sest mu vanemate abielu kõige õnnelikmad päevad langesid aega, mil nad töötasid koos Rahukorpuses. Mäletan seda, kui president Kennedy teatas Rahukorpuse loomisest. Mu ema ja isa olid mõlemad sellest ideest vaimustuses ning ihkasid väga saada selle organisatsiooni liikmeks. Kui mu isale pakuti Kagu-Aasias väljaõppejuhi ametit, võttis ta selle vastu ja palus emale meditsiiniõe kohta. Arvan, et need olid mu vanemate abielu kaks kõige õnnelikumat aastat.
Oma parima sõbra Mike’i ema ma väga hästi ei tundnud. Kohtusin temaga, kui käisin nende pool õhtust söömas, mida juhtus üsna sageli, aga ma ei saa öelda, et tundsin teda. Ta tegeles palju oma teiste lastega, meie Mike’iga veetsime aga suurema osa ajast tema isa töö juures. Kuid sel ajal, kui olin nende juures kodus, oli Mike’i ema samuti meie tegemiste suhtes väga osavõtlik ja tähelepanelik. Oli aru saada, et ta oli Mike’i isale suurepärane elukaaslane. Nad suhtusid teineteisesse armastuse ja hellusega ning tundsid teineteise vastu huvi. Kuigi Mike’i ema oli iseloomult kinnisem, huvitus ta alati sellest, mida Mike ja mina koolis ning äris õppisime. Seega, ehkki ma ei tundnud teda väga hästi, õppisin temalt, kui oluline on teisi kuulata, lasta teistel rääkida ning austada teiste mõtteid, isegi kui need sinu omadele vastu käivad. Ta oli suurepärane suhtleja oma väga vaiksel viisil.
Emalt ja isalt saadud õppetunnid
Tänapäeva üksikvanemate arv paneb mind muretsema. Nii ema kui ka isa olemasolu õpetajatena oli mu arengus tähtis. Näiteks olin ma suurem ja raskem kui enamik lapsi ning ema kartis alati, et kasutan oma kogukust eelisena ära ja minust saab kiusaja. Seepärast rõhutas ta eriti, et arendaksin endas nii-öelda naiselikku külge, nagu tänapäeval kutsutakse. Nagu juba mainisin, oli mu ema väga heasüdamlik, armastav inimene ja ta soovis, et mina oleksin samuti heasüdamlik ning armastav. Ja ma olingi. Ühel päeval tulin koolist esimese klassi tunnistusega koju ja õpetaja oli kirjutanud sellele: „Robert peab õppima ennast rohkem kehtestama. Ta meenutab mulle härg Ferdinandi [jutustustest suurest härjast, kes matadoori ründamise asemel istus keset areeni maha ja nuusutas austajate loobitud lilli – juhuslikult üks mu ema lemmik-unejutte minule]. Kõik teised poisid norivad Roberti kallal ja kiusavad teda, ehkki ta on nendest märksa suurem.”
Ema sattus mu tunnistust lugedes vaimustusse. Kui isa koju tuli ja sama tunnistust luges, muutus ta mitte lilli nuusutavaks, vaid hoopis maruvihaseks härjaks. „Mida see tähendab, et teised poisid norivad su kallal? Miks sa lased enda kallal norida? Kas sinust on tossike saamas?” nõudis ta, märgates märkust mu käitumise kohta, jättes hinded tähele panemata. Kui seletasin talle, et toimisin lihtsalt ema juhtnööride järgi, pöördus isa ema poole ja ütles: „Väikesed poisid on kiusajad. Kiusajatega toime tulema õppimine on kõikide laste jaoks tähtis. Kui nad ei õpi varakult kiusajatega toime tulema, lasevad nad ennast ka täiskasvanuna kiusata. Heasüdamlikkuse õppimine on üks viis kiusajatega toime tulla, aga seda on ka vastu kiusamine, juhul kui heasüdamlikkusest pole kasu.”
Pöördudes minu poole, küsis isa: „Ja mida sa tunned, kui teised poisid norivad su kallal?”
Puhkedes tönnima, vastasin: „Mul on nii paha tunne. Keegi ei kaitse mind ja ma kardan. Ma ei taha kooli minna. Ma tahan vastu hakata, aga ma tahan ka hea poiss olla ning teha seda, mida sina ja emme tahate. Mulle ei meeldi, kui mind narritakse „paksukeseks” ja „elevandiks” ning nügitakse. Kõige halvem on lihtsalt seismine ja mitte midagi tegemine. Mul on tunne, et olen tõesti memmekas ja tossike. Isegi tüdrukud naeravad mu üle, sest ma lihtsalt seisan ja nutan.”
Isa pöördus ema poole ja heitis talle põgusa vihase pilgu, andes teada, et talle ei meeldi see, mida õpin. „Niisiis, mida sa teha tahad?” küsis ta.
