ning töötada ennast huvitavate projektidega, ükskõik kas need tõid raha sisse või mitte. Seega mõõtis rikas isa rahanduslikku IQ-d pigem aja kui rahaga. Tema elu hilisemad aastad olid kõige rõõmsamad, sest ta veetis suurema osa ajast pigem raha ära andes, mitte püüdes seda säilitada ja sellesse klammerduda. Jäi mulje, et ta tundis filantroobina raha äraandmisest sama palju rõõmu, kui oli tundnud rõõmu selle teenimisel kapitalistina. Ta elas rikast, õnnelikku ja heldet elu. Ning mis kõige tähtsam, tal oli piiramatu vabadusega elu, ja see oli tema rahandusliku IQ mõõtmise viis.
Mis on intelligentsus?
Lõpuks sai mu pärisisast, haridusjuhist ja andekast pedagoogist, Sipelgas Andy eraõpetaja. Andy oli niivõrd tark, et oleks pidanud olema viienda klassi asemel hoopis keskkooli viimases astmes. Andy emale ja isale avaldati survet, et ta jätaks mitu klassi vahele, kuid nemad soovisid, et poeg jääks oma eakaaslaste juurde. Kuna mu pärisisa oli samuti akadeemiliselt üliandekas, kes lõpetas ülikoolis neli kursust kahe aastaga, mõistis ta, mida Andy üle elas, ning austas ta vanemate soove. Ta oli nendega nii mõneski asjas nõus, saades aru, et akadeemiline vanus ei ole sama tähtis kui emotsionaalne ning füüsiline areng. Ta oli päri, et Andy peab küpsema emotsionaalselt ja füüsiliselt, mitte minema keskkooli või kolledžisse endast kaks korda vanemate sekka. Seega pärast koolitunde põhikoolis tavaliste laste hulgas läks Andy mu haridusjuhist isa juurde ning õppis enamiku pärastlõunatest koos temaga. Mina seevastu siirdusin rikka isa töö juurde ja alustasin rahandusliku intelligentsuse omandamist.
Väga huvitav on tagasi mõelda tõigale, et eri isad võtsid endale kohustuse pühendada aega teiste vanemate laste õpetamisele. Rõõm on näha, et seda juhtub endiselt ka tänapäeval, sest paljud vanemad õpetavad vabatahtlikult sporti, kunsti, muusikat, tantsu, käsitööd, ärioskusi ja muud. Lõppkokkuvõttes on kõik täiskasvanud mingil viisil õpetajad, ja täiskasvanutena oleme õpetajad rohkem oma tegude kui sõnadega. Kui õpetaja teatas klassile, et Andy on kõrge IQ-ga andekas laps, ütles ta meile põhimõtteliselt, et me ülejäänud ei ole seda. Ma läksin koju ja küsisin isalt, kuidas tema defineerib intelligentsust. Isa vastus oli lihtne. Ta sõnas vaid: „Intelligentsus on oskus näha peenemaid erisusi.”
Seisin hetke, saamata aru, mida isa sellega mõtles. Ootasin täpsemat seletust, teades, et kuna ta on tõeline õpetaja, ei jäta ta mind sinna rumala näoga seisma. Viimaks isa mõistis, et ma ei saanud ta seletusest aru, ja ta hakkas kõnelema kümneaastase keeles. „Kas sa tead, mida tähendab sõna „sport”?” küsis isa.
„Muidugi tean,” vastasin. „Mulle meeldib sport.”
„Väga hea,” lausus ta. „Kas jalgpall, golf ja lainelauasõit on erinevad?”
„Muidugi on,” sõnasin elevusega. „Need on tohutult erinevad alad.”
„Väga hea,” jätkas isa õpetaja lainel. „Neid erinevusi nimetataksegi erisusteks.”
„Sa tahad öelda, et erisused tähendavadki erinevusi?” küsisin.
Isa noogutas.
„Nii et mida rohkem ma millegi vahel erinevusi näen, seda intelligentsem ma olen?” tahtsin teada.
„Täiesti õige,” vastas isa. „Seega on sul spordis tunduvalt kõrgem IQ kui Andyl, Andyl seevastu on akadeemiliselt tunduvalt kõrgem IQ kui sinul. Tegelikult tähendab see seda, et Andy õpib kõige paremini lugedes ja sina õpid kõige paremini tegutsedes. Sellepärast on Andyl kergem õppida klassiruumis ja sinul on kergem õppida spordiväljakul. Andy õpib kiiresti ajalugu ja loodusteadust ning sina õpid kiiresti pesapalli ja jalgpalli.”
Seisin mõnda aega vaikides. Mu isa lasi hea õpetajana mul vaikida, kuni erisused jõudsid pärale. Lõpuks virgusin tardumusest ja tähendasin: „Nii et mina õpin mänge mängides ja Andy õpib lugedes.”
