jätkas, et üks mu parimaid sõpru Andrew on üks helgema peaga õpilasi, keda tal on olnud au õpetada. Selle hetkeni oli Sipelgas Andy, nagu me kõik Andrew’d kutsusime, lihtsalt üks tavaline poiss klassis. Me hüüdsime teda Sipelgas Andyks, sest ta oli lühikest kasvu ja kandis paksude klaasidega prille, mis muutsid ta putuka sarnaseks. Nüüd pidime hakkama kutsuma teda Tarkpea Sipelgas Andyks.
Kuna ma ei teadnud, mida tähendab IQ, tõstsin käe ja küsisin õpetajalt: „Mida IQ tähendab?”
Õpetaja pomises natuke endamisi ja vastas: „IQ on intelligentsuskvoot.” Seejärel heitis ta mulle vihase pilgu, küsides vaikselt: „Kas sa nüüd tead, mida IQ tähendab?”
Häda oli aga selles, et mul polnud ikka õrna aimugi, mis asi IQ on, seega tõstsin uuesti käe. Õpetaja püüdis küll minust igati mitte välja teha, aga lõpuks pöördus minu poole ja küsis äärmiselt venitatud toonil: „Jah. Mida sa seekord teada tahad?”
„Te ütlesite, et IQ on intelligentsuskvoot, aga mida see tähendab?”
Ta pomises jälle kannatamatult. „Ma ütlesin teile, et kui te ei tea millegi definitsiooni, siis vaadake see järele. Võta nüüd sõnaraamat ja vaata see ise järele.”
„Hästi,” kostsin laialt naeratades, mõistes, et ka õpetaja ei tea IQ definitsiooni. Kui ta oleks seda teadnud, oleks ta selle kogu klassile uhkelt ette kandnud. Me teadsime, et kui õpetaja ei tea midagi, siis ei tunnista ta seda iial, vaid käsib meil järele vaadata.
Leidnud lõpuks sõnaraamatust sõna „intelligentsuskvoot”, lugesin definitsiooni valju häälega ette. Tsiteerisin täpselt: „Nimisõna (1916): arv, mida kasutatakse inimese nähtava suhtelise intelligentsuse väljendamiseks ja mis saadakse standardtesti põhjal kindlaks määratud vaimse vanuse jagamisel kronoloogilise vanusega ning selle korrutamisel 100-ga.” Kui ma lõpetasin definitsiooni lugemise, tõstsin pilgu ja kurtsin: „Ma ei saa ikka aru, mida IQ tähendab.”
Õpetaja kõrgendas masendatult häält ja pahandas: „Sa ei saa aru, sest sa ei taha aru saada. Kui sa ei saa sellest aru, pead ise asja uurima.”
„Aga te ise ütlesite, et see on tähtis,” sähvasin vastu. „Kui see on teie arvates tähtis, siis võiksite vähemalt seletada, mida see tähendab ja miks see on tähtis.”
Sel hetkel tõusis Sipelgas Andy püsti ja ütles: „Ma seletan seda klassile.” Ta ukerdas oma pingist välja ja suundus klassi ette tahvli juurde. Siis kirjutas ta tahvlile:
„Seega peetakse mind geeniuseks, sest ma olen 10-aastane, aga testi tulemus vastab 18-aastase omale.”
Klass istus mõnda aega vaikselt, seedides infot, mille Andy oli äsja tahvlile kirja pannud.
„Ehk teisiti öeldes: kui inimene ei suurenda vanemaks saades oma õppimisvõimet, võib tema IQ kahaneda,” tähendasin.
„Just nii ma seda tõlgendaksingi,” sõnas Andy. „Ma võin küll olla praegu üliandekas, aga kui ma ei suurenda oma teadmisi, kahaneb mu IQ iga aastaga. Vähemalt see võrrand tähendab seda.”
„Nii et täna võid sa olla geenius, aga homme lollike,” ütlesin naerdes.
„Väga naljakas,” osatas Andy. „Kuid täpne. Aga mul pole tarvis siiski muretseda, et sa mu üle lööd.”
„Küll ma sulle pärast kooli näitan!” põrutasin vastu. „Saame korvpalliplatsil kokku ja vaatame, kummal on kõrgem IQ.” Selle peale puhkesin naerma ja kogu ülejäänud klass naeris kaasa. Sipelgas Andy oli üks mu parimaid sõpru. Me kõik teadsime, et ta on tark, ja me teadsime ka, et temast ei saa kunagi head sportlast. Aga kuigi ta ei saanud kunagi pallile pihta ega suutnud seda püüda, kuulus ta siiski kindlalt meeskonda. Lõppude lõpuks selleks ju sõbrad ongi!
Mis on rahanduslik IQ?
Niisiis, kuidas mõõta inimese rahanduslikku IQ-d? Kas seda mõõdetakse palgaga, inimese netoväärtusega, autoga, millega ta sõidab, või hoopis maja suurusega?
