Ma pole lapse arengu asjatundja, seega suhtuge minu juttu kui üldisesse juhtnööri, mitte kui professionaali kogemustesse. Üks ekspert, kellega vestlesin, ütles, et laps hakkab üheksanda eluaasta paiku oma vanemate identiteedist eralduma ja otsima enda oma. Ma tean, et minu puhul oli see tõesti nii, sest läksin üheksa-aastaselt rikka isa juurde tööle. Ma tahtsin eralduda oma vanemate elu tegelikkusest, seega vajasin uut identiteeti.
Teine ekspert rääkis, et selles vanuses areneb lastel nii-öelda võiduvalem. Ta defineeris võiduvalemit kui lapse arusaama sellest, kuidas ta kõige paremi ellu jääb ja võidab. Ma mõistsin üheksa-aastaselt, et kool ei ole minu võiduvalemi osa, eriti pärast seda, kui mu sõpra Andyt nimetati geeniuseks, kuid mind mitte. Ma arvasin, et mul on parem võimalus saada sporditäheks või rikkaks kui Andy- ja isataoliseks akadeemikuks. Ehk teisiti öeldes: kui laps arvab, et tal läheb koolis hästi, võib tema võiduvalem olla koolis õppimine ja kiitusega lõpetamine. Kui lapsel ei lähe koolis hästi või talle ei meeldi koolis käia, võib ta otsida teistsugust võiduvalemit.
Sellel eksperdil oli veel mõni märkimisväärne tähelepanek võiduvalemi kohta. Ta ütles, et vanemate ja laste vastuolud algavad siis, kui lapse edu võiduvalem on teistsugune kui vanematel. Ta ütles ka, et pereprobleemid algavad siis, kui vanemad hakkavad oma võiduvalemit lapsele peale suruma viimase võiduvalemist lugu pidamata. Vanem peab tihtipeale kuulama tähelepanelikult lapse võiduvalemit.
Hiljem tuleb selles raamatus veel natuke juttu lapse võiduvalemist. Aga enne kui jätkame lapsele võimu andmisega raha üle, tasub mainida midagi täiskasvanutele.
See ekspert rääkis ka, et paljud täiskasvanud satuvad hiljem elus raskustesse, kui taipavad, et lapsena väljamõeldud võiduvalemid ei too neile enam võite. Ühed täiskasvanud otsivad uut tööd või karjääri. Teised püüavad valemit töösse rakendada isegi pärast seda, kui on mõistnud selle kasutust. Kolmandad langevad aga masendusse, arvates, et on elus ebaõnnestunud, taipamata, et nende võiduvalemist pole enam kasu. Ehk teisiti öeldes: inimesed on tavaliselt rahul, kui nad on oma võiduvalemiga rahul. Rahulolematus eluga saabub siis, kui nad tüdivad oma valemist, valem ei too enam võite või nad taipavad, et nende valem ei vii neid sinna, kuhu nad soovivad minna.
Al Bundy võiduvalem
Hea näitena inimestest, kes elavad kasutu võiduvalemiga, vaadake televisiooni komöödiasarja „Tuvikesed” („Married with Children”). Alguses vihkasin ma seda sarja ja keeldusin seda vaatamast. Kuid nüüd mõistan, et mulle ei meeldinud seriaal sellepärast, et see tuli liiga tuttav ette. Nendele, kes pole seda näinud: sarja peaosaline Al Bundy on kunagine keskkooli jalgpallitäht. Tema kuulsuse aluseks oli neli touchdown’i Polki keskkooli meeskonna vastu. Ta naine võitis koolis, kasutades võiduvalemi suure osana seksi. Kuna Al oli jalgpallitäht, kinkis Peg talle seksi ning jäi rasedaks. Nad abiellusid ja said lapsed, millest ka originaalpealkiri „Abielus lastega”. Kakskümmend aastat hiljem on Al kingamüüja, kes elab oma touchdown’ide mälestustes. Ta mõtleb ja räägib endiselt asjadest, mida ta tegi, kui oli jalgpallitäht. Ali naine istub aga kodus, vaatab telekat ja riietub endiselt nagu seksikas keskkooli teismeline. Nende kaks last käivad ema-isa jälgedes. Ma mõistan, milles selle sarja huumor seisneb, sest tunnen iseendas Ali ära. Ma avastan ennast elamas möödunud aegadel jalpalliväljakul ja merejalaväes saavutatud kuulsuses. Suutes naerda selle sarja ja omaenese elu üle, näen tegelikus elus paljusid Al ja Peg Bundysid. See telekomöödia on näide võiduvalemist, mis ei too enam võite.
Võiduvalemid, millel on võim
Mis puutub rahasse, siis töötavad paljud inimesed välja võiduvalemi, millel pole vähimatki võimu. Ehk teisiti öeldes: inimesed koostavad raha jaoks kaotava valemi, sest neil pole võimu. See tundub küll väga kummaline, aga nad koostavad valemi, mis kaotab nende raha, sest nad ei tea ühtki teist valemit.