Isa noogutas jälle. Ta pidas põgusa pausi ja seletas siis: „Meie koolisüsteem paneb suurt rõhku akadeemilisele ehk üldhariduslikule intelligentsusele. Seega, kui öeldakse, et kellelgi on kõrge IQ, siis mõeldakse kõrget akadeemilist ehk üldhariduslikku IQ-d. Praegune IQ test mõõdab peamiselt isiku verbaalset IQ-d ehk tema lugemis- ja kirjutamisoskust. Seega vormiliselt on kõrge IQ-ga isik inimene, kes õpib kiiresti lugedes. See ei mõõda isiku kogu intelligentsust. Nii et see IQ ei mõõda isiku kunstilist IQ-d, füüsilist IQ-d ega isegi matemaatilist intelligentsust, mis on kõik õiguspärased intelligentsused.”
Mina jätkasin: „Seega, kui mu õpetaja ütleb, et Andy on geenius, siis tähendab see seda, et tema õpib lugedes paremini kui mina. Ja mina õpin paremini tegutsedes.”
„Jah,” kinnitas isa.
Seisin jälle hetke järele mõeldes. Hakkasin tasapisi taipama, kuidas see uus infokild minu kohta käib. „Nii et peab leidma õppimisviise, mis sobivad minu õppimisstiiliga kõige paremini,” ütlesin lõpuks.
Isa noogutas. „Sa peab ikka õppima lugema, aga tundub, et sa õpid kiiremini tegutsedes kui lugedes. Andyl on mõningane probleem selles osas, et ta oskab lugeda, kuid ei oska teha. Tal võib tekkida tegelikus elus nii mõnestki küljest suuremaid raskusi kohanemisega kui sinul. Tal läheb hästi, kui jääb akadeemilisse või teadusmaailma. Ja sellepärast ongi tal raskusi pesapalliväljakul või teiste lastega suhtlemisel. Sellepärast ongi minu meelest tore, et sina ja su sõbrad lubate tal oma spordimeeskonda kuuluda. Te õpetate talle asju, mida kooliõpik ei õpeta – aineid ja oskusi, mis on tegelikus elus edu saavutamiseks väga olulised.”
„Andy on väga hea sõber,” ütlesin. „Aga ta eelistab lugeda, mitte pesapalli mängida. Ja mina eelistan pesapalli mängida, mitte lugeda. Nii et see tähendab, et tema on targem klassis, sest tema õpib seal paremini. Kuid see ei täheda, et ta on targem kui mina. Tema kõrge IQ tähendab, et ta on andekas lugemise teel õppimises. Nii et mina pean leidma viisi, kuidas kiiremini erisusi märgata, et saaksin kiiremini õppida – viisil, mis on minu puhul kõige kasulikum.”
Paljunda jagamise teel
Mu pedagoogist isa naeratas. „Õige suhtumine. Leia viis, kuidas kiiresti erisusi näha, ja sa õpid kiiresti. Ära unusta kunagi, et loodus paljuneb jagamise teel,” seletas ta. „Täpselt nii, nagu rakk paljuneb pooldudes, teeb seda ka intelligentsus. Kui me jagame kaks kaheks, saame neli, ja meie intelligentsus paljuneb … paljuneb jagamise teel. Seda nimetatakse õppimiseks kvantmudeli, mitte lineaarse mudeli järgi.”
Noogutasin, saades aru, kuidas õppimine muutub kiiremaks, kui selgitan välja, kuidas ma õpin kõige paremini. „Kui ma alles hakkasin pesapalli mängima, teadsin ma vähe,” ütlesin. „Aga varsti sain ma selgeks, mis vahe on väljalöömisel, kodujooksul ja pallija jooksul. Kas sa seda mõtlesidki, kui rääkisid intelligentsuse suurendamisest jagamise teel ehk peenemate erisuste nägemisest?”
„Täiesti õige,” vastas isa. „Ja mida rohkem sa seda mängu mängid, seda rohkem avastad uusi ja peenemaid erisusi. Kas sa muutud paremaks, mida rohkem sa õpid?”
„Jah,” ütlesin. „Kui hakkasin alles pesapalli mängima, ei suutnud ma isegi pallile pihta saada. Nüüd oskan stopparit, venitada, madalalt lüüa või kodujooksu jaoks piirdeni lüüa. Kas tead, et olen löönud sel aastal kolm kodujooksu?” küsisin uhke naeratusega.
„Jah, ma tean,” kostis isa. „Ja ma olen sinu üle väga uhke. Ning kas sa saad aru, et paljud inimesed ei tea, mis vahe on stopparil ja kodujooksul? Neil pole aimugi, millest sa räägid, ja loomulikult ei oska nad seda teha, millest sa räägid.”
„Nii et mu pesapalli-IQ on päris kõrge,” sõnasin naeratades.
„Väga