Mõni aasta hiljem, pikka aega pärast arutelu Sipelgas Andy andekuse teemal, pärisin rikkalt isalt, mida tema arvates rahanduslik IQ tähendab. Ta vastas kähku: „Rahanduslik intelligentsus ei seisne selles, kui palju sa teenid, vaid selles, kui palju raha sulle alles jääb ja kui kõvasti see raha sinu heaks tööd teeb.”
Kuid aja möödudes täiustas rikas isa oma rahanduslik intelligentsuse definitsiooni. Ta ütles kord: „Sa tead, et su rahanduslik intelligentsus suureneb, kui sinu vanemaks saades ostab su raha sulle rohkem sõltumatust, õnne, tervist ja valikuid elus.” Edasi seletas ta, et paljud inimesed teenivad vanemaks saades rohkem raha, ent samas saab nende raha eest osta vähem sõltumatust – vähem sõltumatust tähendab suuremaid arveid, mida on tarvis tasuda. Rikka isa meelest ei olnud see finantsiliselt intelligentne. Ta seletas ka, et näeb palju inimesi suurt raha teenimas, kuid see raha ei tee neid õnnelikumaks. Tema jaoks ei olnud see finantsiliselt intelligentne. „Milleks töötada raha pärast ja olla õnnetu?” Ta ütles: „Kui sa pead töötama raha pärast, siis leia võimalus, kuidas töötada ja olla õnnelik. See ongi rahanduslik intelligentsus.”
Kui jutt läks tervisele, ütles rikas isa: „Liiga paljud inimesed rügavad liiga kõvasti raha eest ja tapavad ennast seda tehes aeglaselt. Milleks rügada, ohverdades nii iseenda kui ka oma pere vaimse ja füüsilise heaolu? See ei ole rahaliselt arukas.” Tervisega seoses ütles ta veel: „Ei ole olemas sellist asja nagu ootamatu infarkt. Infarkti ja teiste haiguste, nagu vähk, arenemine võtab aega. Neid põhjustavad pikaajaline liikumisvaegus, kehv toitumine ja vähene rõõm elus. Nendest kolmest on vast vähene rõõm kõige suurem infarkti ja haiguste põhjus. Liiga paljud inimesed mõtlevad, kuidas rohkem tööd teha, selle asemel et lubada oma ellu rohkem rõõmu ja nautida seda suurt kingitust, mis elu on.”
Valikutest rääkis rikas isa järgmist: „Ma tean, et lennuki esimene klass jõuab kohale samal ajal kui tavaklass. Küsimus pole selles. Küsimus seisneb hoopis selles, kas sul on võimalus valida lennukis esimese ja tavaklassi vahel. Enamikul tavaklassis reisijatest see valikuvõimalus puudub.” Edasi seletas rikas isa, et rahanduslik intelligentsus annab inimesele rohkem võimalusi, öeldes: „Raha on võim, sest rohkem raha annab sulle rohkem võimalusi.” Kuid mida vanemaks rikas isa sai, seda rohkem rõhutas ta õppetundi õnnest. Kui ta elupäevade lõpp üha lähenes ja tal oli rohkem raha, kui oli osanud unistada, kordas ta ikka: „Raha ei tee sind õnnelikuks. Ära kunagi arva, et koos rikkusega saabub ka õnn. Kui sa pole rikkakssaamise ajal õnnelik, siis pole sa tõenäoliselt õnnelik ka siis, kui oled rikas. Seega, ükskõik kas sa oled rikas või vaene, hoolitse selle eest, et oleksid õnnelik.”
Need teist, kes on lugenud mu teisi raamatuid, saavad aru, et mu rikas isa ei mõõtnud rahanduslikku IQ-d tavapärase rahalise mõõdupuu alusel. Ehk teisiti öeldes: ta ei pööranud kunagi liiga suurt tähelepanu olemasoleva raha hulgale, oma netoväärtusele või investeerimisportfelli suurusele. Kui ma peaksin määratlema, mida ta rahandusliku intelligentsuse eest endale osta sai, siis oleks see vabadus.
Rikkale isale meeldis väga vabadus töötada või mitte töötada ja vabadus valida, kellega koos töötada. Talle meeldis väga vabadus osta, mida ta iganes soovis, muretsemata sealjuures hinna pärast. Talle meeldis väga tervis, õnn ja valikud, mida ta võis endale lubada, sest oli vaba. Talle meeldis väga vabadus ja rahaline võimelisus annetada heategevustele konkreetseteks eesmärkideks, millesse ta uskus. Ning selle asemel, et poliitikute üle kurta ja tunda ennast süsteemi muutmise ees abituna, tulid poliitikud hoopis temalt nõu küsima (ning lootma tema toetusele kampaaniates). Talle meeldis