Näiteks kohtasin hiljuti inimest, kes on jäänud töö juurde, mis ei meeldi talle enam. Ta juhib oma isa automüügifirmat. Tema sissetulek on hea, aga ta pole rahul. Talle ei meeldi olla oma isa palgaline ja ta ei salli, et teda tuntakse bossi pojana. Ometi töötab ta seal edasi. Kui ma pärisin temalt, miks ta pole ära läinud, vastas ta ainult: „Ma arvasin, et ei suuda Fordi müügisalongi iseseisvalt püsti panna. Seega otsustasin vastu pidada, kuni vanamees läheb pensionile. Pealegi teenin päris korralikult raha.” Tema valem on võita rahas, aga ta jääb ilma võimalusest teada saada, kui võimas ta võib olla, kui rebib ennast turvalisusest vabaks.
Teine näide kaotavast võiduvalemist on mu sõbra naine, kes peab ametit, mida ta armastab, kuid ta ei jõua majanduslikult edasi. Selle asemel, et muuta valemit, õppides uusi oskusi, teeb naine nädalavahetustel juhutöid ja kurdab siis, et tal ei jätku laste jaoks aega. Tema valem on ilmselt: „Rüga kõvasti sellega, mida armastad, ja kannata ära.”
Kuidas leida võimu selleks, et luua võiduvalem, millega võidab
Üks kõige tähtsamaid asju, mida vanem saab teha, on aidata oma lapsel välja töötada võiduvalemeid, mis võidavad. Ning on äärmiselt oluline, et vanem oskaks teha seda lapse arengut takistamata.
Hiljuti külastas mind üks tuntud pastor ja palus, et ma kõneleksin tema kirikus. Minu suhe kirikuga on olnud pehmelt öeldes kirju. Mu pere käis metodistikirikus, kuid kümneaastaselt hakkasin vaatama teiste kirikute poole. Põhjus oli selles, et ma õppisin USA konstitutsiooni ning mind hakkas huvitama kiriku ja riigi lahususe mõte ning usuvabadus. Seega küsisin koolis klassikaaslastelt, millises kirikus nemad käivad, ja läksin nendega kaasa. Mu ema polnud sellega eriti rahul, aga ma tuletasin talle meelde, et konstitutsioon lubab mul usku valida. Ma nautisin mõne aasta käimist erinevates kirikutes, kus käisid mu klassikaaslased. Käisin väga uhketes kirikutes, lihtsates kirikutes, kirikutes, mis asusid kodudes, ning isegi ühes, millel polnudki seinu, vaid ainult neli vaia ja plekk-katus. See oli päris huvitav kogemus istuda kirikus ja saada vihmast läbimärjaks. Ma tundsin sellel päeval tõelist vaimu.
Võtsin eesmärgi külastada ka mitme eri usulahu – luterlaste, baptistide, budistide, judaistide, katoliiklaste, nelipühilaste, moslemite ja hinduistide palvemaju. Oleksin käinud veel teisteski, kuid linn, milles elasin, oli väike ja kirikuid lihtsalt polnud rohkem. Ma nautisin oma kogemust, kuid kui sain 15, mu huvi kirikutes käimise vastu kahanes ja ma külastasin neid järjest harvemini.
Seega, kui pastor Tom Anderson kutsus mind oma kirikusse külalisesinejaks, tundsin oma suhte üle kirikuga ühteaegu uhkust ja häbi. Kui ma ütlesin talle, et on inimesi, kes sobivad märksa paremini tema kirikus kõnelema, kostis ta: „Ma ei palu teil edastada mingit ususõnumit. Ma palun, et jagaksite oma õppetunde rahast.”
Selle peale vajusin oma tooli sügavusse ja hakkasin naeru mugistama. Uskumata oma kõrvu, küsisin: „Te kutsute mind oma kirikusse, et räägiksin rahast?”
„Jah,” vastas ta hämmeldunud muigega. „Mis mu palves nii imelikku on?”
Muhelesin jälle. Ma lihtsalt pidin oma küsimust kordama. „Te tahate öelda, et ma tuleksin teie kirikusse, seisaksin kantslis, kus teie tavaliselt seisate, ja räägiksin kogudusele rahast?”
Ning pastor vastas taas: „Jah. Mis selles siis imelikku on?”
Istusin, lai naeratus näol, silmitsedes seda kuulsat jumalameest, 12 000-liikmelise koguduse pastorit, soovides lihtsalt veenduda, kas ta on ikka oma soovis kindel. „Sest mina õppisin koolis, et raha on kurjast. Ma õppisin ka, et vaestel on suurem võimalus taevasse pääseda kui rikastel. Oli mingi manitsus kaamelist, rikkast mehest ja nõelasilmast. Ma ei mõistnudki seda kunagi päriselt, aga mulle ei meeldinud see sõnum, sest mul oli kindel plaan saada rikkaks. Sellepärast ongi minu arvates kummaline, et te kutsute mind oma kirikusse rääkima teemal, kuidas saada rikkaks.”
Seekord
