem on mõju, mida ta meile isegi läbi televiisoriekraani avaldab. Oli aeg Ulrikese kohatu käitumine maailma süüks ajada ning tema vabandus vastu võtta.
“Ah, tühiasi. Mis seal toimus?”
“Kus?”
“Ma ei tea, kus. Sina olid see, kes telekat vaatas, luba endale meenutada.” Ma olin ikka veel pisut okkaline, kuigi suuremal osal minu tõrksusest oli praeguseks vaid pedagoogiline funktsioon.
“Oslos. Fantasmas de Tráfico on Norrasse jõudnud. Täna toimus esimene löök, aga karta on, et järgmistel päevadel tuleb neid veel. Nad ei lõpeta enne, kui kord majja saab.”
