küsitakse, mida tähelepanu puudulikkus tähendab või kas see on küsijal olemas, siis vastan, et see on paljudel. Vastasel korral oleks olemas ainult üks telekanal, mida me kõik tuimalt istudes vaataksime. Tänapäeval võiks tähelepanu puudulikkust nimetada ka kanalitel surfimiseks. Kui meil igav hakkab, vajutame lihtsalt nupule ja otsime midagi huvitavat. Kahjuks meie lastel koolis seda luksust pole.
Kilpkonn ja jänes
Mu isale meeldis väga klassikaline mõistujutt kilpkonnast ja jänesest. Ta ütles oma lastele ikka: „Koolis on lapsi, kes on milleski targemad kui teie. Kuid ärge kunagi unustage lugu kilpkonnast ja jänesest.” Ta jätkas: „Osa lapsi on kiiremad õppijad kui teie. Aga see ei tähenda, et nad on teist ees. Kui te õpite oma tempoga ja õpite üha edasi, möödute te nendest, kes õpivad kiiresti, ent jätavad siis õppimise pooleli.” Ta rääkis veel: „See, et laps õpib koolis headele hinnetele, ei tähenda veel, et tal läheb elus hästi. Ärge unustage, et teie tõeline haridustee algab alles pärast kooli lõpetamist.” See oli minu isa viis innustada oma lapsi saama elukestvateks õppijateks, nagu oli tema.
Teie IQ võib langeda
Minu jaoks on ilmne, et elu on üks pikk õppimine. Täpselt nii, nagu jänes heitis pikali ja suigatas, heidavad paljud inimesed pärast kooli lõpetamist pikali ja vajuvad unne. Tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas võib niisugune käitumine kalliks maksma minna. Vaatame uuesti IQ definitsiooni.
Definitsiooni järgi langeb teie IQ iga aastaga, kui saate vanemaks. Sellepärast vastabki lugu kilpkonnast ja jänesest tõele. Kui te lähete keskkooli kokkutulekule, märkate sageli jäneseid, kes on jäänud teepervele suigatama. Nii mõnelgi juhtumil on tegu õpilastega, kes hääletati koolis „tõenäoliselt edukamaiks”, kuid edu jäi tulemata. Nad unustasid, et elukool jätkub veel kaua pärast ametliku kooli lõpetamist.
Leidke oma lapse andekus
„Kas teie laps on andekas?” Minu arvates on, ja ma loodan, et teie arvate samuti. Tegelikult on te lapsel tõenäoliselt päris mitu annet. Häda on aga selles, et meie praegune haridussüsteem tunnistab ainult üht andekust. Kui teie laps ei ole andekas selles ühes valdkonnas, mida tunnistab haridussüsteem, võib ta õppida tundma ennast koolis hoopis rumala, mitte targana. Mis kõige halvem, süsteem võib teie lapse andekust eirata või koguni kahjustada. Ma tean, et paljud lapsed pannakse tundma ennast rumalamana, sest neid võrreldakse eakaaslastega. Selle asemele, et tunnustada lapse ainulaadset andekust, hinnatakse kõiki ühe IQ standardi järgi. Lapsed lahkuvad koolist tundega, et nad pole targad. Lapsed, kes lahkuvad koolist, uskudes vaimselt ja emotsionaalselt, et nad pole sama targad kui teised, astuvad ellu suure halvemusega. Vanemate jaoks on äärmiselt tähtis juba lapse varases elus tema sünnipärased anded kindlaks teha, innustada neid tugevaks kasvatama ja kaitsma neid andeid nn ühe-ande-haridussüsteemi eest. Nagu mu isa oma lastele ütles: „Meie koolisüsteem on mõeldud ainult mõne lapse õpetamiseks, aga kahjuks mitte kõikide laste õpetamiseks.”
Kui minult küsitakse, kas minu arvates on kõik lapsed targad, siis vastan: „Ma pole veel kunagi näinud beebit, kes poleks uudishimulik ega tahaks innukalt õppida. Ma pole veel kunagi näinud last, keda oleks pidanud käskima kõndima ja rääkima õppima. Ma pole veel kunagi näinud beebit, kes oleks keeldunud kõndima õppimisel pärast kukkumist püsti tõusmast ja kurtnud: „Jälle ei õnnestunud. Tõenäoliselt ei õpi ma iialgi kõndima.” Olen näinud ainult seda, kuidas beebid ajavad ennast püsti ja kukuvad, ajavad ennast püsti ja kukuvad, ning siis lõpuks hakkavad kõndima ja hiljem jooksma. Beebid on vastsündinud olevused, kellel on sünnipärane huvi õppimise vastu. Teisalt olen aga näinud mitmeid lapsi, kellel on koolis igav, kes lahkuvad õppeasutusest vihasena, tundes ennast hädavaresena või tõotades, et nad ei lähe enam kunagi kooli tagasi.