„Ma tahan vastu lüüa,” ütlesin. „Ma tean, et saan nendest jagu. Nad on ainult ühed väikesed tattninad, kes kiusavad teisi, ja neile meeldib mind narrida, sest olen klassis kõige suurem. Kõik ütlevad, et ära löö neid, sest ma olen suurem, aga mulle ei meeldi lihtsalt seista ja kannatada. Ma tahan midagi ette võtta. Nad teavad, et ma ei tee midagi, sellepärast nad muudkui norivadki kõigi teiste nähes minu kallal. Tahaksin nad kinni võtta ja neile tuupi anda.”
„Tead, ära löö neid,” sõnas isa vaikselt. „Aga sa anna neile teada, nii kuidas oskad, et sa ei lase enda kallal enam norida. Sa saad praegu väga olulise eneseväärikuse ja oma õiguste eest seismise õppetunni. Ainult ära löö neid. Kasuta oma mõistust selleks, et leida viis, kuidas neile teada anda, et sa ei lase enam enda kallal norida.”
Ma lõpetasin nutmise. Mul oli palju parem tunne, kui pühkisin silmad kuivaks ning avastasin endas taas tärkamas julguse ja eneseväärikuse. Olin nüüd valmis uuesti kooli minema.
Järgmisel päeval kutsuti mu ema ja isa kooli. Õpetaja ning direktor olid äärmiselt pahased. Kui mu ema ja isa ruumi astusid, istusin ma nurgas toolil, üleni porine. „Mis juhtus?” tahtis isa teada, võttes istet.
„Nojah, ma ei saa öelda, et poisid pole seda ära teeninud,” tähendas õpetaja. „Kuid pärast minu tunnistusele kirjutatud märkust teadsin, et olukord muutub.”
„Kas ta lõi neid?” küsis isa väga murelikult.
„Ei,” kostis direktor. „Ma nägin kõike pealt. Poisid hakkasid teda narrima. Aga seekord ei seisnud Robert lihtsalt tegevusetult paigal, vaid palus neil lõpetada, ent nemad jätkasid. Ta palus poisse kannatlikult kolm korda järele jätta, nemad läksid aga pilkamisega järjest rohkem hoogu. Korraga pöördus Robert klassi tagasi, võttis poiste lõunasöögianumad ja valas kõigi sisu sellesse suurde poriloiku. Kui ma üle muruplatsi ligi jooksin, ründasid poisid Robertit. Nad hakkasid teda lööma, aga tema ei löönud vastu.”
„Mida ta siis tegi?”
„Enne, kui jõudsin neid lahutama, haaras Robert kahest poisist kinni ja lükkas nad samasse poriloiku. Ning niimoodi saigi ta poriseks. Ma saatsin teised poisid koju riideid vahetama, sest nad olid läbimärjad.”
„Aga ma ei löönud neid,” õigustasin ennast nurgast.
Isa jõllitas mind vihaselt, tõstis nimetissõrme suule, andmaks märku, et oleksin vait, seejärel pöördus uuesti direktori ja õpetaja poole: „Me tegeleme sellega kodus.”
Direktor ja õpetaja noogutasid ning viimane sõnas: „Mul on hea meel, et olin viimase kahe kuu jooksul kogu selle sündmuse arengu tunnistajaks. Kui ma poleks poriloigujuhtumi eelsündmustega kursis olnud, oleksin noominud ainult Robertit. Aga te võite kindlad olla, et teised kaks poissi ja nende vanemad kutsutakse samuti jutuajamisele. Ma ei kiida küll poiste ja nende söögi porri viskamist heaks, kuid loodan, et nüüd see üksteise kiusamine lakkab.”
Järgmisel päeval sain nende kahe poisiga kokku. Me lahendasime oma erimeelsused ja surusime kätt. Sama päeva vahetunnil tulid teised lapsed minu juurde, surusid mul kätt ning patsutasid mulle õlale. Nad õnnitlesid mind vastuhakkamise eest kahele kiusajale, kes norisid ka nende kallal. Tänasin neid õnnitluste eest, kuid samas ütlesin: „Te peate õppima pidama oma lahinguid. Kui te ei tee seda, jääte kogu eluks argpüksiks, lastes maailma kiusajatel ennast türanniseerida.” Mu isa oleks tundnud uhkust, kuuldes mind kordamas tema algset loengut minule. Pärast seda päeva muutus esimene klass märksa meeldivamaks. Mu eneseväärikus tõusis, klassikaaslased hakkasid mind austama ja klassi ilusaimast tüdrukust sai minu sõber. Kuid mis veelgi huvitavam, nendest kahest kiusajast said ka lõpuks minu sõbrad. Ma õppisin rahu tegema, näidates nõrkuse asemel tugevust, laskamata terroril ja hirmul kesta.
Järgmiste nädalate jooksul õppisin seoses selle poriloigujuhtumiga väärtuslikke eluõppetunde mõlemalt, nii emalt kui ka isalt. Poriloigujuhtum oli õhtusöögi ajal kuum teema. Ma õppisin, et elus ei ole olemas õiget ega valet vastust. Õppisin, et me kaldume elus tegema valikuid ja igal valikul on tagajärg. Kui meile ei meeldi