Ilmselgelt juhtus sündmise ja kooli lõpetamise vahel midagi nendele lastele looduse poolt antud armastusega õppimise vastu. Mu isa ütles: „Lapsevanema kõige tähtsam ülesanne on säilitada oma laste anded ja armastus õppimise vastu, eriti juhul, kui lastele ei meeldi kool.” Kui ta poleks seda minu puhul teinud, oleksin kooli ammu enne selle lõpetamist pooleli jätnud. Suur osa käesolevast raamatust kõnelebki sellest, kuidas tark isa minu armastust õppimise vastu elus hoidis. Ma ei jätnud kooli pooleli, ehkki vihkasin seda. Ta hoidis mu armastust õppimise vastu elus, ärgitades mind arendama oma andeid, ehkki ma polnud koolis akadeemiselt andekas.
3. peatükk
Andke oma lastele võim, enne kui annate neile raha
Kord kutsus klassivend Richie mu nädalavahetuseks oma pere rannamajja. Olin väga elevil. Richie oli üks lahedamaid kutte koolis ja kõik ihkasid ta sõbrad olla. Nüüd oli mind kutsutud ülimasse – tema rannamajja, mis asus minu kodust 30 miili kaugusel eravalduses.
Ema aitas mul asjad pakkida ning tänas Richie vanemaid, kui nad mulle järele tulid. Mul oli imetore. Richiel oli oma kaater ja palju muid kihvte mänguasju. Me mängisime hommikust õhtuni. Kui ta vanemad mu lõpuks koju viisid, olin päikesest põlenud, rampväsinud ning vaimustuses.
Järgmised päevad rääkisin kodus ja koolis ainult rannamajas veedetud nädalalõpust. Rääkisin lõbutsemisest, mänguasjadest, kaatrist, heast toidust ja imeilusast majast. Kolmapäevaks oli mu pere ookeani ääres veedetud nädalalõpu juttudest tüdinud. Neljapäeva õhtul küsisin emalt ja isalt, kas me saaksime Richie rannamaja lähedale samasuguse osta. Selle peale mu isa plahvatas. Ta mõõt sai täis.
„Me pole neli päeva kuulnud muust kui ainult su nädalavahetusest Richie rannamajas. Ma olen sellest tüdinud. Nüüd tahad sa, et me ostaksime rannamaja. See on viimane piisk. Millest ma sinu arvates tehtud olen, kas rahast? Põhjus, miks me ei osta uhket rannamaja, on selles, et ma ei saa seda endale lubada. Ma suudan vaevu arveid maksta ja leiva laual hoida. Ma rügan päev läbi tööd teha, tulen koju, suutmata arveid tasuda, ja nüüd tahad sa, et ma ostaksin meile rannamaja! Ostaksin sulle kaatri! Aga ma ei saa seda endale lubada. Ma ei ole rikas nagu Richie vanemad. Ma suudan sind toita ja riidesse panna, kuid sedagi vaevu. Kui sa tahad elada nagu Richie, eks koli siis nende juurde!”
Hiljem samal õhtul tuli ema mu tuppa ja pani ukse enda järel vaikselt kinni. Tal oli käes pakk ümbrikke. Istudes mu voodi servale, ütles ta: „Su isa on rahaliselt väga suure surve all.”
Ma lamasin pimedas toas, hinges tunded möllamas, vaadates emale otsa. Kuna olin kõigest üheksa-aastane, olin ühteaegu kurb, vapustatud, vihane ja pettunud. Ma polnud tahtnud oma isa pahandada. Ma teadsin, et meil oli majanduslikult raske aeg. Soovisin lihtsalt jagada oma perega natuke õnne ja pildikest heast elust … elust, mida raha eest saab … elust, mille poole ehk kunagi pürgin.
Ema hakkas aeglaselt näitama arveid, millel olid mitmed arvud trükitud punasega. „Me oleme ületanud oma krediidilimiidi pangas ja need arved on kõik veel maksmata. Mõne tähtaeg on juba kaks kuud üle.”
„Ma tean, ema. Ma tean,” laususin. „Ma ei tahtnud teda pahandada. Tahtsin lihtsalt perele natuke õnne ja rõõmu tuua. Tahtsin lihtsalt jagada perega elu, mida raha eest saab.”
Ema silitas mu laupa ja silus juuksed kõrvale. „Ma tean, et sa soovisid head. Ma tean, et meie peres pole viimasel ajal suurt rõõmu olnud. Aga meil on praegu majanduslikud raskused. Me pole rikkad ega saa tõenäoliselt kunagi rikkaks.”
„Miks?” tahtsin teada, peaaegu anudes mingit seletust.
„Meil on lihtsalt väga palju kulusid ja su isa ei teeni nii palju raha. Lisaks küsis ta ema, sinu vanaema, meilt äsja, kas me saaksime teda rahaliselt aidata. Su isa sai just täna selle kirja ja ta on mures, sest tema emal-isal
